kohutavalt lohakas. Daniel komistas pidevalt tema poolt maha unustatud asjadele elutoas, vannitoas ning köögis. Mia unustas maha kõike ja kõikjale: sooja salli, millesse mähkis end öösiti lehtlas – köögilauale, kirjutusvahendeid – taburetile vannituppa, sviitreid – ajakirjade lauakesele elutoas.
Kõige hirmsamad aga olid tema sigaretid: ta tossutas kõikjal, kus tahtis, aga tühjad pakid, nagu ka muu taoline kraam, ilmusid välja kõige ootamatumates paikades. Seejuures süüdistas ta Danieli, et too täidab oma piipu tubakaga, mis Mia sõnul haises kaua kantud sokkide järele.
Tõepoolest, Danieli uus naaber, kelle ilmumist ta sugugi ei oodanud, oli erakordselt kummaline naisterahvas. Daniel polnud veel kunagi selliseid näinud. Üldiselt sai Miast tema jaoks igati huvitav jälgimisobjekt. Lõppude lõpuks oleks saanud temast teha ühe värvika tegelaskuju detektiivromaanis, mida Daniel kirjutas, et mingilgi moel endale tegevust leida.
Rida lõpetamata trükkis Daniel mõned punktid ja koputas kustunud piibust välja viimased tubakajäänused. Pehmest tugitoolist püsti tõusnud, läks ta akna juurde ja vaatas välja läbi suure binokli, mille ta oli osavalt ära peitnud tumepunaste kuldse tikandiga kaunistatud kardinate taha.
Tore küll, see tusane džentelmen on jälle vastasmajja ilmunud, mõtles Daniel, jälgides naabrit binoklist. Kes oleks võinud arvata, et ta nii ruttu tagasi tuleb. Näe, kui palju asju… Paistab, et ta kolib sisse koos naisega, igatahes mitte üksi… Milline rahulolematu nägu… Otsustades tema kipras lauba järgi, ei rõõmusta kolimine teda kuigivõrd. Ehk ei kiitnud naine tema valikut heaks? Või läksid nad lahku ja kolisid eraldi elama? Samas, sõrmus tema sõrmes räägib muust. Kuigi mõned kannavad ka pärast lahutust sõrmust edasi…
Muidugi oli Danielil raske kindlaks teha, kas see oli abielusõrmus või mitte, kuid miski ütles talle, et kõik pole nii lihtne selle sünge tüübi elus, kes on töölisi palganud mitte selleks, et remonti teha, vaid selleks, et teha mingeid ümberehitusi selles majaosas, mille kaudu pääseb tagahoovi.
Daniel jälgis huviga naabri telefonikõnet. Viimase näoilme muutus veelgi süngemaks ja keskendunumaks. Ilmselgelt ei valmistanud telefonikõne talle rõõmu – veelgi enam, see kõne ärritas teda ning tegi murelikuks. Vaevalt oleks ta muidu hakanud mööda tuba kõndima justkui haavatud loom…
Kõlas nõudlik ja närviline koputus uksele, seetõttu pidi Daniel binoklist vaatlemise lõpetama. Jälle see Mia oma lõputute pretensioonidega…
Ta mässis binokli tumeda kangatüki sisse ja läks ukse juurde. Kui kahju, et ta tuli just praegu. Ehk toimub seal, vastasmaja akende taga, midagi, mida tasuks jälgida?
“Kuulge, mister J,” teatas Mia juba ukselävel, “mul on teie piibu haisust kõrini! Kui te suitsetate oma kohutavat tubakat, kas siis tõesti pole seda võimalik teha oma toas? Pärast seda, kui te köögis olete istunud, püsib seal väljakannatamatu hais. Seal haiseb ärakantud sokkide järele. Kas teil pole raha hea tubaka jaoks? Ehk ostan ma seda teile?”
“Mu võrratu Mia,” vastas mees talle lõbusalt, toetades õlaga vastu uksepiita ja vaadates talle otsa alandliku mõistmatusega, “te lihtsalt ei orienteeru tubakasortides. See on muide Latakia, kallis ja peen sort. Ning see ei lõhna mitte, nagu teie ütlete, “ärakantud sokkide järele”, vaid nagu tammelehtedest ja itaalia männist tehtud lõke. Selle aroomi võivad mõista vaid asjatundjad, aga teie, olles harjunud oma mitte eriti peente sigarettidega, loomulikult ei oska seda hinnata.”
“Oleksitegi võinud oma tädile öelda, et ta majutaks teie juurde üürilisi, kellel oleks neist jälkustest aimu.”
“Eks kolige siis minema, kui teile miski ei meeldi.”
“Te ei jõua seda ära oodata,” turtsatas Hiireke. “Ja pealegi, mis rõõmu teil sellest on, kui ma ära sõidan? Teie kallis tädike, kes, nii palju kui ma jõudsin aru saada, suhtub teisse õrna armastusega, annab kindlasti oma poole mõnele sellisele üürnikule, kellega võrreldes, võib juhtuda, näin mina teile süütu tallekesena.”
“Teie – tallekesena?” Mees vaatas teda pilkavalt. “Te pole talleke. Te olete üks väike olevus, kes suudab mugava maja prügimäeks muuta. Need teie kummist valmistoitude karbikesed, millega on täidetud terve köök, need teie sviitrid, mis on üle terve maja laiali pillutatud… Ja see teie komme jätta tuhatoose nimelt sinna, kus neid on kõige kergem ümber ajada… Ning ma pole veel rääkinud sellest, et te täidate maja säärase vandumisega, millest isegi minul, meesterahval, kõrvad huugavad. Sellist tallekest, täpsemalt, sellist ebanaiselikku naist pole ma oma elus veel kordagi kohanud…”
“Aitab mulle ebanaiselikkuse nina alla hõõrumisest!” litsus Hiireke läbi hammaste. “Võiks arvata, et teie olete väga mehelik. Juba ainuüksi teie maniküüritud käekesed on hindamatud. Mehelikkuse musternäide! Istub kodus nagu mingisugune öökull puuõõnes…”
“Mitte öökull, vaid kassikakk,” parandas teda morniks muutunud Daniel. “Teie muide pole ka eriline jalutuskäikude sõber…”
“Vähemalt ei pea keegi mind vampiiriks,” alustas Hiireke, olles tänulik Angela Martinile selle õigeaegselt tekkinud argumendi eest.
“Te siis jäite naabrinaist uskuma?” muigas mees, ristates rinnal oma hoolitsetud käed. “Nüüd on selge, kustkohast ilmus kööki küüslauguvanik. Ma hakkasin juba arvama, et olete aru pähe võtnud, otsustasite lõpetada enda mürgitamise rämpstoiduga ja hakkasite ise toitu valmistama.”
“On minu asi, kas ma mürgitan end või mitte,” pobises Hiireke rahulolematult.
“Ja minul on õigus suitsetada piipu millal ja kus tahes,” märkis Daniel hooletult. Ta tõmbas taskust välja merevaigust otsikuga puupiibu ja hakkas seda täitma sellega, mille tõttu tabasid Hiirekest mitu päeva järjest iiveldushood.
“Kas te irvitate mu üle?”
“Ei, kõigest rahuldan oma tagasihoidlikke vajadusi.”
Hiireke oleks ukse mehe nina all mõnuga kinni löönud, kuid paraku jäi see tema selja taha ja ka tuba kuulus mehele. Tal jäi üle pahaselt turtsatada ja alumisele korrusele laskuda. Tuppa, kus kusagil pleedi ja sviitrite all helises mobiiltelefon. Et talumatust piibutubaka lõhnast pisut puhata, otsustas Hiireke aeda minna.
Helistas Vicky, kes mingil moel oli sattunud Madagaskarile, kust ta hiljuti oli naasnud, ning nüüd ei suutnud ta ära oodata kohtumist sõbrannaga, et talle kõigest jutustada.
Kus sa küll siis olid, kui ma sattusin õngekonksu otsa, mille küljes rippus maja? mõtles Hiireke, lõpetades sõbrannaga lobisemise. Kuigi vastus oli teada – Madagaskaril.
Kohe pärast Vickit helistas ema. Hiireke mõtles, et Jungil oli kollektiivmälu suhtes õigus. Ema helistas harva ja justkui kiuste nimelt sel ajal, kui tema kergemeelne tütar oli sattunud mitte kõige meeldivamatesse olukordadesse.
Ema kõne tegi Hiirekese tõsiselt rahutuks. Donna Bri, nagu Hiireke ema naljatamisi nimetas, ei tahtnud mitte ainult tütart näha, vaid soovis vaadata, kuhu tema lemmikvõsuke oli järjekordselt kolinud. Hiirekese jaoks ei tõotanud see midagi head.
Esiteks, donna Bri oli naine, kes armastas ideaalset korda ja puhtust, teiseks, ta kurvastas iga kord nii väga, et tema tütar polnud ikka veel oma isiklikku elu korda seadnud.
Peale kõige muu jättis ema tervis paremat soovida: tema arst oli talle juba mitmendat korda südametablette välja kirjutanud. Neil oli kahjuks vaid ajutine mõju, seetõttu pingutas Hiireke, et kui harvad kohtumised emaga ei kulgenud just ideaalselt, siis vähemalt nii, et need ei oleks
