ja männid. Fotoaparaati ma esimestel tundidel ei puuduta. Saimaa loodus äratab aukartust, võtab ilmselt aega, enne kui jõuan niikaugele, et hakkan pildistama.
IGAS maastikus on oma muusika. Omamoodi kuuleb seda igaüks, kuid üksnes suurvaim mõistab teistele kuuldavaks teha ta tõelise olemuse. See ei ole mu esimene kokkupuude Soomemaa loodusega, aga mulle tundub, et nüüd vahest olen Sibeliuse muusika hälli juures. „Nähes neid graniitkaljusid, tean ma, miks kirjutan orkestrile just mulle omasel viisil,“ on Sibelius ise ütelnud. Nüüd hakkan ka mina sellest pisut aru saama, miks kirjutas Sibelius just temale omasel viisil. Järvistu looduses heliseb Sibeliuse muusika.
Järve hääled. Need on suve lõpu hääled. Turismihooaeg sai läbi, möödunud nädalal algasid koolid. Ei paadimootorite undamist, ei huikeid ega kopsimist, on ainult kauride kisa.
Kaurid pakuvad huvi, sest Eestimaa vetel on järvekaur üsna harv pesitseja ja punakurk-kauri võib meil kohata ainult rändeaegadel. Kauride kisa saadab meid kogu matka vältel. Häälitsuste järgi ei suuda ma kaht kauriliiki eristada, aga see saab üsna pea selgeks, et järvekaurid hoiduvad kaldaäärsetesse vetesse ja punakurk-kaurid tegutsevad enam avaveel. Ligidale linnud ei lase, aga sellest pole ka lugu, sest meil on head binoklid.
Harjumata on kohata Saimaal tõmmukajakaid, kes Eestis tegutsevad üksnes meresaartel ja – rannikuil. Ülejäänud on enamasti vanad tuttavad: kalakajakas ja jõgitiir järvel, ronk ja kirjurähnid ümberkaudseis metsades. Siiski vaatleme ka üht õige haruldast lindu: väikestel saartel tegutseb valgeselg-kirjurähnide paar. Siitsamast pärineb ka ainus valgeselg-kirjurähni pesaleid Soomes 1975. aastal. Ilkka näitab mulle auku ühe haava tüves. Tema leidis selle. See on väga tähtis ja me surume haava all teineteise kätt. Olen näinud sadu rähniauke, aga ühegi puhul pole mulle senini nii suurt au osaks saanud. Ainult et kuidagi tilluke tundub see tähtis auk haava tüves! Umbes nii nagu kahe meetri pikkuse keisri oma käega tehtud saabas Peetri majakeses Kadriorus.
Asjatult püüame leida taeva alt kalakotka siluetti. Kalakotkas on järvistul tavaline lind, aga täna neid miskipärast ei lendle. Eestis arvame kalakotkast pesitsevat kümmekonna paarina, Soomes loendatakse umbes 900 paari. Ei ole kuulnud, kuidas edenesid kalakotkaste asjad Eestis, ent Soomes olnud neil raske aasta – poegi kasvanud üles vähem kui tavaliselt. Soome ornitoloogide arvates olnud selles süüdi väga tuulised ilmad: linnud ei näe läbi tuules virvendava veepinna saaki, toidulaud jääb kesiseks ja järelpõlv niruks. See on see kalamehe elu tuulisel suvel…
Esimeseks pikemaks peatuseks randume Astuvansalmil.
Astuvansalmi – kitsas kaljune väin – on ära märgitud kõikidel kaartidel. Puhkepeatuse Astuvansalmil oli mu kaaslane kavandanud juba varem, miks just siin, sellest ei olnud juttu. Ja väina kaldakaljudel ootas mind tõsine üllatus.
Kui otsad väikese ujuva randumissilla külge kinnitasime ja maale ronisime, juhtis Ilkka mu kaldajärsaku alla ehitatud platvormile, millelt võis vaadelda kaljuseina. Graniidil olid algelised maalingud. Mitte kunstiüliõpilaste vaimusünnitised Kassari Kuivarahnu kividel, vaid tõelised kaljujoonised, milletaolisi olin varem näinud vaid raamatutesse trükitud reproduktsioonidel. Nagu selgus juuresolevailt seletustahvleilt, maaliti need siia neli tuhat aastat tagasi. Mil moel, jäi mulle arusaamatuks, aga kaljul nad olid: metsloomad, kütid, salapärased jäljendid ja mõistatuslikud märgid – põhjamaade suurimad kaljumaalingud, umbes 14 meetri laiune panoraam. Järvistul on kaljumaalinguid leitud mujalgi, ent siinsed avastati teadusele esimestena 1968. aastal.
Vahin maalinguid nagu imet, mis nad minu jaoks ju tegelikult ongi. Tunnistan, et olen küündimatu hindama nende tõelist väärtust, see on midagi ajaloolase jaoks. Kuid märkan siin veel midagi, mida hästi mõistan ja mis mulle kui inimesele avaldab vahest tugevamatki muljet kui kirjasõnas äraseletatud eelajalooline vaatamisväärsus ise: kaljuseinal ei leidu ainsatki nimetähte ega kritseldust, ei vana ega uut. Ja ometi liigub Saimaa ääres palju rohkem omamaa ja võõraid turiste kui Taevaskojas või Tori põrgus. Olgu pealegi graniit – ka graniidi rikkumiseks leiab küllalt vahendeid ja võimalusi.
Tee kaldapealsele on ära tallatud ja tallatud on ka samblikuvaip kaljudel, aga kus on tühjad pudelid ja suitsukonid? Kus on keelusildid ja prügikastid? On siin valvur? Ei, siin ei ole valvurit. Käib siin koristaja? Mikkeli lääni looduskaitseinspektor vastab ebaledes, et tema teada ei käi siin koristajat ja prügikaste ega keelusilte pole ta siin kunagi näinud. Vahest seisneb konks selles, et huviline, kes maan-teelt Astuvansalmi kaljudele tahab jõuda, peab autost välja ronima ja jalgrada mööda maha kõmpima tervelt kaks ja pool kilomeetrit. Võib-olla tõesti? Mäletan sünnipäeva, mis pidi peetama mere ääres suvilas, aga jäi pidamata, sest bussipeatusest suvilani oleks tulnud poolteist kilomeetrit jalgsi käia.
PÄRASTLÕUNA toob vihma. Piisad helisevad järve pinnal, maastik mähkub halli vinesse. Värvid muutuvad mahedamaks, kivid kivisemaks, kaugused ähmasemaks. Soe ja mõnus vihm annab järvemaastikele sootuks uue ilme. Niisugune vihm ei leota, ainult kastab. Peidame binoklid põue. Järvekaardi katame plastikaadiga. Kaarti päriselt ära panna ei saa, sest ilma kaardita pole võimalik järvistul liikuda, kui sa ei ole just siitkandi loots.
Aerutame vaheldumisi, pärapingil istuja loeb kaarti. Meie esimene ja ainus eksimine sünnib minu süü läbi: vahin liiga palju ringi. Satume kitsasse järvesoppi, kust pole edasipääsu. Lubame endale jälle väikese peatuse, sest on seatud nii, et meil pole kuskile kiiret. On seatud väga targasti.
Ei ole tõsi, et elu lööb tõeliselt vohama ainult lõunalaiustes. Igatahes ei kehti see samblike kohta. Mu kodumetsad jäävad siit umbes kolmsada kilomeetrit lõuna poole. Seal ma ei tea leiduvat kuskil pool ligilähedaseltki nii lopsakat ja külluslikku samblikuvaipa kui Saimaa kaljudel. Vihm on äratanud ellu samblike värvid, pehmes valguses on need sügavad ja mahedad.
Samblike järel tulevad kanarbik, siis pohlad, mustikad ja sinikad mändide all. Ja ikka hallil kaljupinnal. On hämmastav näha, kui piskust piisab igihaljaks eluks, kui elatakse elule endale; on kummaline mõelda, missuguste meeletusteni kruvitakse vajadused seal, kus elu kiratseb luksusel ja küllusel.
ÜLE lageda vee kandub kaljurinnakule üksikuid järvistu muusika noote – teispool lahte kronksub kaaren. Seal on Haukkovuori, seal on ronga pesa ja seda me läheme vaatama. Juba sellepärast, et sealset pesapaika saab vaadelda ainult paadist.
Ronga pesa on ligipääsmatul kaljuastangul, vihmade eest kaitseb seda umbes meetri jagu vee kohale küünitav karniis. Kunagi jagas ronk pesapaika rabapistrikuga, sellest kalju nimigi – Haukkovuori (Pistrikukalju), aga nüüd on jäänud ainult ronk. Rabapistrik on Saimaal välja surnud ja seda teed läheb ta kaitsekõnede saatel koos paljude teiste loomaliikidega kogu maailmas. Eestis ei ole rabapistriku pesitsemise kohta teateid juba viis aastat, Soomes pole see kaunis röövlind nimetamisväärselt paremas olukorras.
Järvistu selles osas, kus solpsuvad meie aerud, kohatakse vahetevahel, väga harva küll, aga siiski, tõelist loomariigi haruldust –saimaa hüljest. See on viigerhülge alaliik, keda ei leidu kuskil mujal maailmas. Käesoleva aasta kevadtalvel loendati saimaa hülgeid lennukilt teadaolevates peatuspaikades järve jääl 89, nende üldarvu hinnatakse aga umbes 120 loomale. Me ei näe oma paadiretkel saimaa hüljest, aga võimalik, et mõni neist eemalt meie paati uudistab või kuskil ligidal järve sügavustes saimaa lõhesid jahib, ja see teadmine maksab kah midagi.
Vesi meie paadi all on selge. Kui tunned janu, võid juua otse üle paadiääre. Siin ei ole Saimaa reostatud, aga „siin“ ei ole igal pool. Pisikeses paadis aerutajale tundub Saimaa lõputuna, ent Saimaalgi on kuskil teine kallas.
Eestpoolt, metsaste saarte, neemekaljude ja lahtede takka ligineb meile tume sein. Mida ligemale ta jõuab, seda selgemaks saab, et sellest seinast me täna läbi ei pääse. Öö ligineb.
