riided olid mehel?“ uuris ta edasi.
Frida joonistas õhku ruudustiku: „Punane ja valge.“
„Ja mehel oli püss?“
„Ei tea. Ütles, et püstol. Mina püstolit ei näinud.“
„Ja mis edasi sai?“
Frida mängis stseeni uuesti läbi. Seal tühjas valges toas, kus keset põrandat seisis üksik pruun laud ja laes tiirles ventilaator, seisis Frida oma mõtteis justkui jälle rannaliival. Ta kiskus kujuteldavat kotti vihaselt enda poole, viskudes paremale ja vasakule, ja võitles röövliga otse politsei silme all. Ta hüples nagu dadaetenduses, hõisates vahele üksikuid meenuvaid hispaaniakeelseid sõnu. „Bolsa! Computadora! Pistola!“ Näitemäng lõppes, kui nähtamatu vaenlane lükkas Frida põrandale ning ta minu ja ehmunud politseiniku ette ahastavalt põlvitama jäi. Valgete krohvitud seinte vahel istuv keskealine ametnik oli juba parasjagu amüseeritud. Ta naeratas meile lahkelt, aga mitte eriti kaastundlikult.
„Meil käivad iga nädal siin turistid, kel kaamera, kel rahakott varastatud,“ lausus ta. Tema jaoks oli ohvrite ülekuulamine igapäevatöö osa, kuid nii kirglikku vaatemängu ei olnud ta varem näinud. Frida ei leidnud selles midagi naljakat. Ta ei tundnud, nagu oleks ta kaotanud paar peent vidinat. Ta oli kaotanud väärtusliku osa elust.
Ta seletas paksukesele emotsionaalselt: „Me peame varga kätte saama! Meie elu on võõra mehe käes. Me peame oma arvuti kätte saama. Ma peame oma fotoka… oma pleieri… oma märkmiku kätte saama! Me peame oma maailma tagasi saama!“
Mees võttis laua taga uuesti istet ning avas aeglaste liigutustega oma hiiglaslikus arvutis kataloogi nimega „Ladrones“.
Pikk rida fotosid siniseks pekstud või lömmi löödud lõustadega varastest seisis meie ees. Tundsin selle kuradi litapoja peagi ära. Nentisin, et sellel fotol on ta märksa saledam. Mauricio de la Cruz, lugesime pildiallkirja.
„Aga elukoht?“ pärisin kohe.
„Pole teada,“ väitis politseinik. „Need tüübid elavad seal, kus juhtub.“
Selle peale nõjatus ta tooli seljatoele, tegi oma täissöödud vatsale laua taga veidi ruumi ja vaatas meile laia naeratusega otsa.
Toauks avanes. Sisse astus uus mees, tundus, et šerif. Näis, nagu oleks ta meie looga juba kursis või on varem pidanud seda juttu korduvalt rääkima:
„Niipea, kui turist ranna keskusest eemale jalutab, lendavad vargad peale. Selliseid juhtumeid jõuab meieni peaaegu igal nädalal. Siin on alad, mis on turvalised ja meie täieliku kontrolli all, aga ka väga ohtlikud piirkonnad, kus alati röövitakse. Siin on ikka ohtlik noortel tüdrukutel üksi käia…“
Frida vaatas talle etteheitva pilguga otsa. Olime seda juttu juba kuulnud. Korduvalt. Šerif märkas tema ilmselget pahameelt.
„No hea küll, tüdrukud, lähme homme, vaatame selle koha üle. Me läheme investigeerima.“
„Lähete randa?“
„Jah. Tegelikult võiksite teie ka tulla. Peibutisteks.“
Frida keeras kõrva mehe poole, et tema juttu selgemini tabada.
„Jah. Lähme sinna, te teete fotokaga pilti,“ klõpsas ta nimetissõrmega silme ees, „niikaua, kuni varas seda märkab. Ja kui ta röövima tuleb, siis säuh! võtame ta kinni ja surume liiva sisse,“ pressis ta kätega õhku põranda suunas.
Paks mees elavnes šerifi jutu peale. Ta tõmbas lauasahtli lahti, et kontrollida, kas relv on endiselt alles. Tal oli lõpuks ometi võimalus päeva põnevust tuua.
„Tulge homme kell kümme siia tagasi ja pange kott väärtusetut kraami täis,“ oli tema viimane soovitus meile.
Astusime politseist välja ja ma aimasin, et nüüd ütleb Frida lõplikult üles. Ta rääkis mulle vargusest juba kolmekümnendat korda.
„…ta tõmbas nii tugevasti… ma ei saanud talle seda kotti anda… raudselt sõitis ta selle rikšaga ära… miks see kalamees ometi midagi ei teinud… sina ka ei tulnud appi… mu päikseprillid olid ka kotis,“ kõlasid ta heitlikud mõtted.
Ta ei mõelnud juba ammu enam kainelt. Ta tahtis kohe tagasi koju sõita ja hetk hiljem lubas kas või elu lõpuni toda röövlit Peruus jälitada.
„Miks, kurat, sa mulle appi ei tulnud!“ hüüdis ta nii, et tänaval mööduvad inimesed keerasid pead.
„Ta oli meist mitu korda suurem. Tal võis olla relv. Kas sa tahtsid surma saada?“
„Mind ei huvita. Sama hästi oleks ta võinud mind ka tappa. Kurat, ma oleks pidanud talle rusikaga näkku virutama. Jalgadega kõhtu peksma. Hammustama. Sa oleksid pidanud tulema tema tagant ja kiviga pähe lööma. Homme öösel saame ta kätte.“
„Mis, kurat, sul viga on!“ Mu kannatus katkes, olin nutmise äärel.
„Tahad sinna tagasi minna ja seista nagu mingi lasketiiru sihtmärk? Ma võin elada ilma nende fotodeta, ilma selle muusikata. Ma lepin isegi kõikide meie kontaktide kadumisega, aga mina ei taha su vanematele seletama hakata, miks su laip kusagil Peruu pimedal rannal vedeleb.“
Ma vihkasin tema lollust rohkem kui varast. Tahtsin teda mõistusele raputada. Ma olin vastutav hullumeelse eest ja ma ei osanud temaga ümber käia. Ma ei mäleta, mida me karjusime, mitu korda me teineteise juurest ära jalutasime. Mäletan ainult enda raevu selle pärast, kui vähe ta endast hoolis.
Frida
Kuulsin alt kellegi vilistamist. Hiilisin rõdule ja nägin hotelli ees pimeduses kahe pikajuukselise siluetti.
Atahualpaga oli liitunud pisut noorem käsitööline Ray, kes pidi olema üks ta parimaid sõpru. Ray nägi välja nagu pisike kuradike: tumepruunid silmad, keskmise pikkusega rastapatsid, pooleks murdunud esihammas ja terane pilk.
Peagi istusime neljakesi rõdul plasttoolidel plastlaua taga. Atahualpa rinnal juuste otsas tilpnesid hiiglaslikud värvilised linnusuled. Ray silmad pildusid saatanlikke sädemeid. Nad on puhastverd indiaanlased. Mustad juuksed, tõmmu nahk. Aga mina uputasin oma pettumuse õllepudelisse, kuigi mulle õlu ei maitse.
„Turiste röövitakse siin alati,“ alustas Atahualpa rahulikult. „Ja kas teate, miks? Sest turist ainult vaatab enda ümber, aga ta ei näe. Röövel seisis kogu aeg rannal ja jälgis teid, aga te ei näinud teda. Või ei osanud te näha tühja ranna ohte. Te käite kõik reisimas nagu pardid. Teil on üks marsruut, uudistate samu monumente nagu lollakad! Ja te ei taha näha kohalikku reaalsust.“
Mida rohkem ta rääkis, seda ebamugavamalt ma end tundsin. Mul oli enda pärast häbi. Ma ei tahtnud tulla siia ignorantse turistina. Mind häiris, et meid peetakse samaväärseteks teiste reisijatega Lõuna-Ameerikas. Ja nagu teisi turiste, rööviti ka mind.
„Teate, mis?! Meil on teile suurepärane lahendus!“ hüüdis Ray ühel hetkel, nagu reklaamiks ta mõnd toodet. „Nüüd avaneb teile tõeline Lõuna-Ameerika. See on kogemuste elu. See on seikluste elu. Ja see on vendluse ja armastuse elu. Ma ju nägin teid täna päeval. Nägin teid päeval, tüdrukud! Te saate hakkama. Lähme! Lähme koos! Mõne kuuga olete täiesti arvestatavad käsitöölised ning teenite sellega head elatist. See on muretu elu. See on elu üks päev korraga.“
Tema
