päev koitis teistes värvides. Eilsest vihmast ja hallidest pilvedest ei ole midagi järele jäänud. Meil tuleb matka jätkata priskes loodetuules, mis puhub otse vastu. Puhugu!
Et võita aega peatusteks, asume täna aerudele kahekesi. Ja asi edeneb. Üldse kujuneb teine matkapäev kuidagi kainemaks. Mulle vähemalt küll. Järvemaastikes ei helise enam eilne muusika. Pigem annab ennast neis nüüd tunda inimene oma saunade, suvilate ja randumispaikadele kinnitatud mootorpaatidega, üks ikka uhkem kui teine. Ja see on juba teistmoodi kunst.
Järvistu suvilad ja saunad on omaette vaatamisväärsus. Jah, ka järvistu omad. Nad on kõik kindlasti väga vajalikud. Mismoodi vajalikud, see oleneb juba omaniku positsioonist ja mentaliteedist. Arvan suutvat mõista soomlast, kes ütelnud, et ühel pimedal ööl võtab ta aerupaadi ning bensiininõu ja põletab kõik need karbid maha. Näib, et oma missiooni elluviimiseks peaks ta välja sõitma polaarööl tanklaevaga, ka välisviisa kuluks ära.
Olen kuulnud palju tarku arutelusid selle üle, mismoodi üks saun või suvila on oskuslikult loodusesse paigutatud, aga teine maitsetult ja oskamatult. Ma pole ei kodumaal ega võõrsil näinud ühtegi looduslikult kaunist paika, mis selle tõttu vaesem oleks, et seal puuduvad suvilad või saunad. Aga nad on olemas ja, nagu öeldud, kõik väga vajalikud ega kao sellepärast kuskile ära, vaid hoopis vastupidi – neid tekib aina juurde.
Mida kõike ei saa näha järvistu kallastel ja saartel! Möödume diskreetselt taamal seisvatest palkmajakestest ja neemedest, kus kilomeetrite kaugusele kiiskav alasti klaas ja betoon rusuvad graniiti. On majakesi, mida nagu polekski olemas; on sammastele ehitatud röögatusi. Tundub, et suvila on paljudel juhtudel eelkõige visiitkaart – siin on minu suvemaja, vaadaku kõik, kes tahavad ja kes ei taha, vaadaku ka! Kui muidu ei paista, panen õuele pika varda ja varda otsa nikkelnupu. Tahan, värvin valgeks, tahan, tõrvan üle. Klaasbriketist ja jumal teab veel millest ehitatud lossi juures valab mees kaljudele betoontreppi. Veepiirile viiv kõnnitee on juba valatud. Arvata võib, et tal on linnas maja, mida ta samasuguse visadusega kindluseks muudab. Võib-olla ehitab ta igapäevases elus teid ja sildu? Kui see on nii, siis tuleb inimesest aru saada.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
