pühapäeva hommikul vaataks karu aknast sisse. Seepärast, et ainult niisuguses kohas võivat inimene rahulikult hingata ja saavat olla tõeliselt vaba.
Tean üht niisugust kohta. Olin seal viimati möödunud kevadel. See on üksildane paik keset suuri metsi ühe laukalise raba serval. Seal on maja. Viimase paarikümne aasta jooksul olen palju kordi koputanud selle maja uksele. Seekord ei koputanud. Uks oli lahti. Maja oli vaikne. Pehkinud laest kukkusid veepiisad põrandaid mööda laiali loobitud esemetele ja raamatutele, katkistes akendes vuhises niiske tuul. Tapeedid olid seinalt maha kistud. Kõrvalhoonete uksed olid valla, igasugune kraam õue peal pilla-palla. Ei olnud eite ega olnud taati. Ja ometi näis, nagu oleks siia laiali laotatud terve nende üheskoos elatud elu. Alates pulmapildist, mille leidsin elutoa põrandalt, ja lõpetades puust ristiga, mis oli aidast välja tiritud ja muru peale vedelema jäetud.
Tõin rehe alt kaks tükki rulli keerdunud tõrvapappi, panin maja taha söödile vana aiaposti najale püsti ja süütasin põlema. Ühe eide, teise taadi mälestuseks. Tuli rabas enne eide, siis vanamehe, varsti põlesid mõlemad tumepunase tõrvase leegiga ja lõpuks kukkusid üheskoos liivasele söödile maha.
Eit ja taat olid elanud väga üksildast elu. Räägiti ka nende lastest, aga see olnud kõik väga ammu.
Käisime poistega suviti koolivaheajal tööl, aga kümme päeva enne koolide algust tulime töölt ära ja läksime eide ja taadi juurde. Siis panime vilja kokku ja vedasime sõnnikut põllule, vahel saagisime puid ka. Aga ülejäänud aja hulkusime rabal ning metsajärvedel ja püüdsime liblikaid. Taat kutsus meid liblikapoisteks ja vanakesed nägid meid meeleldi oma heinalaka elanikena. Vahetevahel keetis eit meile soolaliha ja kaalikaid.
Taat tundis hästi ilma. Tuli hommikul õue, kuulas rabalt kostvaid linnuhääli, vaatas taevast ja ütles: „Poisid, täna saate vihma.“ Ja olgugi et meie arvates oli ilus hommik, saime keskpäeval säraka vihma.
Eit oli toimekas ja hakkaja. Me ei näinud teda kunagi nukrana, aga vaikne oli eit tihtipeale. Taat oli eluajal palju jahil käinud ja kui ta kahele kepile toetudes üle toa komberdas, tavatses ta ütelda, et tema jalad jäid rappa.
Ühel hommikul nägime, et karu oli käinud kaeras. See oli põnev ja romantiline. Hommikusöögi ajal hakkasime pärima, et kuidas see elu siin metsade keskel siis kah õieti on. Eit ja taat vaatasid aknast välja, ei vastanud musta ega valget. Eide käed olid süles, kortsus ja pragulised, taadi sepakäed toetusid kepile. Pärast seda, kui ühel sügisööl käisid röövlid ja viisid ära lihaastja, ütles eit vihaselt: „Niisugune see elu siin on.“ Taat vaatas aknast välja, ei öelnud musta ega valget.
Pulmapildil, mille segipööratud majast mullu kevadel kaasa tõin, on aastaarv 1910. Ühelt metsatööliselt kuulsin, et keegi oli käinud eide ja taadi tühjaks jäänud kodus kulda otsimas. Oli vist arvanud, et vanad inimesed, küllap olid salaja rikkad ja peitsid oma varanduse kuskile seinapragude vahele. Küllap nad olid rikkad, aga see rikkus ei jäänud kuldrahadena seinapragude vahele, vaid kadus majast koos vanakestega. Ja kui neist rikkustest ongi midagi selle maja seinte vahele jäänud, siis on see barbaarsusele kättesaamatu.
Aga kui keegi teab rääkida, et ainult kolkaelu idüllilises üksinduses saab inimene tänapäeval vabalt hingata, siis ei oska selle peale kosta musta ega valget, sest tundub, et seal sajab isegi vihm teisiti, kui see eemaltvaatajale näib.
PALJU aastaid tagasi sain metsas kokku ühe mehega. Võõral oli püss seljas ja ma ristisin ta Jahimeheks. Jahimees oli kummaline inimene: ta oskas linde ligi meelitada ja öökullid metsas segadusse ajada, teadis kõikide loomade nimesid ja jutustas neist lugusid, mida ei leidunud üheski raamatus. Mulle ütles jahimees viisakalt „teie“ ja nii palju kui mäletan, oli ta ainus meesinimene mu tutvusringkonnas, kes ei rääkinud rumalasti.
Mu ema ei sallinud Jahimeest, sest Jahimehes oli midagi eraklikku ja ligipääsmatut. Ta käis aina mööda metsi ega seltsinud õieti kellegagi. Ja kui jälle Jahimehega välja läksin, ütles ema, et see on metsik mees, kes ei tea teistest inimestest midagi ja keda ülepea ei või teiste inimestega kokku lasta. Mina jälle arvasin, et metsikuid inimesi peab ka olema ja kui inimene on metsik, siis ei pea see veel tähendama, et ta teistest inimestest midagi ei tea.
Neliteist aastat hiljem selgus, et mul on õigus.
Tulin ühel kevadeõhtul metsast. Kõmpisin tuttavat teed mööda raudteejaama ja jäin ootama õhtust rongi. Ainult et seekord valitses muidu nii vaikses jaamas mingi ärevus ja pinge. Perroonil seisid üks valge mantliga mees ja miilits ja veel üks mees ja nende vahel oli maas suur puust kohver. Kohvril oli taba ees ja nahkrihm ka veel ümber tõmmatud. Mehed olid ilmselt erutatud. Kõnelesid midagi omavahel, lõpuks ei pidanud enam vastu, võtsid kohvri ja tulid minu juurde. Miilits küsis mult, kes ma niisugune olen. Hakkasin passi otsima, aga siis öeldi, et passi pole vaja, et on vaja teada, kas ma tunnen loomi. Ütlesin, et natuke tunnen. Valges mantlis mees ütles „ahah“, keeras kohvri luku raginal lahti, võttis rihma ka ümbert ära ja kergitas kaant.Kohvris oli mingi päratu suure mao kest. See kuulus ilmselt mõnele troopika boale või püütonile. Mehed harutasid kesta lahti ja seda sai üsna mitu head meetrit. Kest olevat leitud siit ligidalt metsast, tee äärest, ja selle leiukoha ülevaatus olevat vastuvaidlematult tõestanud, et kestast on just nüüdsama välja pugenud vähemalt niisama suur madu. Arvasin küll, et kesta on ehk keegi siia toonud ja tee äärde maha visanud, aga mehed seda ei uskunud. Kest kuuluvat maole, kes mõned aastad tagasi just kuskil siinkandis mingi rändloomaaia vagunist jalga olevat lasknud ja nüüd siin metsades elavat. Üks joodik vanamees, just nii ütles valge mantliga mees, olevat madu koguni näinud. Vanamees olnud lool, kui madu tulnud metsast ja hakanud teda taga ajama. Vanamees pistnud jooksu ja pääsenud suure vaevaga koju. Pärast arvanud, et kui madu oleks ta kätte saanud, oleks loog vist maha jäänud. Et vanamees olnud suur valetaja, siis polevat keegi teda tõsiselt võtnud, aga näe, tagantjärele tuleb välja, et ta vahel ka õigust rääkis. Nüüd olevat vanamees surnud ja keegi ei tea, mismoodi lugu just täpselt juhtunud, aga üldiselt olevat täpselt teada, et see olnud täpselt nõnda, nagu vanamees rääkis.
Siis tuli rong ja me sõitsime kõik koos linna.
Järgmisel päeval helisesid pidevalt kaks telefoni. Looduskaitse Valitsuselt nõuti, et päratu madu, kes meie metsades elavat, tuleb võtta looduskaitse alla. Jahimajanduse Inspektsioonilt nõuti, et päratu madu, kes meie metsades elab, tuleb maha tappa. Üldsus nõudis.
Õhtul näidati mao kesta televiisoris ja öeldi, et see on mao kest. Maost ei räägitud suurt midagi, sest mis sa ikka tead tast rääkida. See kõik oli väga huvitav ja tekitas palju elevust. Keegi teadis rääkida, et nelikümmend aastat tagasi olevat ühest turbaaugust leitud isegi krokodill, mitte eriti suur, aga siiski.
Mõni päev hiljem sõitsin metsa tagasi. Õhtul sain kokku Jahimehega. Istus laua taga ja mängis metsavahiga turakat. Kui mind nägi, küsis, mis linnas uudist. Rääkisin kõige suuremad uudised ära ja ütlesin, et näe, inimesed elevil.
Jahimees naeratas oma salapärast ja metsikut naeratust ja ütles: „Just seda neile inimestele vaja ongi! Tulgu keegi veel rääkima, et elu on igav ja üksluine.“
Siis mängisid Jahimees ja metsavaht edasi oma pooleliolevat turakat.
SEDA tuleb ette võib-olla kord mitme aasta jooksul, et juhus toob öise lõkke äärde kolm meest, kes sinna omal tahtel kokku poleks tulnud.
Oli jahe sügisõhtu. Kui pimenes, süttisid taevas tähed ja tõotasid külma ööd. Selgus, et see öö tuleb veeta metsas, olgu ta külm
