Bri võib küsida midagi selles vaimus,” noogutas ta.
Hallist kostis põrisev uksekella helin.
“Seal su ema ongi,” kõõritas Vicky etteheitvalt sõbranna poole. “Ma ju hoiatasin – leppige kokku.”
“Küll me midagi välja mõtleme,” naeratas Hiireke loiult ja suundus halli, et võtta vastu kõige kallim külaline, kelle pärast terve see etendus oli korraldatud.
Donna Bri, aastates, kuid ikka veel hästi säilinud veetlev naine, oli, nagu alati, laitmatult elegantne. Tütre riietusse suhtus ta samasuguse skepsisega nagu Vicky.
“Sa pole üldse muutunud,” ohkas ta, vangutades ilmselt kallis salongis tehtud kõrge soenguga pead.
Hiireke kehitas vaid õlgu ega hakanud emale komplimente puistama. Milleks? Seda teevad külalised. Pealegi oli Hiirekesele alati arusaamatu olnud, miks on vaja end nii üles lüüa, kui lähed külla lähedasele inimesele, kes ei nõua sinult ei kleiti disainerilt, ei meiki meigikunstnikult ega soengut juuksuri juurest.
Kui donna Bri oli kavalerides selgust saanud, hindas ta viivitamatult “tütre valikut”. Harry tegi talle komplimente ning muidugi pidas ema teda peene maitse ja elegantsete maneeridega meheks.
Hiirekesel hakkas pisut igav. Tegelikult oli ta ise ju seda soovinud. Vähemalt on kõik rahul, keegi ei haara südamest kinni. Ka see Harry pole tegelikult nii halb valik. Muidugi, mõnevõrra ennast täis, aga mis temal sellega asja.
Kuulnud samme teisele korrusele viivalt trepilt, taipas Hiireke, et ilmaaegu oli ta arvanud, et õhtu kulgeb ebameeldivate vahejuhtumiteta. Muidugi oleks ta pidanud emale ütlema, et ei ela selles hubases majakeses üksinda, aga teine korrus ei ilmutanud elumärke ning Hiireke arvas enesekindlalt, et küll kõik laabub.
Jäi muidugi lootus, et mister J ilmutab taktitunnet, tervitab külalisi viisakalt ja läheb oma teed.
Nähtavasti ei kuulnud mitte ainult Hiireke samme trepil, kuna külaliste pilgud pöördusid sellele, kes sealt alla laskus. Kõik jäid vait. Esimesena kogus end donna Bri ning vaatas tütre poole, oodates kõiki vaevavatele küsimustele vastust.
“Oh, ma täiesti unustasin rääkida,” teatas Hiireke tehtud muretusega, taibates, et nüüd ta ilma selgitusteta ei pääse. “Ma ei üüri seda maja üksi. Täpsemalt, teine pool kuulub mister…” Hiireke kutsus oma naabrit nii tihti mister J-ks, et oli tema pärisnime unustanud.
“Mia tahab öelda – mister Harrisonile,” teatas kokkutulnuile naaber, kes oli alla jõudnud ja jäänud seisma kaetud laua ees, kiirates valgust ja südamlikkust.
Hiireke märkas, et mees oli end isegi korralikult riidesse pannud: tal oli seljas lumivalge päevasärk laiade, hõbedaste mansetinööpidega kaunistatud mansettidega, ikka seesama must nahkvest ja mustad püksid ilma ühegi kortsuta, justkui poleks ta jõudnud nendega veel istuda.
“Tere, mister Harrison,” pomises jahmatanud donna Bri.
“Tere õhtust,” vastas Vicky vaguralt, kuid Hiireke märkas sõbranna silmis tuttavat tulukest, mis tekkis sinna siis, kui ta märkas seltskonda ilmunud uut meest.
Ka mehed tervitasid omavahel, Hiireke aga pressis endast välja naeratuse, mida poleks kuidagi saanud nimetada rõõmsaks. Mister D. J. Harrison polnud nii rumal mees, et mitte taibata põhjust, mille tõttu kõik kohmetuks olid muutunud. Muidugi märkas ta ka pingutatud naeratust naabrinaise näol, kes polnud vaevunud teavitama külalisi sellisest pisiasjast nagu maja peremees.
“Hiireke, ehk teeksid mister Harrisonile ettepaneku meie juurde istuda?” pakkus intrigeeritud Vicky.
“Mul on oma tütre pärast häbi,” vangutas donna Bri pead. “Vähe sellest, et ta ei tutvustanud meile peremeest, ta ei palunud teil ka istet võtta. Palun, ühinege meiega, mister Harrison. Palume teid väga…”
“Tänan teid,” naeratas Daniel ja istus lauda, nagu oleks kõik kõige paremas korras ning hakkas kohmetusest toibuvate naiste tähelepanu häbitult nautima.
Donna Bri kukkus uut külalist kostitama “vaimustava krevetisalatiga”, Vicky aga jutustas talle ja kõigile teistele sellest, kui kinnise iseloomuga on tegelikult nende Hiireke.
Hiireke kees vihast. Miks polnud naabril jätkunud elementaarset taktitunnet kutsest keelduda? See mees oli tema vastu pidevalt vaenulik, nüüd aga vaatas teda nii, justkui oleksid nad peaaegu sõbrad. Muidugi, ema tunnistab pigem oma tütre hoolimatuks ja ebaviisakaks, kui et hakkab otsima põhjusi, miks ta maja peremeest ei tutvustanud.
Seejuures jagas mister J selliseid komplimente, mis ületasid isegi Harry ja Kevini omi.
“Ma pole kunagi näinud nii elegantset naist,” teatas ta Brile. “Kui ma kavatseksin kellegagi abielluda, siis naisega, kellel on nii vapustav maitse.”
Vicky suunas heitis ta mõned pateetilised pilgud, kuid need olid hoopis etemad igasugustest komplimentidest. Edev Vicky jumaldas selliseid pilke, leides neist kinnitust omaenda vastupandamatusele.
Harry, nagu Hiirekesele näis, haistis uustulnukas kohe konkurenti. Oleks olnud raske öelda, et ta närveeris või üldse väljendas kuidagi oma rahulolematust, kuid tema silmis välgatas ärritus.
Mister J avaldas kahetsust, et saabus võõrasse pidulauda tühjade kätega ja siis tuli tal otsekui juhuslikult meelde, et tema kodubaaris “vedeles” pudel head veini. Pudeli lahti korkinud, valas ta selle pokaalidesse laiali, aga kui järjekord jõudis Hiirekeseni, teatas:
“Mia, ma juba peaaegu unustasin, et teil on mehelik maitse. Paistab, et mul on ka teie jaoks väike kingitus – pudel brändit.”
Algul Hiireke protesteeris – lõppude lõpuks oli ta enda jaoks varunud pudeli viskit –, kuid pärast lõi käega. Kui see tüüp tahab ka hiljem oma teeseldud lahkust demonstreerida, siis lasku käia. Kui ta vaid brändisse mingit mürki ei tilgutaks.
Brändi osutus enam kui rahuldavaks, seepärast pigistas Hiireke endast “aitäh” välja.
“Mis te nüüd, kallis Mia,” säras mister J. “Tore, kui jook teile maitseb. Nii palju kui ma jõudsin taibata, on Vicky teie sõbranna, Briana teie ema, aga nende noorte inimestega pole mul veel au olnud tutvuda.”
“Mina olen Kevin,” teatas mister J-le ajakirjanik. “Vicky lähedane sõber.”
“Minu nimi on Harry, Harry Meyers,” naeratas peremehele Harry, kuid Hiireke märkas tema naeratuses pinguldatust. “Olen Vicky hea sõber ja Mia lähedane sõber.”
“Või nii?” jäi mister J talle imestunult otsa vaatama. “Kui te olete Mia lähedane sõber, miks pole ma teid siis varem siin kohanud?”
Hiireke tabas endal donna Bri terase pilgu ja taipas õudusega, et kui Harry ei leia enam-vähem arusaadavat selgitust sellele kahetsusväärsele vääritimõistmisele, tuleb terve see etendus aplausita lõpetada.
“Mis selles siis imelikku on?” küsis Harry häirimatult. “Mia kolis siia hiljuti, tal oli vaja puhata ja uues kohas kohaneda. Te kohtusite ju ka Vickyga esmakordselt, kuigi ta on Mia parim sõbranna.”
Hiirekesel langes kivi südamelt ja ta kiitis Harryt mõttes leidlikkuse eest.
“Jah, tõesti,” noogutas Daniel pisut pettunult, kuid otsustas igal juhul pärimist jätkata. “Tähendab, te olete Mia lähedane sõber. Huvitav,
