siis on?
Roger muigas.
„Kokku on meid seitseteist.“ Ilmselt oli ta juba harjunud selliste reaktsioonidega. Aga meie polnud selliste numbritega harjunud.
„See… See tähendab siis ju, et… et müts maha su isa ees! Seitseteist. On alles mees…“
„Jaa, ta oli vinge mees.“
„Ja naine?“
„Neid on mitmeid. Kõige esimesel oli viis last. Tema on ka kõige austatum naine. Siis nad lahutasid. Järgmiselt naiselt sai ta veel neli last. Seejärel viimase kahe lapsega paralleelselt tegi ta küla peale veel kolm last. Niisiis kokku juba kaksteist. Seejärel abiellus ta kolmandat korda, sai temalt kolm last. Viimaks abiellus ta ka minu emaga.“
„Keeruline,“ naersime Noraga. „Ja mitmes sina siis oled?“
„Noh,“ muutus Roger kuidagi rõõmsalt kohmakaks ja heitis parastava pilgu Ray poole. „Ray, tema ongi noorim. Ja mina olen kohe järgmine.“
„Ja kõigil su õdedel-vendadel on nüüdseks juba oma perekonnad, pojad ja tütred?“
„Jah, on küll. Näed, jälle õelapsed mängivad naabripoisiga.“
„Ja siin külas on umbes 150 inimest… On alles mees, see su isa.“ Mõttes arvutasin: 17 pluss 17 ja nende lapsed ja…
Järsku keerasime sisse ühest madalast uksest, mida kattis pruun pleekinud riie. Madalas tolmuses ruumis seisis kolm metallist jalgadega lauda. Nad kõik tundusid ühtmoodi tolmused, nagu poleks selles baaris aastaid käidud. Ray joonistas lauale näpuga ühe kriipsujuku ja vedas selle kõrvale spiraali. Seejärel andis mammile kilekotiga kaasa toodud kala, mida too meile küpsetama hakkas. Seltskond inimesi ühines meiega.
Nora
„Frida…“ näitas Ray näpuga veidi kohkunud tüdruku poole. „…ja Nora. Neist saavad alates tänasest käsitöölised.“ Hipid plaksutasid ja patsutasid meile õlgadele. Tundus, nagu tähendaks iga ümber veendud inimene väikest võitu kapitalismi üle. „Käsitöölise elu on parim võimalikest,“ hüüdis üks julgustavalt.
„Me õpetame teid kõiksuguseid mustreid punuma.“
„Jah, alguses teete lihtsaid ja siis keerulisemaid asju.“
„Me pidutseme igal õhtul, alati mängib keegi trumme ja laulame.“
„See, tüdrukud, on tõeline vabadus. Me teeme seda, mida tahame, siis, kui tahame ja kus tahame!“
„Me loome iseenda reaalsuse!“
Nad hüüdsid erutunult neid loosungeid. Lasin pilgul ümber laua käia. Nad olid kõik mustade pikkade juustega või rastapatsidega ja iga viimane kui üks vaatas meid „tere tulemast koju“ – pilguga. Kuid siis nad ei viitsinud enam aeglaselt hispaaniakeelseid sõnu välja hääldada ja hakkasid omavahel vadistama.
„Aga Atahualpa?“ uuris keegi Raylt.
„Ta ei saanud raha kokku. Tänaseks polnud veel piisavalt. Pidi õhtul järele tulema.“
Lauale ilmus suur viieliitrine plastist värviämber, mis oli täidetud häguse joogiga. Mis asi see veel on, küsisin pilguga. Frida tõusis korraks toolilt, vaatas üle ämbriääre selle sisu ja vajus pettunult toolile.
„Nooh?“
„Mingi jube kollane plöga.“
„See on chicha,“ teatas Roger.
Tundus, et tegemist oli siiski millegi joodavaga, mitte mõne pesuvedelikutünniga. Selle kõrval lebas poolitatud kookosest mustritega kruus. Roger tõstis kruusi vedelikku täis ja ulatas mulle:
„Esimene sõõm viska põrandale.“
Vaatasin maha. Tsemendist valatud põrand oli tolmune. „Siia, maha, lihtsalt kallangi?“
„Jaa-jaa. Kalla julgelt, Pachamama tahab ka juua.“
Olin seda nime juba kusagilt varem kuulnud. Ta pidavat head tööd tegema, meenutasin endamisi. Aga miks ometi põrandale?
„Pachamama on meile andnud nii palju. Ta tahab ka vastu saada.“
Ray luges mu pilgust arusaamatust. Ta võttis kookose mu käest, soristas märjukest põrandale, nii et see vastu pladises, ja andis mulle pooliku kruusi tagasi.
„Pachamama, vaata, Nora, on kõikjal meie ümber. Tema on see rand ja kõrb ja toit.“
Ühesõnaga religioosne hullus, tegin kiired järeldused, kuid sellegipoolest järgisin pingsalt enda ümber toimuvat.
Roger kallas kausikese halli jooki täis ja lasi selle Rayl ära juua. Ray istus tema vasakul käel.
„Iga eelmine täidab järgmisele klaasi ja juua tuleb põhjani,“ selgitas Roger.
Olin nurka surutud. Peagi jõudis kätte Frida kord. Tema nägu oli hapu ja silmad kissis. Kõik naersid. Seejärel tuli lauale ceviche. Vaagnatäis toorest vürtsitatud kala sidrunimahlas ujumas. Hipi mu vastas haaras sellest nagu näljane hunt. Ta nägu tõmbus hetkega vesiseks ja higi voolas aeglaselt mööda ta kaela särgikrae vahele, jättes särgile märja laigu.
„Ja kõige parem osa on vedelik, mis ceviche’st üle jääb,“ õpetas Ray, „see on tiigripiim. Meie kohalik afrodisiaakum.“
„Kuidas ta mõjub siis?“
„Teeb tugevaks, noh,“ vastas Ray muheledes.
Kühveldasin endale mitu lusikatäit tiigripiima ega pööranud vanarahvatarkusele erilist tähelepanu. Kogu lauapealne oli täis luid ja kõõluseid, mida kordamööda suust välja sülitasime. Kärbsed tiirlesid närviliselt jäänuste ümber. Märkasin, et see jube chicha oli teinud olemise kergeks. Istusime kõik nõrgas alkoholivines.
Kõrvuti erinevas suurusjärgus hotellidega seisavad Lõuna-Ameerika turistilinnades nurgatagused hurtsikud, milles peatuvad vaid kohalikku verd rändajad. Nendel kohtadel puudub igasugune hotellile viitav nimi, sissepääs asub mõnel kahtlasel kõrvaltänaval. Selliseid teisiti üles ei leiagi, kui ainult kohapeal tegutsevatelt hipidelt uurides. Siin rannas aga ainult sellised olidki.
Ray juhtimisel keerasime peatänavalt tolmusesse sisehoovi. Maapind jalge all oli konarlik. Koperdasin vedeleva telliskivi otsa. Ray avas oma paremal käel oleva ukse. Ronisime sellest sisse, ukerdasime mööda lagunenud puujuppidest kokku löödud astmeid ülakorrusele, kõndisime mööda katuseräästale asetatud laudu edasi ja jõudsime ühe hinge küljes rippuva toaukse ette. Siit-sealt ilmus aeg-ajalt välja kellegi peanupp, kes hüüdis Hola! või Qué pasa?. Kassid kräunusid, kui hämaruses nende sabadele peale astuti.
Üks põrandalaud nihkus kolinaga paigast. Veel teinegi liikus. Nägin läbi augu alumisele korrusele. Minu jalge all istus laudkond inimesi. Kolumblased, pomises Ray. Jim Morrisoni näoga mees istus laua taha ja pani enda ette pikali peegli. Ta vasakus käes oli kanepisuits, võisin seda lõhna järgi öelda. Tema parem käsi liikus kiirete ja konkreetsete liigutustega väiksesse kilekotti, laotas peeglile valget pulbrit, kraapis selle telefonikaardiga viieks-kuueks ühtlaseks jooneks. Ta vaatas rahulolevalt oma
