olukorda ei päästa.
Ka Harry vaatas teda väljendusrikka pilguga ning otsustas siis valetada.
“Asi on selles,” tegi ta väikese pausi, mis, nagu näis, kutsus kõiki üles tähelepanelikult kuulama, kuigi oli täiesti selge, et Harry lihtsalt võitis aega, et mõelda välja midagi vähegi mõistlikku, “et ma olen inglise kirjanduse õpetaja…” Hiireke üritas asjatult mõista, kuhu mees tüürib. “Mia, ma ei tea, kas mister Harrison on sellega kursis…”
“Oh, lõpetage tseremoonitsemine,” ühmas selle fantastilise vale põhjustaja. “Kutsuge mind lihtsalt Danieliks.”
“Niisiis, Daniel, Mia kirjutab artikleid erinevatele ajakirjadele ja ükskord pidi ta kirjutama artikli John Updike’i kohta.”
“Updike’i? Ära sa ütle!” muutus Daniel juba õige lõbusaks. Näis, et ta saab suurepäraselt aru, et Harry improviseerib ja see andis olukorrale erilise võlu. “Ta tuli siis teie juurde ja te jutustasite talle tervest Updike’i loomingust?” lõpetas ta Harry asemel.
Harry noogutas, üritas jätkata, kuid Daniel ei lasknud tal sõnakestki poetada.
“Kui armas see on,” naeratas ta ja libistas üle Hiirekese kavala pilgu. “Kaks loomeinimest leiavad teineteise. Tähendab, Harryst sai peaaegu et teie õpetaja, Mia?”
Harry tegi uue katse initsiatiivi üle võtta, aga Daniel katkestas teda jälle:
“Õpetaja ja õpilane on suurepärane ühendus.”
“Te liialdate mõnevõrra,” ütles Hiireke, püüdes muretuna näida. “Ma sain Harrylt lihtsalt fakte, mis olid mu artikli jaoks vajalikud.”
“Ja millest te siis kirjutasite?” naeratas Daniel taas laialt. “Võib-olla “Abielupaaridest”? Aga ehk hoopis suurepärasest “Küülikust”? Muide, ma kuulsin, et Updike alustas oma kirjanikuteed päris noorena. On see nii?”
Ta vaatas kontrollivalt Hiirekese poole ning too tundis pisukest võidurõõmu: kui mister J loodab teda sellega sisse vedada, peab ta pettuma…
“Jah, Updike alustas noorena,” noogutas ta. “Ja talle heideti tema noorust sageli ette. Muide, ma arvan, et andel pole vanust. Aga John Updike on kahtlemata andekas, seda on näha mitte ainult tema romaanidest, vaid ka jutustustest. Näiteks tema jutukogu “Tuvisuled” on erakordselt jõuline asi…”
Jahikirg, mida Hiireke veel hetk tagasi oli näinud mister J hallides silmades, oli asendunud mitte küll pettumusega, pigem huviga.
“Paistab, et teie õpetaja on oma tööd hästi teinud. Te olete Updike’i lugenud, aga see on suur asi,” tunnustas ta Hiirekest. “Teen ettepaneku juua teie üleva tutvuse terviseks!”
“Jumal küll, kui palju sarkasmi!” pomises Hiireke endamisi.
“Milleks kogu see paatos?” Harry kõõritas konkurendi poole halvasti varjatud rahulolematusega. “Joome parem selle terviseks, et inimesed leiavad teineteist kõige imelisemais paigus ja kõige imelisematel asjaoludel. Kuidas keegi, aga Vicky,” mees vaatas tuge lootes neiu poole, “teab seda paremini kui keegi teine.”
“See on tõsi,” noogutas Vicky varmalt. “Näiteks Keviniga tutvusin ma kaubahallis, aga järgmisel päeval olin ma temaga juba Madagaskaril.”
“Ja-jaa,” noogutas Kevin. “Ausalt öeldes ei arvanud ma, et Vicky nõustub koos minuga sinna sõitma, aga tema, kujutage ette, ütles kohe “jah”. Ma pole kunagi varem nii imelist tüdrukut kohanud!”
Daniel, kes oli terve see aeg keskendunult pead noogutanud, kuid mõelnud, nagu Hiirekesele näis, mingitele oma asjadele, pööras pilgu temale ja tundis ootamatult huvi:
“Aga kas teie oleksite sõitnud?”
“Mida?” jäi Hiireke nõutult talle otsa vaatama.
“Kui teile oleks tehtud ettepanek minna reisile koos tundmatuga kaubahallist, kas teie oleksite temaga läinud?”
“Loomulikult mitte,” vastas Hiireke pikemalt mõtlemata. Teda ei ajanud segadusse mitte niivõrd küsimus ise, kui see, miks J selle esitas. “Ja mitte mingisugused põhjendused poleks mind veennud. Esiteks pole ma selline seikleja nagu Vicky. Teiseks, andestage mulle, Kevin,” naeratas ta ajakirjanikule, “ei usalda ma võõraid inimesi eriti.”
“Jah, ka mina poleks riskinud,” noogutas Bri pead. “Nähtavasti on Hiireke pärinud minult soovimatuse laskuda seiklustesse ja riskantsetesse ettevõtmistesse.”
”Minu arvates oleme me kõik hingelt avantüristid,” lausus mister J. ”Ainult et mõni on selle tahu endas avastanud, teine aga kardab seda teha.”
“Mina ei karda midagi,” teatas Mia järsult. “Lihtsalt ma ei pea seda mõistlikuks.”
“Aga kas te teete kõike, mida mõistlikuks peate?” vidutas Daniel kavalalt oma halle silmi.
“Mis erapoolik ülekuulamine see on?” vaatas Hiireke teda rahulolematult. “Ei, see tähendab, ma muidugi järgin mõistuse häält. Me kõik oleme inimesed, kõigil on tunded.”
“Jah, me kõik oleme inimesed,” muigas Daniel kuidagi imelikult.
Õnneks lõppesid siinkohal pärimised Hiirekese ja Harry Meyersi väljamõeldud tutvuse kohta. Donna Bri tundis huvi haridustaseme vastu kõrgemates õppeasutustes ja saanud vastuse, et alati leidub, mille üle kaevata, rahunes. Kevin ja Vicky jätkasid ennastunustavalt Madagaskarist jutustamist, aga Harry sosistas Hiirekesele, et nad olid võitluse siiski võitnud.
Hiireke oli Harryle tõepoolest tänulik – mees osutus leidlikuks ja huvitavaks ning tõenäoliselt avaldas muljet ka donna Brile. Võimalik, et Vickyl on õigus ja tal tasub selle mehega kohtuda teistel, mitte nii veidratel asjaoludel. Lõppude lõpuks, mida tal on kaotada? Kuigi ta oli meeste vastu huvi kaotanud, meeldis talle siiski sümpaatsete vestluskaaslastega aega veeta.
Kõõritades vargsi elavalt lobiseva mister J poole, mõtles Hiireke, et too on tõesti veider inimene. Veedab terved päevad kodus, justkui kellegagi ei suhtle, kuid seltskonda sattudes tunneb end kui kala vees.
Ehk polekski ta tema peale nii solvunud seepärast, et mees nende lauda istus, kui poleks olnud seda kassi-hiire mängu. Kas tõesti kuulas ta nende vestlust pealt ja otsustas valetajad päevavalgele tuua? Või mõistis ja tajus ta tõepoolest nii hästi lauas valitsevat atmosfääri? Kes teab. Aga võib-olla mister J ei liialdanud, kui rääkis, et tunneb inimesi hästi.
5. peatükk
HIIREKE ARVAS, ET Angela Martin on juba leppinud sellega, et tema naabrinaisest saab verejanulise vampiiri või libahundi ohver, aga, nagu selgus, polnud tal õigus. Nädal hiljem, kui Hiireke naasis ühe ajakirja toimetusest, kellega ta pidevalt koostööd tegi, sai Angela ta kodu lähedal kätte.
Nähes küpseis aastais vormikat naist, kes kätega vehkides tema poole tormas, oleks Hiireke peaaegu naerma pursanud. Kuid tuli end tagasi hoida ja oodata, kuni missis Martin oma hekist möödub ja tema juurde jõuab.
“Tere õhtust, Angela,” tervitas Hiireke viisakalt. Naabrinaine teda enam ei ärritanud, pigem lõbustas.
“Tere õhtust, Mia,” pomises hingeldav missis Martin ja vaatas neiut rahutu pilguga. “Te ei näe just kuigi hea välja.”
