mulle vaatepilt varganäost, kes marssis kiirel sammul üle liivaluidete, toppides samal ajal mu närust kotti endale põue. See kõik toimus vaid sekundite jooksul.
Hüüdsin Norale jõuetult: „Meie arvuti!“
Sirutasin nõrkenult kätt päti suunas, kes kadus nüüd juba põõsaste vahele. Nora näost võis lugeda, et ta ei saanud ikka veel aru, kui väärtusliku kraamiga mees minema pääses. Ma ei mõistnud üldse, kus oli Nora olnud kogu kakluse ajal!
Ajasin end püsti ja koperdasin vargale järele.
Meenus püstol. Seisatasin hetkeks, kartsin. Läksin siiski edasi. Ma ei suutnud toimunuga leppida. See ei olnud aus.
Üksik kalamees sikutas ükskõikselt õngeritva, nagu poleks midagi vahepeal toimunud. Rand oli jälle täpselt sama vaikne kui enne mehe tulekut.
Nora
Jalutasime mööda autosilda edasi linna poole. Püüdsin Fridale kaasa tunda, aga mind ümbritses paks segaduseudu. Mu jalad olid veidi nõrgad ja keha kuidagi haavatav.
„Kõik, kõik oli seal sees,“ ütles ta loiult.
Ma ei lausunud midagi.
„Mu fotokas…“
Mind tabas iiveldus, kui mõtlesin, et keegi on suuteline naist pikali paiskama.
„…ja kõik pildid fotokast. Kõik mu muusika pleierist… ja plaadid…“
Vaikisin endiselt.
„…ja märkmik!“ Frida meeleheide hakkas moonduma vihaks. Kurb ja lootusetu pilk tema silmis asendus kättemaksuhelgiga. „Kurat, ta võttis märkmiku ka! Kontaktid…“
Ma olin seda Fridat varem näinud. Mul tekkis hirm. Teadsin, kuidas ta võib end üles kütta ja enesevalitsuse kaotada. Ta võib tahtmatult karjuda midagi tänavamüüjale, kogu maailma korraga jälestama hakata ja lõpuks masenduses voodile langeda. Ma tõepoolest kartsin seda ohjeldamatut poolt Fridast.
„Fuck! Ja tead, mis on eriti sitt?“
„Nooh?“
„Kurat! Ta võttis isegi arvuti!“
„Nalja teed või? Fuck! Arvuti! Kurat, kõik kontaktid olid ju seal! Kurat küll, ma ütlen…“
Frida
Lonkisime mööda autoteed üles linna poole. Küsisin igalt vastutulijalt üleskääritud käistega flanellsärgis mehe kohta. Rumal lootus, ent asi seegi. Vaatasin teraval pilgul iga mööduva rikšajuhi nägu, kuid seegi oli väga rumal lootus.
See kõik tundus nii vastik. Kogu maailm tundus vastik. Mind oli röövitud, mind oli solvatud ja nemad tegid selle peale vaid kaastundlikku nägu. Mõttes kehitasid kindlasti õlgu. Raisk. Mul oli vastik olla valge inimene Lõuna-Ameerikas.
Kuigi oli juba päris pime, istus Atahualpa endiselt palmi all, kuhu ta laotas iga päev laiali kogu oma loomingu: punutud kaelakeed ja käepaelad, mille vahele on põimitud erinevates toonides kivikesi, papagoisulgedest kõrvarõngad, metallist või puidust käevõrud, sõrmused, prossid ja muu, millega kaksteist aastat käsitöölisena elatist teeninud indiaanlane võiks lagedale tulla.
Atahualpa oli meie ainus tuttav nägu selles linnas. Vaatasime Noraga tol hommikupoolikul tema ehteid, kui see pisut armilise näoga mees meilt küsis: „Kas te tahaksite näha, kuidas neid ehteid tehakse?“
Muidugi tahtsime.
Mulle meeldis tema lett kõige rohkem. Ta ei olnud ka pealetükkiv. Paarikümnest käsitöölisest, kes seal teepervel oma päevaraha teenisid, oli Atahualpa ainus, kes ehete vaatamise peale häirivalt familiaarseks ei muutunud. Küllap oli ta ainus, kes mõistis, et eurooplastele ei meeldi, kui ka võõrad üksteist sõpradeks nimetavad. Tema hoidis viisakat distantsi. Ta lihtsalt istus seal punudes ja köitis meie tähelepanu oma autentse välimusega.
Olime hipide tööd juba ammu imetlenud. Nad nikerdasid peenikesest lõngast või traadist kaelakeesid, käevõrusid, kotte ja sõrmuseid, põimides sisse kive ja mereelukaid. Loomulikult tahtsime näha nende valmimise lugu.
Sealsamas palmi all punusimegi oma elu esimesed käevõrud. Atahualpa näitas tehnika ette ning meie pusisime iseseisvalt edasi. Muidugi polnud see nii lihtne. Meie sõrmed ei paindunud niite tõmbama ja pikad küüned takerdusid aasade taha. Ühe paela peale kulus pool tundi. Kiirus, nagu Atahualpa armastas öelda, tuleb harjutamisega. „Ganas y paciencia,“ olid ta kuldsed sõnad.
„Ma näen teis kõvasti potentsiaali.“ Mina nägin vaid hädakomplimenti kobadele Euroopa linnatüdrukutele.
Käsitöötunni lõpuks ostsin talt kolme musta kiviga sõrmuse. Selle eest küsis ta poole kõrgemat hinda, sest sõrmusel olevat hea energia. Lõuna-Ameerika müügistrateegia. Kui ta nii väidab, mõtlesin ükskõikselt. Veel lasin endale pähe punuda kirevates toonides paeltest patsi, mille otsas ripnes paar korallitükikest. Nora sai endale papagoisulgedest kõrvarõngad.
Nüüd oli Atahualpal aeg müügilett kokku pakkida. Ta hõiskas meile juba kaugelt: „Hola, chicas!“ Aga meie näod olid mossis.
Püüdsime oma puises hispaania keeles jutustada talle kogu loo. Indiaanlane vastas klassikaliselt: „Puta madre!“
Ta mõtles hetke, vaatas ärritunud pilgul ringi ja lausus uuesti: „Puta madre!“, rõhutades veenvalt iga tähte sellest kõikeütlevast sõnapaarist. Ta nõksutas närviliselt põlve.
„Mul on teile ettepanek,“ ütles Atahualpa lõpuks, kui olime kogu rööviloo üksikasjalikult läbi võtnud. „Aga ma parem räägin teile sellest õhtul. Teate, turistidega juhtub seda tihti. Alatasa läheb keegi randa ja neid röövitakse. Just seal, veidi kaugemal keskusest,“ viibutas ta sõrmega. „Miks te sinna üldse läksite?“
Olime seda küsimust endale korduvalt esitanud. Miks me pidime minema randa koos kõikide asjadega? Miks me ei läinud otse internetikohvikusse, nagu algselt plaanisime? Vaatasime Atahualpale õnnetult otsa ja oskasime vaid õlgu kehitada.
„Nad ju teavad, et turistid on rikkad ja nad kannavad alati kaameraid kaasas. Ja teil oli veel arvuti! Turist ei oska ohtu näha. Aga mul on teile ettepanek,“ kordas ta. „Tulen teie hotelli juurde, siis räägime.“
Tänavakunstniku lähedus mõjus rahustavalt. Alles samal hommikul olime Peruusse jõudnud. Lõpuks ometi olime saanud tunda kuuma päikest oma kehadel, juua tänavakohvikus veini, kuulata pleierit ja kõlksutada paljaste varvaste otsas plätusid. Olime mõelnud, et see ongi vabadus. Ja nüüd oli kõik kadunud. Äkitselt tundsin end vaesemana kui ükskõik milline juhutöölisest hipi tänavalt. Nüüd oli meil vaid pikkade mustade juustega indiaanlasest tänavakunstnik, kes meist natukene hoolis.
Nora
Sisenesime politseijaoskonda. Tuhmroheliste seintega ruumis võttis meid leti taga vastu ümmarguse päikesest parkunud näoga mees. Ilmselgelt talle liiga kitsas vormirõivastuses politseinikuhärra kutsus meid tagumisse kabinetti.
„Rand. Suur mees. Tu bolsa. Tengo una pistola. Kotti pole. Kell viis.“ Kuidas ma vihkasin, et ma ei osanud hispaania keeles korralikke lauseid moodustada.
Ülekaaluline politseinik muheles laua taga.
„Mis
