meie ainus võimalus meie asjad tagasi saada! Nad ütlesid, et kohalikel pättidel tavaliselt ei ole relvi, aga meil on püstol.“
„See on täiesti mõõ-ttee-ee-tuu-uu, Frida. Mõttetu. Ja ohtlik.“
„Me lähme investigeerima, Nora. Investigeerima,“ ajas ta mulle jäärapäiselt vastu.
Ma olin endiselt skeptiline. Jalutasime ranna suunas. Ma ei näinud ei merepiiri ega põõsaid. Kuulsin vaid aeglast ja rahulikku kohinat.
„Kujutagem ette, et oleme tavalised turistid, kes on öisele rannale jalutama tulnud,“ õpetas politseiülem ja hakkas minuga vestlema. Tema rääkis ja mina püüdsin tema lausetest aru saada nagu ikka. Tundsin ta vänget lõhna. See oli odav odekolonn, tõenäoliselt parim tema riiulilt. Ta irve oli diplomaatiline, kuid ta kehakeeles väljendus vaid üks. Kindlasti ei olnud see soov öösel pätte taga ajada. Ta tüüris mind kiiremini jalutama kui Frida ja see vastik paks mees.
„Nora!“ hüüdis Frida kusagilt kaugusest. Vaatasin selja taha. Paksukese näol paistis jälle seesama irve, mida alguses pidasin ametikohustuste juurde kuuluvaks kahjutundenaeratuseks. Alles nüüd tajusin selles lihalikkust. Ta kergitas oma pükse ja patsutas vöökotis lebavale revolvrile. Ma tundsin kannatamatust Frida hääles. Ta püüdis meeleheitlikult enda ja paksukese sammu kiirendada, et meile järele jõuda. Šerif minu kõrval lisas sammule kiirust.
„Kui kaua te reisite?“ püüdis politseiülem mu tähelepanu võita.
„Veel paar kuud.“ Vaatasin seda öeldes Frida poole.
„Ja kuidas sulle seni Peruu on meeldinud?“
Need küsimused ajasid mind juba oksendama. „Kust sa pärit oled? Mis su nimi on? Kui kaua sa siin riigis viibid? Ja kuidas sulle siin seni meeldinud on?“ Vandusin endale, et ühel päeval teen visiitkaardi, kus on stampvestluse esimesele kümnele küsimusele vastused kirjas. Siis annaksin need välja, käsiksin sealsamas läbi lugeda ja pärast tüütut infovahetust võiksime rääkida millestki intrigeerivamast, kas või elust enesest.
„Kaks päeva ja üks rööv. Hästi on meeldinud.“ Eneseiroonia oli minu trump raskustest ülesaamiseks. Mees naeris mu vastuse peale. Aga mitte ei muianud korraks, nagu selline vastus oleks väärinud, vaid naeris pikalt ja ülepaisutatult. Sellist naeru naerdakse siis, kui tahetakse huvitatuna näida, aga ei osata õigel hetkel lõpetada.
„Nora!“ hüüdis mu selja tagant juba veel kaugemalt kumisev hääl. Meid oldi juba paarikesteks eraldatud. Kaks hästisöönud Peruu politseinikku kahe petetud idaeurooplasega. Seda oli vastik vaadata. Seisatasime ja ootasime neid järele.
„Siin see toimuski,“ hüüdis Frida meile.
Me olime jälle selles hirmsas kohas, kus Frida oli päev varem liivale pikali lükatud ja kus mina seisin kivisambana. Olin kohas, mida ma nii väga soovisin unustada, ja nüüd seisin seal jälle. Meeste, relvade ja ohutundega. Vaatasin pimeda tühjuse poole. Ta võis praegugi siin põõsastes luusida. Jälgida iga meie liigutust. Varitseda oma saaki. Ootasin, et varas tuleks meid ründama, siis jälle lootsin, et me teda kunagi enam ei näe.
„Ja sinna varas põgenes, sealt võttis oma rikša ja sõitis tagasi linna,“ jätkas Frida.
Mehed sättisid meid pildile. Seisime Fridaga kõrvuti ja katsusime naeratada.
„Natuke veel vasemale,“ juhendas šerif. „Nii. Valmis?“
Meie silmi pimestas ere välk, mis valgustas korraks ümbrust. Ma nägin jälle meeste irveid. Ma olin kindel, et mingit röövlit nad seal tabada ei proovinudki.
Röövlit muidugi ka ei tulnud. Liikusime edasi-tagasi ja lõpuks võtsime kursi taas tulede suunas.
Politseiülem jäi seisma, kohendas liiva oma jalge all ja istus sinna maha, patsutades kohta enda kõrval. Suur osa suhtlusest toimus endiselt kehakeeles. Nüüd ta vist tahtis, et me kõik sinna maha istuksime. Politseiülem, mina, paksuke, Frida – just sellises järjekorras.
„Nora, lähme juba ära,“ ütles kärsitu Frida mulle eesti keeles.
„Täna on nii palju tähti taevas,“ ütles politseiülem mahedal häälel hispaania keeles.
„Kui sa oma asju veel kunagi näha tahad, peame viisakalt lahkuma. Kannata veel kümme minutit,“ vastasin Fridale nii rõõmsalt, kui sain, et jututeemat varjata.
„Tõesti kaunid tähed ja nii soe öö,“ sõnasin politseiülemale ja naeratasin.
„See paksuke sööb mind silmadega,“ hädaldas Frida.
„Augustiööd ongi meil sellised,“ muheles mees.
„Hoia distantsi, aga ole viisakas. Kohe varsti lähme,“ rahustasin Fridat.
„Oh, kui tore. Eestis on augustis juba nii vastikult külm.“ See oli kõige nõmedam lause, mis ma öelda suutsin. Eestis on igal ööl vastikult külm.
„Okei, kümme minutit veel, aga mitte rohkem,“ ütles Frida juba nii ärritunult, et lause sisu võis intonatsioonist aimata.
„Ma lähen toon siit baarist juua. Soovite ka midagi? Veini?“ tegi politseinik näo, et ei saanud midagi aru.
„Jah, võib küll.“
„Ei-ii!“ See kõlas Frida suust ainult minule arusaadavas keeles.
Hetk hiljem oli mees veiniklaaside ja õlledega tagasi. Ta istus maha. Ja hakkas meile rääkima kuumaveeallikatest, kuhu nad meid järgmiseks päevaks kutsuvad. Turske mees kirjeldas, kuidas allikatest voolab vett ja ümberringi lõhnavad lilled. Frida vastas ühesilbiliste sõnadega. Mina kiitsin hispaania keeles mehe ideid ja eesti keeles rahustasin Fridat. Ta oli oma veiniklaasi hetkega tühjaks kulistanud.
Samal hetkel, kui paksuke uute klaasidega tagasi jõudis, hüppas Frida järsku püsti ja hakkas pimeduse suunas minema.
„Kuhu sa nüüd lähed, Frida?!“ hüüdsin talle järele.
Võis näha, et tema pahameel ei olnud suunatud ei minule ega politseile, vaid tervele maailmale. Ta tormas kuhugi pimeduse suunas. Vabandasin politseinike ees, et vargus on ta stressi viinud.
Frida
Enne, kui jõudsin peas asjad selgeks mõelda, istusime rannas. Jõime Noraga valget veini, politseinikud panid õlut. Mind häiris, et olime justkui jagunenud paarideks. Nad on võmmid, kelle strateegia ei kandnud vilja. Nad on võmmid. Indiaanlased nimetaksid neid vaba maailma piirajateks.
Pärast esimest veiniklaasi rääkisid mehed juba mingitest kuumaveeallikatest. Millised suurepärased ideed, mõtlesin kibeda irooniaga. Mind oli äsja paljaks röövitud. Mind oli petetud. Olin tulnud Lõuna-Ameerikasse tutvuma nende kultuuri ja inimestega, aga minuga käitutakse sellisel moel – kõigepealt röövitakse ja siis räägitakse südant pahaks ajavat juttu. Saabus veiniklaas, aga lohutus sellest jäi tulemata. Nora ilmselt nautis šerifi tähelepanu. Ta kekutas naerda, puterdas püüdlikult hispaania keelt ja pidas aru uue veiniklaasi võtmise üle. Ma ei kannatanud enam sõnakestki nende võltsilt meeldida püüdvate politseinike suust. Tahtsin ära.
Tõusin püsti ja hakkasin astuma.
„Kuhu sa nüüd lähed, Frida?!“ hüüdis Nora. „Sa oled ikka täitsa arust ära, Frida. Sa riskid praegu oma eluga! Sa
