kolm-neli minutit. Nugis hoidis käppadega männitüve ümbert kinni ega liigutanud. Häält ka enam ei teinud – ainult lõõtsutas. Toetasin jala vastu puud ja hakkasin seda kiigutama. Iga kord, kui puud tõukasin, nugis karjatas. Jätsin männi rahule, jäi ka nugis vakka. Taskulampi vahtis nagu võlutu. Kui kustutasin lambi, hüppas nugis puult ja lippas metsa, aga ta sajatused kostsid öövaikusest veel tükk aega.
Nüüd tean, mismoodi peab välja nägema üks õige metsnugis.
ÜHEL ilusal kevadel paistis päike Tarvasjõe orgu nii soojalt, et äratas esimese leinaliblika – veel enne kui olin lendamas näinud lapsuliblikat ja kirjut koerliblikat. Istusin sellel päeval Tarvasjõe kaldal kulumätta otsas ja vaatasin jõele. Vesi oli üle kallaste, piki jõeorgu libises kiunudes hiireviu.
Äkki lipendas mu ümber midagi tumedat. Leinaliblikas! Lendles, lendles, ärgitas mitu korda mu tuulepluusile istuda, aga läks jälle. Lõpuks tuli ikkagi tagasi ja maandus mu põlveotsale. Siis sättis tükk aega oma koibi, laskis tiivad longu ja jäi end päikese kätte soojendama. Võib-olla isegi tukastas?
Üllatav on vaadata mõnulevat liblikat. On ju päikesepaistel mõnulemise nauding igavesti pehmete ja karvaste kasside eesõiguseks. Ilusa suure liblika lähedus on tore veel ka sellepärast, et ta kõditab meeldivalt inimese enesearmastust ja äratab tas usaldust iseenda vastu. On ikkagi liigutav, kui sulle pöörab tähelepanu üks väike olevus. Otsib su üles ääretust maailmast ja istub su jalale, ilma et tahaks imeda su verd ja närida su hinge kallal. Hakkad mõistma metsavahi hämmeldust, kes on aru saanud, et üle läve astunud linnamees ei taha puid ega palke, ei taha metsist lasta ega jõhvikale tulla. Tahab hoopis midagi niisugust, mille pärast käis siin keegi viimati vist viisteist aastat tagasi – tahab juttu ajada metsast ja loomadest.
ÜHEL ilusal kevadel läksime poistega Kakerdaja rappa sookure pesi otsima. See ei olnud õieti raba ka – oli soo. Rabas teadsime üht kurepesa, aga see asus laukasaarel ja sinna ei pääsenud kuidagimoodi ligi. Nüüd oli vaja leida niisugune, mida ei peaks vahtima ainult puu otsast binokliga. Otsisime terve õhtupooliku, aga õnne ei olnud. Kured olid soo pealt ära kolinud ning pasundasid hoopis kuskil raba ja siirdesoo piiril. Taevasikud mökitasid, kaugemal vilistas monotoonselt sooräts. Vanast heinaküünist leidsime linavästriku pesa, selles oli üks muna. Külvandu pool liugles metsa kohal konnakotkaste paar.
Oli aprilli lõpp ja soo vett täis. Vahel loksus üle säärte kummikutesse, aga sellest polnud midagi – soe vesi. Matkasime soo peal hilise õhtuni. Lootsime kuulda santvankrit1, aga meil jäi ta kuulmata. Igatahes räägiti, et ennemalt kostnud kevadõhtuti ta logistamist siit soo pealt ühtelugu.
Praegu on soo kuivendatud. Kui kraave sisse tõmmati ja põldu hakati tegema, kutsuti seda paika „Kasastaniks“.
Mu kodulinn aina kasvab. Seal, kus varem laulsid nõmmelõokesed, ootavad inimesed nüüd trollibussi. Neisse uutesse linnaosadesse ei ole alati asja ja kui kord paari aasta jooksul sinna satud, näed üllatusega, et vahepeal on kerkinud maju kui seeni. Siis on hea, kui leidub paik, kus võid näha aega veeremas nii nagu poisipõlves.
KAKS SAMMU MÖÖDA LEEDUMAAD
ČEPKELIŲ RAISTAS. NÕNDA KUTSUVAD LEEDULASED SUURT soomassiivi, mis peaaegu et ainukesena nende maa kaardil silma hakkab – üsna lõunas, vastu Valgevene piiri. Olen seda soolahmakat sageli püüdnud endale ette kujutada, aga pildid Eestimaa rabadest on liiga selgesti silmade ees ja ei salli enda kõrval eksootilisi võistlejaid. Kõik kirjeldused Čepkeliaist, olgu leedulastelt või seal käinud eestlastelt, on asja ainult segasemaks ajanud.
Läinud aasta 21. augustil nägin teda lõpuks oma silmaga. Čepkeliai oli tol päeval pilvede varjudest lapiline ja paistis vanal luiteharjal seisvast vaatetornist ääretu suurena. Eespool sooserva kaseladvad, siis puisraba ja tükk lagedat, edasi saared ja saarte taga kauguste salapärane sinetus.
Vaatasin enda ees laiuvat sood. Mind silmitsema jäänud tulevalvur, krimpsus näoga vanamees, küsis: „Kas Eestimaal soid ei ole?“ Kostsin, et praegu veel mõned on.
Čepkelių Raistas on Leedus vabariikliku tähtsusega sookaitseala, režiimi poolest sarnane meie Muraka rabaga, aga pindalalt väiksem (vastavalt 5500 ja 8300 hektarit). Siin ei raiuta metsa ega kuivendata maad, tavaliselt ei peeta ka jahti. Koosseisulisi töötajaid ei ole, kohaliku jäägri ülesandeks on kaitsealal silm peal pidada.
Keskhommikul asume teele. Meie saatjaks on siinne jääger, Musteika küla mees Antanas Averka. Antanas on päevitunud, rässakas, mustade salkus juustega, pisut pikaldase mõtlemisega, vööl tolkneb tal sokujalast tehtud peaga puss.
Soo on vesine, jõhvikaid ja inimesi täis. Marjuliste rajad on üle ujutatud, saapajäljed valguvad otsekohe vett täis. Niisugune veerohkus pärast kaua kestnud põuda on üllatav ja erakordne. Jõhvikad on enam-vähem valminud, mõnes kohas mättad lausa punetavad marjadest. Kuulen, et soodsatel aastatel käib metskonna juures asuvast ostupunktist läbi kuni kolmsada tonni jõhvikaid. Korjeaeg ei ole veel alanud (algab siin 1. septembrist), kuid rabas tegutsevaid marjulisi see ei eksita. Antanas püüab naisi ümber kasvatada, aga mis on üks pikaldase mõtlemisega Musteika küla mees rabatäie naiste vastu? Õhk. Antanas saab sellest aru ja me võime edasi minna.
Laukaid ja älveid siin ei ole, maastik on hoopis ühetoonilisem kui Muraka rabas. Kodurabadest tuletab siinne ümbrus kõige rohkem meelde vahest Puhatu soo üksluiseid, hõreda männikuga alasid. Ümbrus tekitab seoseid ja silm otsib harjumuspäraselt pilvede alt väikest tumedat täppi, aga mulle tehakse veel ja veel kord selgeks, et kaljukotkaid siin ja üleüldse terves Leedus ei ela. Karusid alaliselt ka mitte. Kahju. Mis oleks Muraka raba ilma karude ja kotkasteta…
Liigume edasi aegamööda. Teeme peatusi ja arutame pikkadele keppidele toetudes maailma asju. Meil ei ole kuskile kiiret – praegusel aastaajal ei pea linnud soodes pidusid, kuhu oleks kahju hiljaks jääda.
Čepkeliai ümbruses on Leedumaa kuulsad metsisemängud. Kuulu järgi on nad nii vägevad, et isegi elupõline Musteika küla mees Antanas Averka ei oska öelda, kui palju siin kevadel kukkesid mängib. Meie metsades kuuleb jahimees laulva metsisekuke ära kõigepealt „ihumise“ järgi. Siinsetel aprillihommikutel kostavad metsiste mängupaigal kõige kaugemale pudeli lahtikorkimist meenutavad plumpsatused. See heli iseloomustab Leedus enam levinud alamliigi pulmalaulu, meil kuuleb niisugust plumpsu harva.
Čepkelių raistas olnud Leedu tuntud loodusteadlase professor Ivanauskase lemmikpaiku. Siin käinud ta kevaditi metsisejahil ja suvel matkamas. Viimase jahiretke teinud professor siiakanti oma kaheksakümne seitsmendal eluaastal, paar kuud enne surma.
MERI ja raba on natuke ühtemoodi. Tundub vähemalt nii, kui oled näinud, missuguse kiirusega muutuvad värvid ning meeleolud nii siin kui seal. Sarnaseks muudavad neid veel saared. Saared on kaugelt vaadatuna alati salapärased ja kutsuvad, nende tumedates kontuurides on peidus mingi võim, mis vastupandamatu jõuga ligi tõmbab.
Jõuame esimesele soosaarele kell kaks pärast lõunat. See saar meenutab pisut Muraka raba Marjassaare nõmme ja selles on omajagu süüdi saare nimi, mida ka ei oska teisiti tõlkida kui „Marjassaar“. Ainult et siinsel Marjassaarel on palju vägevamad männid – nii vägevaid ei teagi Eestimaa soosaartel olevat! Jämedad tüved on mingil salapärasel viisil ära õõnestatud ja need puud olevat kohapealsete inimeste seas eriti lugupeetud, vaata et pühad. Siinsetel elanikel ja ka mujal Leedus olevat põline komme niisugustes õõnsates puudes mesilasi pidada.
Marjassaarel teeme lõunapeatuse ja puhkame jalgu. Imelik küll, aga harjumatult aeglane
Santvanker – mudanepi (
