ohkas.
Viimase kuue aasta jooksul tuli tal esimest korda meesterahvale nii lähedal seista, kuid praegu polnud tal muud võimalust. Tuleb kontrollida, kas tal on veel mingeid haavu või vigastusi. Kõheldes vaatas ta võõrast veel kord tähelepanelikult. Mees oli nende hulgast, keda Angela ema tavatses nimetada “tõeliseks meheks”. Pikk, võimas, suure kondiga, hea kehaehitusega. Särgi all võis aimata laia musklilist rinda.
Polnud mingi ime, et Angela süda lõi tavapärasest kiiremini.
Milline õnn, et ta on meeste vastu täiesti ükskõikne – nii veenis noor naine ennast. Ta pidi kokku võtma kogu jõu, et oma käte vahel olevast mehelikust veetlusest mitte välja teha. Just selline tüüp võis teda panna unustama endale antud sõna.
Kas tema endine mees, kes oli ta armastuse oma valega purustanud, oli olnud sama nägus ja vastupandamatu? Siis oli ta olnud liiga naiivne ning liiga armunud, mõtlemaks võimalusele, et armastatud inimene võiks osutuda petiseks. Ta ei juurelnud selle üle, millega mees tegeleb ja kuidas raha teenib. Mees oli varjanud oma tõelist nime. Hiljem selgus, et ta on ühe tuntud kurjategija poeg ning käis isa jälgedes.
Kui naine seda teada sai, olid nad juba kaks aastat abielus olnud ja Angela ootas last. Murtud ja petta saanud, andis naine lahutuse sisse.
Sellist asja oli endale raske andestada. Ainus, millega seda võis õigustada, oli Angela noorus ja pime armastus. Ent kogu tema elu – mees, abielu – osutus illusiooniks.
Aastatega lisandus tarkust.
Ükski mees ei peta mind enam, mõtles Angela, minu süda ei allu enam kunagi valele ja valule!
Mõeldes nii, kompas Angela samal ajal oma käte vahel olevat meest – järsku on ta kehal veel muidki kahjustusi?
Naise sõrmed jooksid mööda mehe laia rinda, jõudsid kitsaste puusadeni, põlvedest pahkluudeni. Märjad, kehale kleepunud riided tuleb kiiremas korras ära võtta. Lahtisi haavu ei paistnud tal olevat, jäi vaid loota, et siseorganid on kahjustamata. Momendil aga tuli mees kiiresti üles soojendada – mida rutem, seda parem. Mehe jope, moodsalõikelised teksapüksid ja kauboisaapad jätsid vaieldamatult stiilse mulje, ent sellise külmaga tundus selline riietus täiesti ebakohane. Oleks mees kohalik, ei kannaks ta keset talve selliseid riideid.
“Kas ta on ikka veel šokis?” päris onu Jimmy unise Michaeli üle kummardudes ja Angelale käsiapteeki ulatades.
“Ma ei usu,” vastas Angela.
Ta puudutas mehe põske ja küsis:
“Michael, kas saate silmad avada?”
Oma sooja käega mehe jäätunud põske silitades kordas ta aeglaselt küsimust:
“Michael, kas te saate silmad avada?”
“Jah,” pomises mees, avades sekundiks silmad, ehkki ülevalt langev valgus tegi selle peaaegu võimatuks. Tundus, et Michaeli kõrval seisis ingel. Ta jääkski naisele otsa vaatama, kuid silmi avali hoida oli väga valus.
“Need olid trepi kõrval maas,” ütles Jimmy, asetades lauale Michaeli sülearvuti ja mapi, milles tundusid olevat mingid paberid.
“Moodsad kauboisaapad, õhuke nahkjakk ja firmateksad. Linnavurle ilmselt,” muigas onu Michaelit vaadates. “Toon talle klaasikese brändit, see toob ta ellu tagasi.”
Angela hakkas hoolikalt haava puhastama. See oli üsna väike ja pindmine ega peaks armi jätma. Mees oigas tema puudutusest ja liigutas pead, püüdes naise kätt eemale tõugata.
“Palun, ärge rabelege,” rahustas teda Angela, “tahan haava kinni siduda, selleks peab aga pisut kannatama.”
Ta tegi mehe laubale korraliku sideme.
“Michael,” sõnas ta mehe põske puudutades “jooge see ära, et valu kaoks.”
Angela tõstis Michaeli suu juurde Jimmy toodud klaasikese brändit.
Mees avas suuri vaevu silmad. Angela hoidis ta pead, aidates tal juua.
Tasapisi hakkas Michael üles soojenema ja sellele aitas kaasa tema kõrval istuva ingli soe käsi. Mingi aja ei olnud ta maast ega ilmast aru saanud, nüüd aga tundis end jalule aidatavat.
“Michael!”
Angela püüdis meest püsti tarida.
“Nüüd läheme teisele korrusele, tegin teile sinna voodi üles. Kas suudate omal jalal minna?”
“Kus mu paberid ja arvuti on?” pobises Michael, püüdes ringi vaadata.
“Need on külalistetoas, ärge muretsege. Kas katsume minema hakata? Ainult paar trepiastet ongi.”
Meest toetades tunnetas Angela suurepärase keha lihaseid.
“No nii, nüüd lähete vannituppa. Onu Jimmy aitab teil sinna jõuda. Kas olete kindel, et te ikka jaksate?” küsis naine, vaadates Michaeli morni nägu.
“Ja-jah,” sosistas mees, püüdes sügavalt hinge tõmmata, “küll ma tulen toime…”
Michael avas silmad ja püüdis neid meeleheitlikult lahti hoida. Valgus tekitas ikka veel valu, kuid nüüd võis ta naist vähemalt ligemalt uudistada. Kõhnake ja õrnake. Naine lõhnas hästi, vanilje järele.
Ta mustad, varesetiiva värvi siidjad juuksed kaardusid otstest allapoole ja puudutasid kergelt lõuga. Michael oleks tahtnud neid puudutada, tunda sõrmede all nende pehmust, suruda oma käed nendesse, libistada neid nagu veejugasid läbi oma peopesade.
“Oled sa ingel?” küsis mees naeratades naisele otsa vaadates.
Mehe pilgus peegeldus selline uudishimu, et Angela unustas hetkeks ümbritseva. Teades, et sellel huvil ei või ega peagi olema mingeid tagajärgi, tõmbas Angela kulmu kortsu.
“Ei usu, kuigi mu nimi on Angela.”
“Ma teadsin seda!”
Michael tõmbas hinge.
“Oled Ingel,” sosistas mees laia naeratuse saatel, “oled minu kaitseingel.”
Seda lausunud, suudles Michael eneselegi ootamatult naist otse suule.
Angelal kadus pind jalge alt. Ta tahtis eemale tõmbuda, kuid mees hoidis teda tugevasti kinni.
Angela ootust mööda olidki mehe huuled pehmed ja tundlikud. Naine oleks pidanud oma käe ära võtma, selle asemel aga uitas see mööda mehe kaela. Suudlus jätkus.
Ennast usaldamata tõmbus Michael Angelast eemale, ikka veel talle otsa vaadates. Michaelil oli õigus – naine on ingel. Kuid miks see mõte teda nii ehmatas?
2. peatükk
KEEGI SISENES MEHE TUPPA. Michael oli käinud duši all ja lõpetas just habemeajamist, kui kuulis samme. Ta tõmbas jalga kellegi hoolitseva käega pestud ja triigitud teksad, avas siis vaikselt ukse ja piilus magamistuppa.
Väikest ootamatut külalist nähes mees rahunes ja naeratas. Laps oli umbes kuueaastane ja sarnanes silmanähtavalt Angelale, Michaeli eilsele elupäästjale. Tüdrukul olid suured ümmargused, tugevate klaasidega
