paberid justkui advokaadid, kelle kliendid ei soovi omavahel kohtuda. Nagu dokumentidest selgus, on tüübi nimi D. J. Harrison. Mida iganes tähendasid need D ja J, ei hakanud Hiireke ära arvama. Praegu oli palju olulisem mõista, kas see mister J on majaosa omanik või oli ta teadmata põhjustel hõivanud võõra omanduse ja nüüd blufib, et aega võita. Oma suureks meelehärmiks selgitas Hiireke välja, et mister J-le kuulub tõepoolest pool maja, mille ta oli saanud päranduseks oma tädilt. Teise poole omanikuks oli tema teine tädi. Pärandi meelehärmi tekitav eripära seisnes selles, et mister J teine tädi Liza Worthington, kelle käest Hiireke eluaset üüris, võis oma majaosa välja rentida, küsimata nõolt selleks luba. Nõbu võis teha sedasama, tõsi küll, ei tema ega Liza Worthington ei tohtinud maja müüa, kuna mõlemad olid saanud oma pärandiosa ja olid kohustatud arvestama testamendi tingimustega, mis ei lubanud majaga sel moel ümber käia.
“Tahaksin teada, kuidas te lepingut lugesite,” kuulis Hiireke mister J pilkavat häält. “Siin on ju must valgel kirjas, et te üürite vaid osa majast.” Ta ulatas Hiirekesele paberid ja osutas sõrmega väikesele lõigule, mis oli trükitud pisikeses kirjas.
Muidugi oli tal õigus ja Hiireke oli dokumenti mitte läbi lugedes teinud rumaluse. Muidugi ei oleks ta pidanud uskuma seda armastusväärset daami, kes, tõsi küll, tegi näo, et laseb kliendil järele mõelda, kuigi mõistis hästi, et too seda tegema ei hakka.
“Kurat!” ei pidanud Hiireke vastu. “On alles vastik kärnkonn! Ma ju tundsin juba läbi telefoni, et ta tahab mind tüssata!”
“Fuih, küll te olete jäme ja ebanaiselik!” kõõritas mister J teda halvakspanuga. “Kas siis niimoodi tohib inimeste kohta öelda?”
“Ja veel kuidas tohib!” nähvas Hiireke ärritunult. “Kui nad on su usaldust ära kasutanud…”
“Oleks pidanud vaid lepingu korralikult läbi lugema.”
“Kus siis teie olite, kui ma maja üle vaatasin, härra Tähelepanelikkus?” ründas teda Hiireke, olles pahane omaenda tähelepanematuse peale. “Oleksite lõppude lõpuks võinud välja tulla ja mulle selgitada, milles on asi.”
“Oleksin tulnudki,” kehitas mees õlgu. “Aga ma magasin, pärast paari pokaali veini, teate, magad ka unetul ööl väga hästi.”
“Või tema magas!” turtsatas Hiireke. “Oleksite võinud valvsust ilmutada, teades, et teie tädi kavatseb maja välja üürida.”
“Kust mina seda teadsin? Muide, kahtlustasingi, et Liza on midagi välja haudunud. Tal pole kunagi minu vastu sooje tundeid olnud.”
“Aga mispärast pean mina selle pärast kannatama?”
“Kas te siis kannatate?” vidutas mister J silmi.
“Ma ju sattusin tobedasse olukorda. Alles kolisin endisest elukohast välja ja juba mässisin end ebameeldivustesse.”
“Kas mina olen siis väga ebameeldivuse moodi?”
“Teate, meeldivat on teis vähe. Eriti arvestades meie naabrust.”
“Kes takistab teid otsimast midagi kusagilt mujalt?”
“Aga kes sunnib teid elama majas, kuhu iga hetk võivad saabuda uued naabrid?”
“Olen selle majaga harjunud ega kavatse siit ära kolida.”
“Mina aga ei kavatse loopida oma raha, mis muide on juba ära makstud,” teatas Hiireke otsustavalt. “Juhul kui olete kavatsenud mind välja süüa, siis sellest ei maksa unistadagi. Ma pole nende hulgast, kes raskusi kartes põgenevad.”
“Kes selles kahtleks, võrratu miss? Te kuulute nende hulka, kes taovad peaga vastu väravat, kuni need ei avane. Ja pole tähtis, et selle värava taga ei ole midagi huvitavat.”
“Ma pole võrratu miss,” katkestas teda Hiireke. “Ja ma nõuan veel kord, et te lõpetaksite minu solvamise!”
“Fakti konstateerimises pole midagi solvavat. Ma tunnen inimesi hästi ja olen jõudnud aru saada, et te ei talu kriitikat…”
“Ma ei talu upsakaid inimesi!”
“Aga see on juba solvang,” kõõritas mees tema poole ilma vihata, kuid solvunult.
“Kuulge, mister J, ma olen väsinud ega kavatse teiega terve öö vaielda,” teatas Hiireke, kes tõepoolest tundis end nii väsinuna, nagu oleks ta pidanud ööpäevade kaupa sõitma bussis, mis loksub mööda munakiviteed. “Kordan veel kord: ärge unistage, et ma ära sõidan. Loodan, et me liiga tihti ei kohtu. Piiritleme parem kummagi territooriumi kohe ära…”
“Esiteks,” katkestas mees teda võimukal toonil, “pole ma mister J. Mu nimi on Daniel Jack Harrison. Ja teie, Mia Mauson, ei peaks minu nime kallal ilkuma. Teiseks, kas te sõidate ära või mitte, seda me veel vaatame. Aga kolmandaks, ma ei kavatse midagi piiritleda ega jagada. Ma olen harjunud selles majas elama nii, nagu tahan. Mina olen peremees, aga teie kõigest üürnik. Nii et mitte teie ei pea mulle tingimusi dikteerima. Nüüd aga – head ööd, Mia Mauson. Uskuge mind, ma pole vähem kurnatud kui teie. Tõsi, mitte kolimisest, vaid teiega vestlemisest.” Ta sammus pidulikult seinakapi juurde ja võttis sealt välja pudeli veini.
“Alkohoolik!” turtsatas Hiireke ja suundus oma tuppa. Mis siis ikka, jäi üle tõdeda, et kolimine oli kenasti õnnestunud. Hiirekesel poleks võinud pähegi tulla, et ta peab ühe katuse all elama võõraga, pealegi veel nii häbematu tüübiga. Muide, oma sõnadest ta ei tagane. Kui mees arvas, et Hiireke kuulub nende hulka, keda võib majast lihtsalt välja süüa, tuleb tal hoogu maha võtta. Daniel Jack Harrison, mõtleks vaid… Ta on hullemaidki paika pannud!
Hiireke uinus, aga teiselt korruselt kuuldus veel sammude kaja. Ilmselt oli mister J öökull või kuutõbine. Igal juhul on tal ükskõik, kes ta on. Kas või viirastus või vampiir, nagu räägib tema arutu naabrinaine. Muide, oleks huvitav teada, mille põhjal Angela Martin selliseid järeldusi on teinud…
3. peatükk
DANIEL OLI TÄDI peale päris tige, kuid sellele vaatamata pakkus talle huvi tegelane, kes oli tema majja elama asunud.
See miss või missis polnud üldse tema maitse, kuigi temas oli midagi sellist, mis pani Danieli suhtuma temasse austuse ja uudishimu seguga.
Ta polnud kaugeltki kaunitar, see oli tõsi. Kuid inetuks ei oleks teda samuti nimetada saanud. Sel Mial oli niisugune välimus, mida võis häbitult kritiseerida, pidades teda samas üsnagi meeldivaks. Väike täidlaste huultega suu näis liiga kapriisne, kuid see lisas talle teatud sarmi. Nina, veidi pikem, kui oleks võinud olla, nägi tähelepanelikul vaatlemisel välja kui üsnagi sümpaatne pisut püstine ninake. Laiad kulmud – veel pisut ja need oleksid võinud ninajuure kohal kokku kasvada – ei andnud näole sugugi morni ilmet, kuid suurte silmade tõttu näisid need korrapäraste viirgudena, mis vaid rõhutasid pikkade ripsmete võrguga ääristatud kahe hiigelsuure sinakashalli järve sügavust.
Ilmselt olidki kõige kaunimad tema silmad. Ülejäänu osas oleks saanud aga norida. Oma väikese kasvu ja äärmise kõhnuse juures riietus ta üpriski ebamõistlikult: kujuteldamatutes värvides meestesviitrid. Daniel märkas kord naise seljas midagi, mis meenutas Freddy Kruegeri õudusfilmide austajate lemmikut – punamusta džemprit – ja kitsaid musti teksapükse. Seda karjuvat maitsetust – Danielil polnud olnud ühtki naist, kes oleks võinud enesele lubada riietuda millessegi sellisesse isegi kodus – täiendasid hiiglaslikud koera näoga sussid.
Juuksed
