valjusti, avades vannitoa ust.
Tüdruk ahhetas ja hüppas eemale.
“Ehmatasid mind,” ütles ta laitvalt.
Michael astus tuppa.
“Arvasin, et magad veel.”
Mees naeratas, ise käterätikuga nägu pühkides.
“Magasin küll, aga nüüd olen üleval. Anna andeks, et sind ehmatasin.”
“Olen Emma,” teatas külaline ja vaatas Michaelit tähelepanelikult. “Aga kes sina oled?”
“Mina olen Michael.”
Mees ulatas tüdrukule naeratades käe.
“Sa oled suur,” ütles tüdruk mehe poole kõõritades. “Oled väga suur,” jätkas ta ning lisas täpsustavalt, “ja sul on haav laubal.”
Mees puudutas laubal olevat sidet hajameelse liigutusega. Kuigi terav valu oli möödas, pakitses haav ikka veel.
“On sul valus? Mul on põlve peal ka haav, näed?” püüdis tüdruk meest lohutada ja näitas põlvel olevat kriimustust. “Ma kukkusin aias. Nii valus oli!”
Tüdruk ajas end sirgu ja hakkas küünt näkitsema.
“Käin praegu lasteaias, kuid järgmisel aastal lähen kooli. Ema räägib, et pean seal siis terved pikad päevad olema. Ma ei taha ema, onu Jimmy, Mackensi ja Mahoni järele igatseda. Need viimased on minu koerad, minu kõige paremad sõbrad. Kust teie pärit olete? Ema palus teid mitte tülitada. Ega ma ei tülita?”
Michael vaatas tüdrukut hämmastunult ja naeratas. Harilikult leidis ta lastega kiiresti ühise keele, kuid see lobasuu ajas ta segadusse.
“Pea nüüd kinni, Emma. Ma ei suuda sinu mõtteid jälgida!”
“Mispärast?”
Michael vangutas naeratades pead. Palju lihtsam oli rääkida narkomaanidega, kelle pea oli uimastatud igasugu jamaga, kui selle uudishimuliku lapsega.
Tuleb lisada, et toas, kus vestlus toimus, oli väga õdus. Michael märkas seda kohe, kui oli silmad avanud. Tähelepanelikumal vaatlemisel avanes pilgule maitsekalt sisustatud tuba. Kirsipuust mööbel oli korralikult läikivaks poleeritud. Vanad nipsasjad täiendasid niigi muljetavaldavat pilti.
Suur baldahhiinvoodi, mis tõenäoliselt pärines kuninganna Anna ajast, täitis terve toa. Seina ääres paiknes riidekapp, mis oli samuti hoolikalt läikima löödud. Nurgas oli kirsipuust kirjutuslaud, sellel kuivatatud lilledega vaas.
Toas ei olnud midagi liigset, iga asi täiendas teist, kõik sobis omavahel. Sinine tapeet harmoneerus siniste kardinatega. Akna taga oli külm talvehommik.
“Kas te sellepärast ei suuda, et teil on otsmikul haav?” küsis Emma mehe poole pöördudes ja pead kallutades.
“Ei, sa lihtsalt esitad liiga palju küsimusi korraga,” vastas Michael naerdes.
Ta sirutas käe ja sasis tüdruku juukseid.
“Mis su nimi on?”
“Michael.”
“Kas sul lapsi on?”
“Ei, lapsi mul ei ole. Koeri muide samuti mitte,” kiirustas Michael järgmist küsimust ennetama.
“Miks?” Tüdruk vaatas ärritatult mehele otsa. “Kas sulle lapsed ei meeldi?”
“Tegelikult ma armastan lapsi,” vastas mees.
Tüdruk kehitas õlgu.
“Miks sul siis ühtki ei ole?”
Michael püüdis leida sobivat vastust. Ta ei saanud ju väikesele tüdrukule rääkida, et pärast seda, kui isa oli surma saanud, jäi ema karja lastega üksinda ning tema kui vanim poeg pidi enda õlgadele võtma vastutuse pere eest.
Politseinikuna tööd alustanud, tegi ta kindla otsuse, et oma ellu ta midagi taolist ei luba. Ta ei luba kunagi oma naisel üle elada seda, mida oli pidanud üle elama tema ema. Kuna teda ähvardas pidevalt oht, oli lihtsaim tee teisi säästa perekonda soetamata. Lõpuks leidis mees sobiva selgituse:
“Enne laste muretsemist tuleb leida naine, sest lastel on vaja ema. Mul ju naist veel ei ole.”
“Ema oli ka enne naine ja siis sai temast minu ema. Nüüd ta enam naine ei ole.”
Siis tuli Emmal pähe hea mõte.
“Aga ta võiks ju uuesti naiseks saada,” hüüatas ta, “ja emaks. Ma võiksin ta käest küsida, kas ta sinu naiseks ei tahaks saada.”
Segadusse aetud Michael ei osanud selle peale midagi kosta.
Siiski tuli tüdruk peatada ja seepärast tõstis mees käed ning sõnas:
“Ei, Emma, ma ei arva…”
“Kus te elate?” küsis Emma ootamatult, hüpates pikemalt mõtlemata üle teisele teemale.
Michael noogutas kergendatult.
“Chicagost,” vastas ta juukseid siludes, “olen Chicagost ja mul on puhkus.”
“Aga ma tean, kus see on. Ema ütles, et Chicago asub väga kaugel. Ta ütles, et järgmisel aastal, kui ma kooli lähen, istume võib-olla rongi ja sõidame sinna sisseoste tegema. See võtab kaua, väga kaua aega,” lõpetas tüdruk erutatult, kuid jätkas kohe, “kas sina käid koolis?”
“Enam mitte,” ütles Michael käsi tasku toppides.
“Mida sa siis teed?” küsis tüdruk. “Sul ei ole lapsi ega naist, koolis sa ka ei käi. Mida sa siis teed?”
Selgitada väikesele tüdrukule, et ta on politseinik, pealegi veel salapolitseinik, oli mõttetu. Kõige vähem tahtis ta, et keegi saaks teada tema siinviibimisest ja sellest, kes ta on.
Niisiis vastas Michael tüdrukule naeratades:
“Mu perel on pisike Iiri toidubaar.”
Seda legendi oli ta kasutanud juba kaks aastat. Kui nii võtta, siis tegelikult ju tema perekonnal tõepoolest oli toidubaar. Tal ei olnud plaanis lapsele valetada.
“Mis see toidubaar on?” küsis Emma.
“See on midagi restorani taolist. Meie teeme võileibu ja inimesed tulevad meie juurde sööma.”
“Sa teed siis võileibu? Mulle meeldivad pähklivõi ja šokolaadiga. On sul õdesid või vendi?”
Michael noogutas jaatavalt. Ta hakkas mudilase mõttekiirusega juba harjuma.
“Jah, mul on viis venda ja õde.”
“Nii palju!” oli tüdruk vapustatud. “Mina tahaksin endale ka õekest. Mul ei ole õdesid-vendi.”
Pähetulnud mõte tõi lapse näole naeratuse.
“Kui ema sulle naiseks tuleks, saaksin ju
