seisjale võib ahastuse peale ajada, näib ülevalt ainult tillukese lapina mõõtmatul avarusel. Mõne töökoja juures pilla-palla vedelevad põllutöömasinad ajavad naeru peale – nii tillukesed näivad igasugused laotajad ja lohistajad, et kogu selle prügi kinnimaksmiseks näib piisavat lahtisest peenrahast taskus.
Kuivenduskraavide võrk, mille tiheduse ja sügavuse üle palju tõsiseid mõtteid on mõeldud, näib sulle süütute niitide tühise süsteemina, mis vaevalt küll suudab mingeid olulisi muudatusi tuua maale, kuhu mõne tunni pärast jälle toetad oma jala. Nendest asjadest tead, et see ainult näib nii, sest sul on kogemus, mis ütleb, et see nii ei ole. Aga kui paljusid asju näed ainult siit ülevalt ja ei kunagi maa pealt, ja nende puhul ei kujuta ettegi pühapäevase veetluse argipäevast hinda.
Et kõik seal all muutub pühapäevaselt aeglaseks, rahulikuks ja pidulikuks, siis märkad üllatusega, et see kakssada meetrit tuleb ka sinu ja maiste asjade vahele. Ehk siiski on mõte mu tegevusel, mida mulle meeldib nimetada tööks. Olen juhindunud soovist muuta oma maad ilusamaks. Kui see pole võimalik tegelikkuses, siis vähemalt inimestes. Vahel, kui tuju morn ja taevas pilves, näib igasugune ilu lihtsalt väljamõeldisena, aga pilvede alt vaadatuna on ta mu all ja ees ometi päriselt.
Miks inimesed küll sulevad end pikkadeks päevadeks karpidesse, mida nad nimetavad toimetusteks, büroodeks ja kontoriteks, ning muudavad seal siis üksteise elu talumatuks? Ja õhtuti sulguvad teistesse karpidesse, mida nimetavad korteriteks, ning jätkavad päevast tegevust mõnel teisel lainepikkusel või mängides lihtsalt teistes registrites? Ronige ometi oma karpidest vahel välja – õhu kätte! Siin jätkub ju ruumi kõigile. Ja värve ja üksikute värvide kümneid toone sellel teel, mille valge käib läbi enne, kui tast saab must, ja must peab läbi käima, kui tahab saada valgeks…
VAHEL inimesed küsivad: kas Eestimaal on ka mõni niisugune paik, kus sa pole käinud?
Mõned ikka on. Mõned paigad, kus ma olen käinud. Tunnen nad ära, kui nendest üle lendame. Aga kui jõuame maakohtadesse, kus ma rännanud ei ole, satun otsekohe ummikusse. Kui halvasti ma tunnen oma maad!
Meie all on üsna suur rabalahmakas. Raba serval läigib järv. Järv on tume. Ta kaldavõsas on varjul paar-kolm paati – tillukesed, otsekui varastatud mõnelt laevamudelilt meremuuseumis ja nüüd siia peidetud. Keset järve ujuvad viis luike – miniatuursed, ent tumedal veel ometi imehästi nähtavad. Mis raba see on? Kehra vabriku suits paistab ja siinseid maakohti peaksin ju ometi teadma?! Vähe sellest, et järve ja raba nimed ei tule meelde – isegi nende olemasolu on mulle uudiseks! Pagan küll, kuidas kõik siit ülevalt hoopis teisiti paistab! Mu iseteadvus ja hea arvamine oma maateaduslikest tarkustest vajuvad sellesse lootusetusse rappa ja siia nad jäävad vist terveks tänaseks päevaks.
KARULA raudteejaama juurest pöördume lõunasse ja lendame üle Karula kuplistiku. Olen paaril korral siit jalgrattaga läbi sõitnud ja selle maanurga ümber on minu jaoks mingi paiste. See on umbes nagu mälestus mõnest heast veinist, mida enam kümme aastat ei ole müügil olnud. Mõlemal korral siin olles kiirustasin. Pealegi olin teine kord teel öösi. Aga ometi tundus, et see on Eestimaa kõige ilusam kuplistik. Siinse maanurga ilu peitub ta intiimsuses: pole avaraid vaateid nagu Otepää ja Haanja kõrgustikel; Karula kuplid hoiduvad kuidagi koduselt kokku. Ja on veel midagi, mis annab Karula kuplistikule veetlust juurde – ta ei ole moes, ei kuulu hea tooni juurde nagu näiteks Kauksi või Kassari.
Õhust vaadates ei suuda harjumatu silm hästi eristada pinnavorme. Kui nad ongi suurest kõrgusest näha, siis vahest hommikul ja õhtul madala päikesega. Kuid paarisaja meetri kõrguselt on Karula kuplid imehästi vaadeldavad. Meie silme ees avanevale pildile annab erilise võlu see, et võid ühtaegu nautida kuplite üksikuid kumerusi ja samas tervet kuplistikku ühekorraga. Karula kuplid on rüütatud üleni kollasesse.
PILVEDE alla paistavad hästi ära teed. Paljud neist on uued. Vahel näed korraga kolme-nelja küla, mida üks tee omavahel ühendab. Teed on nagu niidid. Taeva alt näed neid kui niite, mis seovad inimesi üksteise külge.
Mõned teed on käärulised ja läbi metsatukkade, teised sirged ja laiad, tormavad läbi ja üle kõigest, mis ette jääb. Kitsast ja loogelist rada astujal on teekond pikaldane. Teelisel jääb aega mõelda eelseisvale ja inimestele, kellega ta oma teekonna lõpul kokku saab. Teekond ja eesmärk annavad teineteisele mõtte, võib-olla isegi hinge. Laiadel ja sirgetel teedel pole aega, nad on asjalikud, nad kiirustavad. Teekond möödub nii kiiresti, et inimesesse nagu ei jäägi sellest midagi. Aga kohtumised pärast niisugust teekonda?
Üks tee on nagu jutulõng, teine nagu juhtkiri. Mulle näib, et külad tunnevad end looklevate teede ääres paremini, aga linnadele meeldib üksteisega ühenduses olla sirgete, pinguletõmmatud nööride abil.
KUSKIL Võrumaal paelus pilku omapärane vaatepilt. Maastikul olid ühekorraga näha uus, üsna sirge teelint ja sellest paar kilomeetrit eemal, metsa taga, haigutav kruusakarjäär.
Mööda maanteed astudes vaevalt mõtled, et su jalad tallavad mõnd kiigemäge, kust möödunud aegadel on saanud alguse võib-olla kümned ühised eluteed. Aga uue kruusakarjääri kaldale sattudes tunned suus nagu santi maitset. Et näe, selle mäe on nad kah jõudnud ära vedada! Ainult selle unustad, et nüüd kulutasid siia jõudmiseks kolm korda vähem aega kui viis aastat tagasi. Maad mööda rännates ei haara tavaliselt neid mõlemaid korraga, aga maa kohal lennates haarad. Nii pilguga kui ka mõttega. Ja hakkad nii ühele kui ka teisele vaatama pisut teisiti.
PÜHAJÄRV. Mitte kuskilt mujalt ei saa Eestimaal matkaja elamust, mis oleks võrreldav matkaga ümber Pühajärve. Ükskõik mis aastaajal. Nii palju erinevaid vaateid pakuvad ta saared, lahed ja poolsaared, künklikud kaldad ja metsad neil kallastel. Liigud mõnisada meetrit edasi ja juba näeb see kõik välja sootuks teisiti.
Mäletan koolipõlvest oma esimest matka ümber Pühajärve.
Oli suvi ja õhtune aeg. Järv oli vaikne, kõrkjates askeldasid kiilid. Kui pimenes, hakkasid vee kohal lendlema arvutud nahkhiired. Olin rabatud ja pidin ennast näpistama, et veenduda selle kõige tõelisuses. Oleks mulle tookord öeldud, et seesama Pühajärv mind veel kord nõnda rabab, ei oleks ma seda uskunud. Aga rabas küll. Tookordne maastikuelamus, mille sain otsekui maasikaid kõrde lükkides, tuli nüüd ootamatult ja järsku ja ühekorraga, nagu kruus külma vett. Neid vist ei saagi võrrelda, nii nagu ei saa võrrelda kõrretäit maasikaid ja kruusitäit allikavett. Kui need milleski on võrdsed, siis selles, et nad mõlemad on kodumetsast.
ÖELDAKSE, et armumine ei olevat veel armastamine. Et võid paljudesse armuda, aga tõsiselt armastada siiski ainult ühte. Muidugi võib see kõik olla ka hoopis teisiti. Igal juhul eeldavad nii üks kui ka teine mingi salapärase energialiigi olemasolu inimeses. Ühes võivad need uinuvad energiavarud olla niisugused, teises jälle naasugused. Ja kuidas need energiad, ükspuha, mismoodi nad inimeses jagunevadki, valla pääsevad, sõltub vist suuresti jälle juhusest. Üks leiab oma suure armastuse kohe, teine ei leia elu lõpuni, otsigu nii palju kui tahab. Kolmandale sajab kõik korraga kaela ja siis on asjad nii sassis, et ei oska nendega midagi peale hakata.
Kas inimese suhetes maaga ei ole lood kah umbes nii?
Õnnelik juhus reastas maastikupildid meie õhusõiduki alla nii, nagu olin näinud neid läbi paari aastakümne. See rida algas kodulinna tuttavate, nüüd küll kohati juba tundmatuseni muutunud metsadega. Siis tulid kaugemad, salapärasemad jõed ja järved, edasi Lõuna- ja Kagu-Eesti võrgutavad vaated ning lõpuks Emajõe suudmeala ja Kõrvemaa loodusmaastikud. Kui oleksime käinud läänesaarte kadastike ja puisniitude kohal ka ära, olnuks rida täielik. Ent sellestki oli küllalt, et elada mõne tunni jooksul jälle teatud mõttes uuesti läbi
