oli nii sülearvuti kui ka mapi korralikult lauale asetanud. Kott asjadega lebas voodi kõrval.
“See on sülearvuti.”
“Emal on ka arvuti, kuid mina ei tohi seda puudutada, sest see on töö jaoks,” teatas Emma. “Meil on aiamajas ka arvuti, aga hoopis suurem. Vahel me joonistame ja kirjutame sellel igasugu lugusid. Mulle meeldib väga lugusid kirjutada.”
“Mulle ka,” vastas Michael.
Tüdruk vaatas imestades tema poole.
“Tõesti? Milliseid lugusid?”
Plika peatus laua juures, et arvutit lähemalt uurida, ja Michael taipas, et terava lapsepilgu eest ei varja midagi.
“Salapäraseid. Mulle meeldib kirjutada salapäraseid lugusid.”
Osaliselt oli see tõsi, sest viimastel aastatel oli Michael unistanud sellise raamatu kirjutamisest. Iseasi oli see, kas sellise raamatu kirjutamine talle ka jõukohane on… Sellele ei tahakski praegu mõelda.
“Sa pead silmas õudseid lugusid,” täpsustas Emma, “mulle aga meeldib kirjutada lõbusaid lugusid Mackensist ja Mahonist. Mis sa arvad, kas me saame lugusid kirjutada?”
Tüdruk vaatas Michaelile anuvalt otsa.
“Loomulikult,” tõotas mees, “ma näitan sulle, kuidas minu arvutiga ringi käia.”
“Emma-Maria!”
Emma tardus.
“Oi!” sosistas ta ning pööras pilgu Michaelilt avatud uksele.
Uksel seisis Angela, kelle silmist võis lugeda rahulolematust. Väike rüblik kahvatas.
“Tere, emme!” hüüatas Emma ja tormas ema juurde, püüdes oma tegu pisut siluda.
“See on Michael, ma ei sega teda üldse.”
“Näen-näen, kuidas sa teda üldse ei sega,” ütles Angela, toetudes õlaga uksepiidale.
Täna nägi mees parem välja kui selle koleda habemega, aga ka praegu õhkus temast nagu mingit ohtlikkust ja see hirmutas Angelat. Ta ei olnud ammu meesterahva juuresolekul sellist ebamugavust tundnud.
Angela tõmbas peopesaga hajameelselt mööda õlga ning tundis, nagu oleksid sipelgad mööda selga jooksnud.
See oli lihtsalt tobe – tema keha, hoolimata tervest mõistusest, reageeris aktiivselt Michaeli kohalolekule.
Pärast nende suudlust ei tulnud Angelale kaua und. Ta keha nagu laulis ja süda täitus seni tundmatu rõõmuga. Ta keerles ja vähkres voodis peaaegu terve öö, kujundades mõttes pilte õnnelikust tulevikust koos Michaeliga. Rumal tegu, sest ta ju ei tundnud seda meest üldse. Oli naiivne unistada inimesest, keda näed esimest ja võib-olla ka viimast korda. Kõigele lisaks võib teda kodus oodata naine.
Angela pööras pilgu mehe käele, kuid sõrmust seal ei olnud. Ei olnud üldse mingeid sõrmuseid.
See ei tähenda midagi, mõtles Angela, paljud abieluinimesed ei kanna sõrmust. Aga eile õhtul ma ju küsisin teatamise kohta ja sain eitava vastuse. Tähendab, ei ole mingit naist.
Tabades end pikal pilgul Michaelit vaatamas, Angela kohmetus ja pööras silmad ära. Mõtet suudlusest oli palju raskem peast välja saada. Mehel see ilmselt enam meeles ei olnud.
“Ema,” itsitas Emma Angelat emmates, “sa ei arva ära, mida ma teada sain! Michaelil on puhkus!”
“Ma tean seda,” naeratas Angela ja vaatas mehele otsa.
Lugedes mehe silmist vaimustust ja üllatust, Angela kohmetus.
“Kas sa tead, et ta ei käi enam koolis ja oskab teha võileibu ning tal on viis venda ja üks õde?”
Emma vakatas ja näitas sõrmedel, mitu venda Michaelil on.
“Tervelt viis venda, minul aga ei ole ühtegi,” lisas ta kahjutundega. “Michael elab Chicagos ja tal ei ole lapsi, sest tal ei ole naist ja…”
“Sa ütlesid, et ei seganud teda üldse, on ju nii?” võttis Angela eelneva jutu kokku ning kükitas, et kohendada Emma hobusesabasse sätitud juukseid.
“Vaat nii,” naeratas Emma rõõmsalt. “Aga ema, ta armastab veel lapsi. Ja kujutad sa ette, Michael kirjutab lugusid nagu minagi.”
Emma pöördus Michaeli poole ja üle kogu ta näo säras naeratus.
“Tal on arvuti ka. On ju, et kirjutad hirmsaid jutte? On ju, Michael?”
Michael noogutas.
Emma sõnade õigsuses kaheldes tõmbas Angela kulmu kortsu. Tüdruk oli alles eelmisel aastal lasteaeda läinud ja selle aja jooksul ei olnud Angela kordagi mõelnud, et ta võiks tunda puudust isalikust tähelepanust. Lasteaias aga tundis Emma end teistest erinevana, sest tal ei olnud isa. Angela endine mees oli tüdruku oma elust maha kriipsutanud. Onu Jimmy tegi küll kõik võimaliku, kuid pärast infarkti ei jätkunud tal rübliku jaoks enam jõudu.
“Emma, ma kahtlen…”
“Lubasin tõepoolest, et õpetan su tütrele, kuidas arvutit kasutada,” kinnitas Michael Emma suureks rõõmuks.
Mees tahtis kustutada kahtlust, mis peegeldus suurtes sinistes silmades.
Huvitav, miks ta nii umbusklik on?
“Ütlesin Emmale veel, et kirjutame tingimata koos ühe loo,” lisas ta.
“Väga armas sinust, kuid see ei ole kohustuslik,” ütles Angela.
Michael kehitas õlgu.
“See oli minu idee,” ütles mees rõhutatult, et kummutada vastupidist arvamust. “Mulle tundub, et Emma elav ettekujutusvõime on nii vahva!”
“Sul on kerge rääkida,” muigas Angela ja krimpsutas nagu tütargi naljakalt nägu. Michael naeris lõbusalt.
“Emme, see ei ole veel kõik,” hüüatas Emma.
“Noh, mis siis veel, kallike?”
Emma naeratas emale.
“Michaelil ei ole lapsi, sest tal ei ole naist. Ütlesin talle, et võiksid tema naiseks saada ja siis tuleb teil veel lapsi. Mina saan endale siis venna ja õe.”
Emma vaatas lootusrikkalt emale otsa. “Mida sa sellest arvad?”
Angela ei osanud midagi öelda. Segaduses olles vaatas ta Michaeli poole, too aga vältis tema pilku. Seejärel sulges ta sekundiks silmad, püüdes kohmetusega toime tulla.
“See… on lihtsalt suurepärane idee,” pobises Angela Michaeli pilku vältides.
“Kallike,” alustas ta käsi tütre õlgadele asetades, et tema sõnavalingut hetkekski peatada.
“Mäletad, rääkisime sinuga sellest eelmine kord,” naise pilk libises Michaelile, “siis, kui sa mister Pearsonil minuga abielluda palusid?”
Emma
