oleks tahtnud häbi pärast maa alla vajuda.
“Emma!” püüdis ta last taltsutada, üritades samal ajal mitte punastada.
Üksainus pilk Michaelile andis märku, et see kõik paistis meest lõbustavat.
“Sul on aeg hakata kodutöödega tegelema,” jätkas Angela.
“Aga, ema…”
“Otsekohe,” käratas Angela tütrele ja andis talle manitseva laksu pepu pihta, “tuleb koertele süüa anda ja nad seejärel õue lasta. Ning laud on siiamaani katmata.”
“Aga…”
“Ei mingeid agasid. Ja kes lubas aidata mul šokolaadiküpsiseid valmistada?” lisas ta vastuvaidlemist mittekannataval toonil.
“Juba jooksen!” hüüatas Emma, vaatas vandeseltslaslikult Michaeli poole ning lippas toast välja.
“Mul on väga kahju,” ütles Angela murelikult pead vangutades, “üldiselt on tal külaliste tülitamine keelatud.”
Angela tundis, et on kohustatud lapse käitumist selgitama.
“Viimasel paaril kuul ta muudkui unistab õest või vennast. Ma ei osanud arvatagi, et ta hakkab mind igale ettejuhtuvale pakkuma.”
Michael naeratas.
“Ära muretse, kõik on korras,” ütles ta, vallatu välgatus silmis, “me jõudsime juba meie pulmade arutamiseni.”
Kuigi Angela tundis end pisut rumalalt, oli ta Michaelile heasoovlikkuse eest tänulik.
“Mul on tõepoolest väga kahju, Michael!”
“Kõik on korras,” ei pannud mees pahaks, mõeldes ise samal ajal sellele, kes on härra Pearson ja millised suhted on tal Michaeli “ingliga”. Oli küll totter, aga ta tundis midagi armukadeduse taolist.
Otsustades teemat vahetada, küsis Angela, kuidas Michael end tunneb.
“Päris hästi,” vastas too ja sügas kukalt. “Pea veel valutab veidi, kuid sellega tulen toime. Ma ei tea, kuidas sind eilse eest tänada. Sõitsin siia Chicagost. Olin pikast teest väsinud ja ilmselt ei suutnud enam piisavalt keskenduda, seetõttu ei märganudki, et olin tormi keskmesse jõudnud. Kui aru sain, oli juba hilja. Harilikult ma nii taipamatu ei ole, kuid eile oli mul kahe aasta jooksul esimene puhkusepäev.”
“Mõistan,” noogutas Angela, “ning olen rõõmus, et sa meie võõrastemaja üles leidsid. Chester Lake on väike linn ning teine võõrastemaja on siit umbes kaheteistkümne miili kaugusel. Muide, helistasin Andyle garaaži, et ta sinu auto teenindusse viiks. Ütlesid, et sattusid kiirteelt maha sõites avariisse.”
Michael noogutas. Angela läks akna juurde ja jätkas:
“Lund on tänaval lausa vööni ja meteoroloogid lubavad homseks veel samapalju, nii et meid kaevatakse siit välja alles paari päeva pärast. Kõik teed on kinni. Kardan, et pead siin päris mitu päeva olema.”
See uudis ei kurvastanud Michaelit mitte põrmugi, pigem rõõmustas. Lõppude lõpuks otsiski ta eraldatud kohta, mis ei oleks võõraste silmade vaateväljas, kus ei oleks ajakirjanikke ja ükski tuttav ka otsida ei oskaks. Kui tema siit välja ei pääse, ei pääse tuttavad ka siia.
Angelat vaadates otsustas ta veeta siin päris mitu päeva. Koos selle uskumatult veetleva naisega peaks see väga meeldiv olema.
Selles naises meeldis talle kõik. Naine oli meikimata, kuid nägi sellegipoolest suurepärane välja. Vaatamata lapsele tuletas Angela kehaehitus meelde habrast teismelist, kuigi kõik, mis olema pidi, oli piisavalt kumer ja ahvatlev.
Mitte ainult Angela välimus ei võlunud Michaelit. Temas oli midagi sellist, mida mees enne üheski naisterahvas ei olnud kohanud. Mis see oli, ei osanud ta seletada.
“Mulle anti puhkust kogu järgnevaks kuuks, kuid mul puuduvad igasugused plaanid edaspidiseks. Ma ei kiirusta kuhugi. Kui see tuba on vaba, eelistaksin oma puhkuse siin veeta.”
See mõte tekkis Michaelil täiesti ootamatult. Angela ja tema väike rüblik Emma nagu tõmbasid teda enda poole. Mees ei tahtnud seda endale tunnistada, seepärast põhjendas ta oma otsust suurepärase rahu ja vaikusega, millest ta Chicagos suurt puudust tundis.
Michaeli ootamatu avaldus üllatas Angelat. Mõte meeldis naisele väga, kuid ta püüdis rõõmu varjata.
“Meil on selle üle väga hea meel. Ja luban Emmat sinust kaugemale hoida,” ütles naine naeratades. “Emma on hea tüdruk, aga vahel on ta mõttelennul kiirrongi kiirus ning siis on raske teda rahustada.”
“Mulle tundub, et ta on suurepärane,” lausus Michael siiralt. “Sul on väga vedanud. Kevadel peaks mu õde kaksikud sünnitama ja ausalt öeldes ei suuda ma onuks saamist ära oodata.”
Öelnud seda, vaatas Michael Angelale otsa ja nägi ta silmis kahtlust. Meest ärritas ja ühtaegu hämmastas naise usaldamatus.
“Kas sul on tõesti vennad ja õde?” tundis Angela huvi.
Ta on väga ettevaatlik, mõtles Michael, huvitav, kas ta käitub niimoodi kõigi meestega?
“Arvad sa tõesti, et hakkan lapsele valetama?” küsis mees Angelalt ja püüdis mõistatada, kes naist ning tema tütart nii tugevasti solvanud on.
Angela punastas ja tõmbas keelega närviliselt üle huulte.
Huuled olid tundlikud, täidlased ja pehmed. Michael mäletas nende maitset. Kas ta tõepoolest oli seda naist suudelnud?!
Kulmu kortsutades püüdis mees eelmise õhtu sündmusi meenutada. Suuri vaevu tungis ta läbi mälukatkete, pea oli kui udus.
Suudlust mäletas ta aga selgesti.
“Vabandust,” pobises Angela kohmetult põrandale vaadates, “ma ei mõelnud seda, et sa Emmale lihtsalt valetasid…”
“Just seda sa mõtlesidki,” vaidles Michael leebelt vastu. “Mul on veel seitsmekümne kolme aastane vanaisa, kes kõikjale sekkub. Ta võiks Emmale mõne kupeldamistunni anda. Minu perel on Iiri toidubaar Chicago lõunaosas ja selle nimi on Gallaheride Iiri Toidubaar. Baar on meie valduses olnud juba kolme põlvkonna vältel.”
“Niisiis, Michael Gallaher.”
Angela hääldas mehe nime valjusti ja see meeldis talle.
“Kas oled kirjanik?” küsis Angela sülearvutile osutades.
Mees hakkas naerma.
“Ütleme nii, et tahan selleks saada. Loodan selle kuuga mõtteid koguda ja märkmeid korrastada. Vaatame, mis mul välja tuleb. Kes teab, kui kõik hästi läheb, võib-olla jätan oma praeguse töö täielikult ning pühendan end paberile ja sulele,” lisas Michael naeratades.
“Ma juba ütlesin, et oleme sinu tuleku üle rõõmsad. Tegelikult on meie võõrastemaja detsembrini, mil Chester Lake’is toimub iga-aastane jõululaat, suletud.”
Nähes mehe nõutust, täpsustas naine:
“See on väga suur laat, tänu millele meie
