tema meeskond tegi sama. Seisin ülakorrusel ja ei julgenud liigutadagi. Viimased sõnad, mis Eestist kaasa saime, olid konkreetselt selle kohta: „Jumala eest, hoidke kokaiinisõltlastest eemale. Need tapavad seal halastamatult!“ Ja nüüd seisin mina nende halastamatult tapvate tarbijate kohal, kes küll üldse ei näinud mõrtsuka moodi välja – pigem vastupidi –, kuid kelle ninasõõrmeid katsid valged jahused sõõrid.
Ray sai lõpuks ukse lahti. Ta oli selles ruumis elanud viimased kaks kuud. Toa otsas oli nari, kus ka meie pidime öö veetma, põrandal madal laud ja kaks kasti, mida võis kasutada istumisalustena. Nurgas vedelesid ehetekotid, kõikjalt võis leida niidirulle, kivikesi, tange, kääre ja teisi elukutselisele käsitöölisele vajalikke riistu.
Ray sättis end mugavalt põrandale istuma ja kallas enda ette maha hunniku rohelist puru. Ta mudis seda mõnuga ja keeras sellest lõpuks ühe jämeda pläru.
„Meie Peruus suitsetame alati puhtalt,“ teatas ta asjatundlikult, enne kui lasi keelega üle liimise paberiserva. Frida lappas Ray plaadikogu. Süütasime mõned küünlad ning kustutasime tule.
„Avardades oma taju…“ lausus Ray endamisi kui märgiks, et rituaal võib alata.
„…et võiksime reisida seespidiselt,“ jätkas ta ja ulatas põleva koni järgmisele.
„Reisida seespidiselt,“ kordas Ray, kui savu taas temani jõudis. Hõõguva sigareti valguses nägin ta rõngastatud kõrvu, tumedat kitsehabet ja tõmmut nahka, mis ei tundunudki enam nii eksootiline, vaid mõjus koduselt ja soojalt. Toas hõljuv raske suits, mida küünla valgusvihus võis jälgida, muutis olemise eriti õdusaks. Kuulasime Andide muusikat ja lasime mõistusel reisida.
Atahualpa jõudis alles vastu ööd. Ta oli tavalisest veidi halvemas tujus. Ma ei julgenud selle kohta märkust teha, aimasin isegi, et tööpäev ei läinud hästi. Ta tassis endaga kaasas oma suuri müügiplaate, mis kurnasid ta selga. Ometi pingutas ta meid nähes näole naeratuse.
„Sõbrad, ma kuulsin, et te jõite chicha’t,“ naeris ta nagu jõuluvana.
Frida tundis end silmnähtavalt rahulolevana. Me tõepoolest jõime ära selle kollase solgi ja tellisime ka uue ämbri. Samuti ei olnud meie kõhud pärast ülevürtsitatud ceviche’t lahti. Meil oli mitmeid põhjuseid, et enda üle uhke olla. Kõige olulisem põhjus oli aga see, mille vaikides vastu võtsime: me ei vingu, me ei virise. Me sööme ära kõik rõvedused, mis meile ette antakse, teeme järele iga nööri, mis meile ette näidatakse, ja suitsetame ära iga suitsu, mis suhu pistetakse.
Üldsegi, kõik hipid vist suitsetasid. Nad olid justkui elupõletajalikum versioon rastafaridest. Mul oli tunne, nagu USA lillelapsed oleksid taassündinud Lõuna-Ameerikas. Ainult et ühtegi peruulasest naishipit ei näinud ma kunagi ja rock’n’roll’i asendas popmuusika.
Atahualpa vajutas lülitile. Lambipirn laes särises korraks ja kustus aeglaselt. Muusika vaikis.
„Täna vist elektrit enam ei ole,“ vaatas Atahualpa Ray poole.
„Täna ei ole jah, äkki on homme.“
„Ja kui homme ei ole, siis ülehomme ehk…“
„Võib-olla on pirn katki?“
„Kui ülehomme ei ole elektrit, siis äkki tõesti on katki.“
Ma ei tea, miks nad sellest üldse rääkisid. Tundus, et neile ei olnud oluline, kas see elekter kunagi üldse tuleb. Toa keskel tsementpõrandal põles küünal. Istusime selle ümber. See heitis leeke pimedatele seintele. Nii ei näinud me nurkadest rippuvaid ämblikuvõrke või roomavaid putukaid.
„Kuidas teile siin meeldib, muide?“ küsis Ray.
„Väga mõnus, siin on väga hubane,“ vastas Frida.
„Jaa, mõnus, hubane,“ lisasin ma. „Aga need kolumblased seal allkorrusel,“ võtsin jututeema tasakesi üles. „Kas teil nii need asjad siin tõesti käivadki?“
„Kolumblased on need kõige hullemad,“ vastas Atahualpa. Talle paistis meie naiivsus jälle nalja tegevat.
„Kas nad on ohtlikud ka?“ uuris Frida.
„Nemad, ja ohtlikud?“ Atahualpa naeris laginal. See naer venis jälle liiga pikaks, tema lõputut helisemist kuulates tundsin, et see muutub kummituslikuks. Õnneks Atahualpa lõpuks siiski vaikis ja jätkas jälle normaalsel toonil: „Need seal all on väga toredad poisid. Neil, tõepoolest, on omad patud, aga nad on väga toredad. Saavad oma kraami otse Kolumbiast, kus see on väga odav. Neist ühe vennal on kodus vabrik. Seega, ohtlikud nad ei ole.“
Atahualpa vaikis jälle korraks ja jätkas tõsisemalt. „Ohtlikud on nad seal Kolumbias. Sõitsin ükskord seal bussiga. Mõelge, päise päeva ajal. Mul oli kaasas üks Jaapani tüdruk, kes oli just käsitööliseks hakanud. Neid on ikka siin palju, kes pärast sarnast kogemust otsustavad oma endised eluviisid hüljata. Nooh, olime bussis kusagil džungliteedel, kui sõiduk peatus. Peale hüppasid kuus meest, kõigil mustad mütsid peas, vaid silmaaugud neist välja paistmas, käes hiiglaslikud automaadid. Karjusid, et kõik kotid, rahakotid, ehted siia! Üks neist tuli mu jaapanlasest sõbranna kotti võtma. Mulle meeldis väga see tüdruk. Oi, ta oli lihtsalt nii armas tüdruk. Sain nii vihaseks, et andsin terroristile rusikahoobi kõhtu. Lihtsalt, tema tuli siia ja mina virutasin: pahh… Tema võttis oma automaadi ja tulistas.“
Vaatasin Frida poole, kes seisis, suu lahti, silmad täis õudust, ja kuulas Atahualpa sõnu. Atahualpa tõstis peast oma indiaanimärke täis tikitud nokatsi. Ta tõmbas hõredaid juukseid pealaelt eemale ja näitas armi. Sinna oli tõepoolest kunagi padrun lennanud. „See hetk oli seni kõige lähemal surmale.“
Ray püüdis uuesti meeleolu tõsta: „Vaadake, kui palju elu on Atahualpa näinud. Tema teab, mis on hea.“
Ta valas klaasi kanget nektarit: „Kujutage ette, et istuksite praegu kusagil kallis restoranis. Smokingus kelner toob teile veini. Hoiate klaasivarrest kahe näpuga kinni. Haarate oma hõbenoad ja hõbekahvlid ning tõstate suhu ühe oma kolmest serveeritud krevetist. Räägiksite tõenäoliselt majanduslangusest või olukorrast aktsiaturul.“ Ta tegi korraks pausi. „Mõelge, kui igav!“
Tol hetkel tundus restoranis istumine tõesti jabur. Me olime lusikaga söönud maailma parimat ceviche’t ühelt kandikult ja joonud värviämbrist purjutavat maisijooki. Miks ometi olime maksnud mitmeid sadu kroone peotäie toidu eest, valinud viisakalt oma kõnepruuki ja härratanud kelnereid? Nõustusime Rayga. Siin oli palju parem.
Jutt läks taas röövi ja politseinike peale.
„Et käisite jälle politseis?“ alustas Ray.
„Jah, käime seal vist koguni liiga tihti,“ ütles Frida. „Küll nad lubavad uurida üht- või teistpidi, aga midagi pole siiani selgunud.“
„Olge ettevaatlikud, tüdrukud. Politsei on Peruus kõige õudsem koerteurgas. Politsei on Peruus 100 % korrumpeerunud,“ rääkis Ray. „Kõik teavad seda!“
„Arvata on,“ laususin mina.
„Sõbrad, teate, mina ei usaldaks seda politseid kohe üldse. On ainult kaks asja, mida nad teilt tahavad: seks ja raha.“
Ma ei olnud üllatunud.
„Nad kutsusid teid kuumaveeallikatesse? Teadagi. Võin teile öelda, et te ei näe oma asju ealeski, kui te just võmmidega
