rahulolevalt kaasa.
„Te peate tegema oma asja! Seda, mis teeb teid õnnelikuks. Rääkides vabadusest – kas see pole mitte ülim väärtus?“ jätkas Ray. „Kas te ei näe siis, et see vargus oli märk? See oli hale ebaõnnestumine. Aga ebaõnnestumine tähendab vajadust muutuste järele. See vargus oli kui märk, mis ütles, et teil on aeg lõpetada reisimine omas maailmas elava turistina. Meie siin oleme vabad ja näeme tõelist Lõuna-Ameerika elu. Iga elatud hetk teeb meid õnnelikuks. Meil on vabadus, armastus ja rahu. See on lihtne elu, aga see on tõeline, nii tõeline.“
Ma ei osanud reageerida. Kohkumus. Iroonia. Pilge. Kahtlus. Uudishimu. Vaimustus. Kõik korraga.
Tema alguses nii vastuvõetamatult kõlanud sõnad hakkasid tasapisi haakuma muu teadmisega minu peas. Ehmusin, kui avastasin end mõttelt, et see kõik tundub isegi atraktiivne. Nii kuratlikult tõeline. Nora raputas end õõvastuses. Mul oli korraga palav ja külm. Ray rääkis nagu mõni 1960. aastate hipi. Ma peaaegu juba uskusin, et see hetk ja tühjade õllepudelitega üle kuhjatud laud koos kahe salkus juustega indiaanlasega pärinevad 1960ndatest. Vabadus, armastus, rahu. Ja kui nemad tulevad sealt, võin vabalt ka mina praegu seal olla. Rüüpasin õlut ja hoidsin pilgu oma räsitud olekuga kaaslastel.
„Jah, ma töötasin kunagi Limas. Lennujaamas,“ jätkas Ray. „Iga päev tõusin varakult, sõitsin ühistranspordiga tööle, kandsin lipsu ja viigipükse, pügasin regulaarselt juukseid. Sain päris head palka, aga kõik kulus üürile ja kallile linnaelule. Kätte ei jäänud midagi. Kui ka jäi, polnud mul kunagi aega seda raha mõistlikult kulutada. Selle asemel soetasin endale asju ja püüdsin end veenda, et selline ongi hea elu. Aga kas siis on? Tegelikult ma vihkasin ennast ja oma elu. Eriti vihkasin ma lennujaama. Ühel päeval mõistsin, et see pole päris see, mida tahan. Tahan olla vaba. Tahan nautida päikest ja häid inimesi enda ümber…“
Ray mõnitas mõnuga oma paari aasta tagust „mina“. Ta pilk oli kibe, ta raputas aeglaselt pead ja põrnitses enda ette.
„Jään elu lõpuni tänulikuks nendele tüüpidele, kes näitasid mulle kätte hea elu otsa,“ sõnas ta pärast hetkelist mõttepausi. „Siin ma nüüd olen. Viimased kaks aastat olen reisinud linnast linna, külast külla täielikus vabaduses. Olen vabam kui lind! Punun oma ehet, suitsetan oma joint’i, õhtul võtan mõned õlled… Kui meeldib, siis jään. Kui ei meeldi, liigun edasi. Igal pool on sõbrad ees, igal pool on seiklused… Ja pidu… Küpsetame oma toidu rannas lõkkel. Tuttav kalamees või üks mu onudest toob merest kala. Mm, kui maitsev see on… See on õige elu, tüdrukud. See on vabadus! Te ei kujuta ettegi, kui maitsev on selle kandi kala. Ceviche’t juba proovisite?“
Tema toon muutus järjest rahulikumaks ja tõsisemaks. Ta ei rääkinud enam ammu nii, nagu hõiskaks meile tühje loosungeid. Ray vaikis hetkeks, otsides Atahualpa silmist heakskiitu, ja lisas kerge naeratusega veel kord, justkui üritades veenduda, et see kõik meile meelde jääb: „Tulge meiega! See on tõeliselt vaba elu. Te ei saa saavutada rahu iseendaga, kui teil ei ole teie vabadust.“
„Mis teid seal Eestis kinni hoiab?“ sekkus Atahualpa. „Töö? Kool? Sõbrad? Aga meil siin Peruus on tõeline elukool. Teate, mis see on, eks? Elukool. Me oleme nagu perekond! Teie seal Euroopas, suured individualistid, nagu te olete, teie seal mõtlete ainult endale. Aga meie siin Peruus hoiame kokku. Te ei kujuta ettegi, kuidas me üksteist hoiame – meie, tänavakunstnikud. Meist saavad tõelised vennad ja õed. Teeme sellest reisist teie jaoks midagi, mis jääb alatiseks teie elu kõige ägedamaks elamuseks. Lähme!“
Atahualpa tõstis selle peale klaasi ja lausus pidulikult: „Para pachamama!“
Meie Noraga ei saanud päris täpselt aru, mida ta selle ketšuakeelse sõnaga mõtles, aga lõime klaasid kokku ja rüüpasime Peruu õlut.
Mõni tund tagasi olin olnud täielikus masenduses nende tobedate varastatud asjade pärast. Ja nüüd istusid minu ees kaks indiaanipoissi, suled juustes, ning rääkisid sellest, kuidas muuta see reis olemasolevate vahenditega unelmaks. Või vähemalt millekski hoopis teistsuguseks. Mul oli tunne, nagu nad püüaksid vedada meid kuhugi teise maailma. Mitte siia sellesse Lõuna-Ameerikasse, mida mina olen näinud ja ette kujutanud, vaid kuhugi mujale. Oma allesjäänud dollaritega ei veaks me läbi. Isegi ratsionaalne pool minust sai aru, et vajasime muutust.
Võib-olla tõesti. Võib-olla peakski proovima. Võib-olla pidigi meie reis selliseks kujunema – selliseks, nagu elu siin tegelikult on.
Rüüpasime veel mõned klaasid, suitsetasime veel. Igavikulised kurvastuse tunnid olid möödas ja korraga tundus meid ees ootav veelgi igavikulisem. „Salud para pachamama!“ Me jõime veel. Me naersime veel.
Nende jutt hakkas vist juba leierkasti meetodil korduma. Ikka ja jälle rääkisid nad tõelisest Lõuna-Ameerika palgest, vabadusest, õnnest, looduslähedusest ja headest inimestest, kes seda elustiili kaunistavad.
Aga Atahualpa nägu hakkas moonduma.
Huuh! Kas ma kujutasin seda endale ette? Ta tõesti moondus. Tema põskedele tekkisid vertikaalsed jooned, ta kulmud tõmbusid kortsu ning kissis silmi ümbritses tume vari. Külmpunase suu nurgad vajusid alla. Ta nokats oli kuklasse libisenud ning selle alt paistis kiilanev pealagi. Ta naeris korraga ja kõvasti, kuid väsis paar sekundit hiljem ära ning muutus tagasi surmtõsiseks. Tema näkku tõusis mingi vastik jõle irve, mis ei saanud kuuluda heale inimesele. Minu vastas istus ühtäkki sünge monstrum, kes õõtsutas end laua taga rahutult ette ja taha. Ta haaras tormilise liigutusega klaasi, jõi selle põhjani ning kallas endale uue.
Ma pidin seda endale ette kujutama. See pidi olema vaid minu kujutlusvõime siin selle tuules kõikuva tuhmi lambipirni valguses.
Tundus, et Atahualpa on purjus. Kui olime andnud neile kaks põsemusi nagu siinkandis kombeks, taarusid poisid trepist alla. Lehvitasime läbi rõdu metallväravate, kui nad kadusid kottpimedale tänavale. Kaldasse sõitsid pimeduses sümmeetrilises mustris helendavad lained. Rand oli tühi ja tume. Hotellis valitses kõle vaikus.
Öösel libises mul palavuses vähkremisest lina madratsilt maha. Meie hotell oli nii verivärske, et põrand oli lihtsalt valatud tsemendist, vannitoa laes rippus juhtmeots ning madratsitelt polnud kilekattedki eemaldatud. Me ei saanud oma sealoleku lõpuni teada, mis on selle hotelli nimi. Olime vist ka ainsad külastajad. Kiletatud madrats kleepus mu põlenud keha külge. Esimene öö Peruus. Kipitas rämedalt.
Nora
Õhtu. Meid ootasid härrad politseinikud ja investigeerimisprotsess. Pidasin nende plaani mõnevõrra rumalaks. Nii väikses külas peaks iga pätt hästi teadma, milline kohalik konstaabel välja näeb. Ja kui mitte, siis mingi action-filmi keskele ei tahtnud ma ka sattuda. Frida oli muidugi endiselt vaimustuses: „Me peame seda proovima. Me peame oma töö, meie kontaktid tagasi saama. Peame kõiki võimalusi kasutama ja seda ei tohi nii lihtsalt katki jätta. Mina kavatsen lõpuni võidelda.“
Ta toppis mu kotti tualettpaberist nutsaku, viskas sinna vahele paar seebikarpi, hambapasta ja kivikesi. Keeldusin kotti kandmast. Frida kahmas selle mu käest ja käratas midagi pahaselt.
Pimedal tänaval politseijaoskonna ees ootasid meid kaks tugevat meest – seesama paksuke ja seesama laiaõlgne jurakas. Nad olid oma sinised mundrid vahetanud igapäevariiete vastu.
„Kui veab, tuleb varas välja,“ rääkisid politseinikud, kui ranna poole jalutasime. „Ja siis me krabame ta kinni.“
Paksuke avas kavala irvega oma kõhukoti, millest vaatas vastu läikiv revolver.
„Kas see on laetud?“ pärisin.
„No
