võtta igas mõttes meeldiva kaaslase, kes hoolitseks Hiirekese eest tema ema juuresolekul.
Oli jäänud kaks probleemi, millest üks lahenes koduabilise väljakutsumisega, aga teine…
Kuulnud, et Hiireke on nõus ettepanekuga, millest ta siiani oli jonnakalt keeldunud, oli Vicky Headman seitsmendas taevas. Olgugi et see nõusolek oli tingitud vaid sellest, et sõbrannal oli vaja sirmi, mis varjaks teda ema eest, veenis Vicky end selles, et ülejäänu on vaid tehnika küsimus.
Lapanud läbi oma märkmiku vääriliste kandidaatide otsinguil, valis Vicky välja kolm nime. Olles tundliku loomuga, oli ta sellegipoolest hea analüütik, kui oli tegu potentsiaalsete peigmeestega sõbrannadele või pruutidega sõpradele, keda tal oli tohutu hulk. Kord tegi Hiireke talle omase irooniaga sõbrannale ettepaneku avada kosjakontor, kuid Vicky ei kasutanud ideed ära – isiklik äri oleks liiga palju aega ja tõsiseid pingutusi nõudnud, kuid Vicky eelistas sellisele igavale tööle meelelahutust ja reise.
Kõik Vicky poolt välja valitud kandidaadid olid tema arvates tasemel mehed. Hiirekese maitset oli muidugi küllaltki raske taibata, kuid Vicky mõistis üht: mees, kes võiks tema sõbrannale meeldida, peab olema tark ja ülimalt kannatlik. Kuid kuna selline kombinatsioon pluss ebameeldiva lisa puudumine naise ja laste näol oli suur haruldus, tuli Vickil “peigmehe” valikut hoolikalt kaaluda.
Leslie Gordhamil, tema heal sõbral, küllaltki jõukal mehel, kes oli oma äri niisama hästi kui paljast õhust rajanud, oli firma, mis tegeles “individuaalsete tervitustega” õhupallidega. Ta oli kannatlik, kuid mitte liiga tark keerukamates küsimustes kui müügitulude väljaarvutamine. David Shaw oli üsna tark, kuid armastas oma endisi naisi liialt kritiseerida. Harry Meyers oli nii tark kui kannatlik, kuid ettevaatlikuks tegi asjaolu, et oma kolmekümne viie eluaasta juures polnud ta veel kordagi abielus olnud. Vicky teadis, et tal on mingi armusuhe, kuid tal polnud aimu, kui tõsine see on.
Hästi järele mõelnud, jäi ta siiski Harry Meyersi juurde. Ilmselt on isegi hea, et ta ei kiirusta abiellumisega, kuna ka Hiireke ise, pehmelt öeldes, ei tõtanud end teist korda abielusidemetega siduma. Lõppude lõpuks, otsustas Vicky, ei kaota kaks huvitavat inimest midagi, kui nad omavahel tutvuvad. Harry on viisakas, seltskondlik, ta on tõeline džentelmen – donna Bri jääb oma tütre “valikuga” rahule. Ja kindlasti ei hakka ta sel korral murega hääles ja südames rääkima Vickile sellest, et Hiireke on väga üksildane.
Veendunud, et Harry Meyers pole abielus, kiirustas Vicky paluma tema abi. Mees oli muidugi nõus. Enda kaaslaseks kavatses Vicky kutsuda noore ajakirjaniku – sellesama, kes oli ta Madagaskarile viinud.
Vicky Headman hõõrus käsi – tõotas tulla ideaalne õhtu.
4. peatükk
KELLA POOLE KAHEKSAKS, kui Hiireke oli juba väga väsinud ja ka ärevil, saabus Vicky viimaks kavaleridega. Üks neist oli vanem, teine noorem, kuid Hiirekesel oli täiesti ükskõik, kumma neist oli Vicky tema jaoks kaasa toonud. Peaasi, et donna Bri näeks, et tema tütar polegi nii üksildane, kui talle tundub.
“Hiireke, sa ei muutu ka kunagi.” Vicky embas sõbrannat ja vaatles tema välimust rahulolematult. Hiirekesel oli seljas kootud kahvatusinine roheliste ruutudega sviiter ja “pidulikud” helesinised teksapüksid. “Võiksid kordki midagi kleidilaadset selga panna.”
“Tänan komplimendi eest,” turtsatas Hiireke ja vangutas pead, olles enne meeste poole kiiganud. “Kujutage endale ette, see moediktaator on minu sõbranna.”
“Vicky on mulle teist palju rääkinud,” naeratas vanem mees. Tema naeratus oli meeldiv, aga tema silmad, mis Hiirekesele kohe meeldima hakkasid, jälgisid teda imetlusväärse soojusega. “Ta ütles, et te olete ilus, kuid varjate seda oskuslikult.”
“Te olete siis temaga nõus?” Hiireke hoidis oma terast pilku mehe näol.
“Mitte sugugi,” naeratas too, “te näete kena välja, aga riietusel pole suuremat tähtsust.”
Hiireke turtsatas. Talle ei meeldinud meelitajad ja kaabakad. Uus tuttav ei olnud õnneks ei üks ega teine.
“See on Harry,” esitles Vicky sõpra. “Harry Meyers. Sa pead teda tänama, kuna ta nõustus terve õhtu missis Mausoniga armastusväärne olema.”
“Olen tänulikkus ise,” naeratas Hiireke kelmikalt.
“Ja tema,” noogutas Vicky noorema, pisut subtiilse nooruki suunas, “on minu hea sõber Kevin. Ta on ajakirjanik ja põnevate lugude jutustamise meister. Muide, tänu temale sattusin ma Madagaskarile.”
“Väga meeldiv,” noogutas Hiireke nooremale mehele. “Millega aga teie tegelete, Harry?”
“Kirjutan moesuundadest glamuuriajakirjale,” teatas mees säravalt.
“Kui kena,” haaras Hiireke naljast kinni, “ja nii kahju, et mina glamuuriajakirju ei loe.”
“Hiireke, ehk sa seletad, kus sul elutuba asub,” ei pidanud Vicky vastu. “Me oleme juba pool tundi lukselävel seisnud. Aga sina, Harry, lõpeta naljatamine – sa pead Miale tõtt rääkima, muidu satute oma jutuga ummikusse, kui hakkate missis Mausoniga lobisema…”
Hiireke juhatas külalised laua juurde. Selle oli katnud üheks päevaks palgatud koduabiline.
Vicky lõi imestusest käsi kokku.
“Ei või olla! Kas sa oled õppinud toitu valmistama? Aga mina arvasin, et meid ootab ees lihalõik ja traditsiooniline Mausoni-toit, mis on ostetud siitsamast selvehallist ja mikrolaineahjus üles soojendatud.”
“Mina – toitu valmistama!” turtsatas Hiireke. “Vicky, minu meelest oled sa Madagaskaril üle päevitanud.”
“Kas te teate, et Madagaskaril on suured probleemid joogiveega?” tundis huvi Kevin, kellele näis, et tüdrukud võivad tülli minna, kuigi mõlemad olid juba ammu harjunud omavahel suhtlema sellisel toonil. “Muide, kohalikud tüdrukud ainult sellega tegelevadki, et ammutavad vett vähestest mageveeallikatest. Kujutage ette, enamik neist ei saa seetõttu kooliski käia.”
“Jajah,” toetas teda Vicky. “Ma isegi nägin selliseid. Vaesekesed! Kujuta ette, Hiireke, terve elu vett tassida.”
“Me kõik oleme oma töö orjad,” naeratas Hiireke. “Kõigega harjub ära.”
“Tal on kohutav huumorimeel,” noogutas Vicky Harry suunas, otsides tema silmist toetust.
“Ma ütleksin – omapärane.” Harry vaatas naerusuiselt Vicky poole. “Pealegi on Mial ju õigus. Inimene on olend, kes kohaneb kiiresti kõigi oludega.”
Hiireke ei vajanud toetust, seepärast ta vaid meenutas Harryle küsimust selle kohta, millega mees tegeleb.
“Olen kõigest tagasihoidlik inglise kirjanduse õpetaja. Mitte midagi silmapaistvat,” teavitas Harry.
“On meeldiv näha inimest, kes teab oma hinda,” muigas Hiireke. “Aga meie Keviniga oleme mingil määral sugulashinged. Ka mina kirjutan artikleid, tõsi küll, kahjuks ei reisi ma mööda maailma, et materjali koguda. Õngitsen seda internetist ja tolmustest raamatukogudest.”
“Tegelikult kirjutas Hiireke varem raamatuid,” selgitas Vicky. “Tema küll alahindab ennast. Muide, kuidas te tutvusite?” pöördus ta sõbranna poole.
“Kellega?” kohmetus Hiireke.
