osa keerutas tulekerasid. Kõik naersid, baarist kostis reggae-muusikat. Paari minuti tagant tõmbusid nad kõrvale, sest mööduv rekka nõudis teed. Mancora kulgeb mööda Pan-Ameerika maanteed, ühel pool Vaikne ookean, teisel tuhmkollane kivikõrb. Tundsin end siin nii palju paremini.
Ühest vähestest baaridest leidsin eest need, keda tegelikult otsisin – Atahualpa ja Ray.
Ka hommikul oli jälle Atahualpa see, kelle juurde Noraga lonkisime. Istusime tema palmi all, toitsime lutiga ta kassipoega ja punusime järjekordset nööri.
Jälle tuli Atahualpa mingi ettepanekuga välja. „Ma tean ühte head kohta, ühte väga head kohta. Seal saate rahulikult aja maha võtta ja unustada kõik rööviga seonduva. Frida, sa pead rahunema! Ja Nora, sina ka. Te olete nüüd meiega, kui te seda muidugi tahate. Kui te olete nõus lahti ütlema oma euroopalikest maneeridest, siis tutvustan teile tõelist Peruud. Aga ainult juhul, kui te selleks valmis olete,“ rääkis Atahualpa.
Tol hetkel tundus, et miski ei saanudki enam olla endine. Olime läbi kukkunud nendena, kes me olime varem.
„Teate, kus ma elan? Siit paari kilomeetri kaugusel ühes teises rannas. Igal hommikul tulen kalapaadiga Mancorasse. Me kõik tuleme, kõik käsitöölised. Seal külas, seal üleval, elab üks suur-suur perekond ja siis oleme seal meie, kõik Mancora käsitöölised. See seal on paradiis, see seal on minu perekond. Ma olen kindel, et teile meeldib seal väga. Kujutage ette, istume õhtuti lõkke ääres, suitsetame, mängime trummi ja vaatame tähti. Oi, Pachamama on seal teinud veel eriti imelist tööd.“
Ma ei hakanud pärima, kes täpselt seda imelist tööd ikka tegi. Tahtsin vaid sinna pääseda.
„Jaa!“ hüüdis Nora Atahualpale nii, nagu ta hüüab, kui ta millestki väga vaimustusse satub. See on madal, kähisev ja elektrit täis hääl.
„Jaa!“ hüüdis ta järgmisena mulle.
Atahualpa vilistas. „Sõber, tule siia,“ viibutas ta Ray poole, kes eemal oma leti taga traati painutas. Ray viskas töö kõrvale ja sörkis meie juurde.
„Chicas, kuidas läheb?“ See oli iga jumala kohtumise esimene lause.
„Kuule, Ray, kutsusin tüdrukud meie randa. Sa oled täna juba oma 300 soli teeninud, äkki sa viid nad ise ja ma liitun õhtul. Tead, mul on täna kehv päev – ainult 100,“ podises Atahualpa vaikselt Rayle.
Ja me läksimegi.
Ray viskas oma ehted ühte suurde kotti, tõstis selle õlale ja paar hingetõmmet hiljem jalutasime paadisadama poole. Oli keskpäev. Rand oli rahvast täis. Kõik surfasid. Kõik päevitasid nagu varemgi. Turistid rüüpasid tänavakohvikutes õlut. Veidi eemal kedagi tõenäoliselt rööviti. Aga minu jaoks oli see miraaž. Lapsed kilkasid mingi klaasseina taga. Nende naer jõudis minuni kuminana. See oli nagu mingi teine maailm. Kõik oli nii maaliline ja seisev ja möödus aegluubis. Mina olin publik.
Istusime sinisesse mootorpaati. Paadimees tõmbas selle vaevaliselt käima. Ruumi oli siin paarikümnele hipile, kuid keset päeva istusime seal vaid neljakesi. Soolane ookeanivesi pritsis valusate piiskadena näkku. Paat sõitis mööda rannikut, kus liivaluited kukkusid otse vette. Peale otsatu kõrbe ja veel otsatuma ookeani ei näinud me mõnikümmend minutit midagi.
„Kohe-kohe oleme kohal,“ ütles Ray juba mitmendat korda. Hetk varem ei näinud ma midagi, kuid äkitselt laius meie ees lahesopp. Päikese ja luidete varjumäng oli selle osavasti ära peitnud.
Kiljatasime Noraga täpselt ühel hetkel. Ka Ray nägu kiskus naerule. Ta ei olnud meid juba päevi rõõmsana näinud. Hüppasime paadist vette ja sumasime maismaani. Keset kõrbemägesid ja äralõigatud teid oli tõepoolest küla. Puuhurtsikutega, muldtänavate ja tolmus püherdavate lastega küla.
Kui olin rannaliival mõnikümmend minutit päevitanud, astus mu juurde väikest kasvu poiss. Räsitud olekule vaatamata mõjus ta kuidagi veetlevalt. Selline hipi, nagu nad kõik. Tumepruun silmapaar, terav lõug, kõhn kehaehitus, karvased rastapatsid – minu jaoks eksootika. Jõudnud vestluses teatud familiaarsuseni, pistis ta ilma igasuguse selgituseta mu rätiku nurgal lebava särgi alla kilekoti, milles oli midagi rohelist.
„Proovi, kuidas meeldib,“ lausus ta elukutselisele vagabundile omasel laulval toonil. „Kui meeldib, jätad endale. 30 soli.“
Ma ei jõudnud reageeridagi. Nii need asjad siin käivadki? Püüdsin endale sisendada rahulikku meelt, aga salamisi jälgisin kiivalt meie ümber toimuvat. Peaasi, et keegi ei näeks.
Sama äkki, nagu ta mu juurde astus, otsustas ta ka edasi liikuda.
„Okei, õhtul räägime. Naudi kraami!“ lausus ta muretult, raputades oma lõhkistelt teksastelt liiva.
Püüdsin varjata oma kohmetust ja naeratasin talle. Ta vaatas mulle tähendusrikkalt silma ja kadus koos pikajuukselise indiaanlasega, kes juba mõnda aega siin paaniflööti mängis. See kõik käis liiga kiiresti. Piilusin ettevaatlikult särgi alla. Kanep mis kanep.
Kui Nora külapoest veepudeliga tagasi ilmus, istus mu kõrval juba järgmine mees. Ta selgitas mulle parasjagu ladusas inglise keeles filtri nelja funktsiooni. See oli Chuck Iisraelist. Tema on mees, keda võikski nimetada elukutseliseks seljakotiränduriks. Chuck üüris oma kaks maja Iisraelis välja ja nüüd elab sellest teisel pool Atlandi ookeani väga hästi ära. Lai naeratus päevast päeva näol.
Chuck oli silmanurgast kogu situatsiooni väikse hipiga jälginud. Nüüd arvas, et saab abiks olla.
„Kõigepealt pead vaatama, et kraam oleks puhas igasugustest seemnetest ja suurematest otsadest. Seejärel paned selle paberile, täpselt nii, et oleks ühtlaselt. Ja filter! Filtril on neli funktsiooni, teate. Esiteks see on hea baas, millelt rullida. Teiseks, see jahutab. See on eriti oluline pikemate joint’ide puhul, mis on juba mõnda aega põlenud. Mida pikem pläru, seda pikem filter, eks ole. Kolmandaks, see takistab puru suhu lendamist. Ja viimaseks, filter ei lase ka sõrmedel kõrvetada saada. Sellest on hea kinni hoida, käest kätte edasi anda ja…“
Chuck rääkis sellise entusiasmiga nagu mõni andunud pedagoog. Ta võis anda step-by-step-tunni, kuidas keerata ideaalset joint’i. Tema oli noorena olnud see, kes kõige rajumatel rokk-kontserditel aitas kogu sõpruskonda. Chuck suutis rullida ka üleüldise kaose tingimustes. Ta oli ekspert ja ta teadis seda.
Nüüd hoidis ta käes joint’i, mis oli rullitud tagurpidise paberiga.
„Jätke meelde, tüdrukud, et üldiselt tasub Peruus suitsetada varjatud kohas. Näiteks hotellis. Aga see rand siin on paradiis. See on nagu omaette maailm, kus ei kehti need reeglid mis Mancoras või mujal Peruus.“
Ta tõmbas tikust tuld. Liivaribal külitas veel mõni seltskond noori. Nüüd alles märkasin, et nad kõik tegid seda, mida meiegi.
Jalutasime koos Ray ja tema venna Rogeriga mööda künklikke tänavaid, kuigi tänavaks neid teid nimetada oleks ilmselge ülepakkumine. Roger naeris laialt ja viipas käega kord ühele, kord teisele poole.
„See maja siin on minu venna oma,“ näitas ta rohekaks võõbatud hurtsikut. „Aga seal üleval tornis elab üks minu õdedest. Nad tahtsid mehega ehitada midagi ennenägematut,“ rääkis Roger rahuloleval toonil. Meie ees seisis kahekümne meetri kõrgune valgest kivist toru, mille otsa oli ehitatud paaritoaline majake. See kõlkus seal üleval nagu linnupuur. Ja iga kord pidi koju ronima mööda toru jooksvaid metallist sangu, mis pidid töötama nagu redel.
„Näe,
