liivik, mis tõuseb Kura laheni ulatuvateks vägevateks luideteks. Võserikuriba püünise ees juhib lõunasse liikuvad linnud iseenesest puuvõrasid piki mõrda. Piki Kura säärt aga toimub sügisel rändlindude lakkamatu voolamine, otsekui suur ja püha protsessioon.
Huvitav on jälgida, kuidas tihased tervete salkadena püünisesse lendavad. Tulevad võsast ja – otseteed mõrra tiibade vahele. Mõned lähevad ilma igasuguse tseremooniata kohe mõrra pärasse, teised satuvad võrku nähes segadusse ja hakkavad edasi-tagasi lendlema. Lõpuks pöörduvad ümber ja istuvad võssa aru pidama. Aga kui tihased jälle lendu tõusevad, juhib võimas sund nad ikkagi lõunasse. Nende teel olevas lõksus muutub see sund raskeks eksituseks, millest omal jõul juba välja ei rabele.
Lindude rändes on tõesti midagi suurt ja pidulikku ja kui see toimub su enda silma all, siis teeb lausa kadedaks. Et miks peab üks inimene tegema endast mingi tahmase linna või porise maakolka orja. Kui lendabki natuke lõuna poole, siis topib seljakotti igasugu koli, närveerib lennuilma pärast ja kuulutab sõidust kõikvõimalikele tuttavatele. Lõpuks Kura säärde jõudnud, kükitab kaks päeva paigal ja – hakkab koju tagasi minema. Ja häda talle, kui ei lähe!
Otse püünise juures on telk ja kõik muu, mida vajab Kaunase zooloogiamuuseumi töötaja Vytautas Mackevičius, et elada kaks kuud Robinsoni-elu. Tänavu lõi ta oma laagri üles 3. septembril. Novembri esimestel päevadel saab koju. Nõnda alates 1958. aastast, mil esimest korda hakati Ventese neemel niisuguste püünistega rändlinde püüdma. Viimastel aastatel rõngastab Mackevičius Neringa kandis. Mõnikord käib abilisi ka, aga enamasti tuleb seda tööd teha üksi.
KELL on kolmveerand üheksa, kui Vytautas Mačkeviciuse majapidamise juurde jõuame. Ilm on jälle tormine. Meri märatseb, vihmahood vahelduvad päikesega, mornid pilvemürakad kihutavad täiskäigul üle Neringa lahe poole. Valguse ja ning hämaruse võidujooks maastikul ning tormi kohin.
Sellel kellaajal on linde vähe. Nad hakkavad tulema pisut enne kümmet. Kõigepealt kolm siisikest, siis lõbus seltskond rasvatihaseid, edasi üks mustpea-põõsalind ja jälle rasvatihased. Siivsad punarinnad, hasartsed rasvatihased. Siinse püünise rekordpäevaks on tänavu 28. september. Sel päeval rõngastas Vytautas 1250 lindu. Rõngastusjaama ajaloos on aga olnud ka kahetuhandelisi päevi. Seltskond on kirev nagu karnevalil. Lehitsen Vytautase märkmikku. Näiteks 3. september: kägu, metsvint, kõik kärbsenäpi liigid, põõsalinnud, turteltuvi, raudkull, porr, pasknäär, mitmeid rästaid, linavästrik. Kullidest on tänavu ette tulnud veel lõopistrikku ja kanakulli, kakulistest soorätsu ja kõrvukrätsu, ka üksikuid karvasjalg-kakke. Öökullid, mõistagi, vahivad Vytautasele võrgust vastu varahommikul, kui ta läheb esimest ülevaatust tegema.
Linnumeeste töö Neringas on paeluv. Ei liblikate värvikus ega nahkhiirte salapära suuda võistelda selle sooja sümpaatiatundega, mida äratab inimese hinges lindude vahetu lähedus. Kõneldakse, et inimese tõeline iseloom avalduvat kõige selgemini elu rasketel hetkedel. Midagi samasugust võib märgata ka lindude juures. Eri liikidest linnud erinevad rõngastamise ajal käitumise poolest nagu kuu ja päike. Kolm hommikust siisikest olid nagu ujedad neiud. Kui Rimas neid mõrrapäras taga ajas, kiljusid nad kaeblikult, ja kui nad lõpuks võrguga kaetud kastis olid, siis pugesid nurka kobarasse ega teinud enam nokkagi lahti. Mustpea-põõsalind hüüdis vähemalt appi ja püüdis veel viimse hetkeni vältida kõige jubedamat – suurt, halastamatut kätt, mis teda kasti haarama tuli. Punarindade alistumine on usaldav, täis lootust, nende olemuses on midagi väga armsat. Inglaste rahvuslinnu valikut võib tõesti õnnestunuks pidada.
Täielikuks kontrastiks kõikidele eelmistele on tihased. Mõrrapärasse sattunud, hakkavad tihased hasartselt otsima nõrka kohta lõksus. Kui arvavad selle leidnud olevat, algab palavikuline trellide viilimine. Et trellid järele ei anna, siis otsitakse kähku uus koht ja kogu seda energilist tegutsemist saadab vihane kädin. Aga kui karvane kämmal tihase tabab, tuleb võitlus, mis kestab seni, kuni rõngastaja oma peopesa lõpuks avab. Vahel ei lase raevukas must nokk veel siiski sõrme lahti.
Kõige sagedamini õnnestub minema lipsata sinitihastel. See toimub mingil salapärasel viisil. Ei jõua õieti silmigi pilgutada, aga tema juba kaseladvas! Soputab sulgi ja vaatab välkkiirelt üle oma tillukese kondikava, et kas kõik luud-liikmed ikka alles, terved ja omal kohal. Muide – seda teevad peaaegu kõik linnud. Neid on vähe, kes kohe ära kaugele lendavad.
Pasknääre täna ei ole, aga kui pasknäär lõksu langeb, tõuseb kohutav skandaal. See algab juba siis, kui midagi hullu pole veel õieti juhtunudki. Satub märatseja lõpuks kotisoppi, pääseb seal valla täielik paanika. Enne kui pasknääri rõngastama hakata, on kasulik kätte tõmmata nahkkindad. Kullide puhul on see koguni möödapääsmatu. Kui karvasjalg-kakk pärast rõngastamist vabadusse lastakse, lendavat ta mõne meetri kaugusele kaseoksale, et sealt siis õhtuni filosoofilise rahuga pealt vaadata kogu seda kummalist askeldamist. Alles öö hakul läheb ta oma teed.
MA pole kunagi varem hoidnud oma peos elusat pöialpoissi. Imepärane olend. Tundub lausa uskumatu, et selles tibatillukeses kehas peitub mehhanism, mis teda ei-tea-kust siia juhtis; et tal on rinnus süda, mis pumpab verd igasse kehasoppi ja et on üldse verd, mis nii peenikestes soontes voolata saab. Mõte, et niisugune kuldkollase pilotkaga härjapõlvlane muneb kevadel veel kümme (!) muna, millesse peavad tahes-tahtmata mahtuma ta pojad, et need pojad omakorda on minu peos väriseva kübeme miniatuursed väljaanded südame, vere, soonte ja igasuguse muu varustusega; see mõte… Jah, see mõte – ma ei oska selle mõttega midagi peale hakata!
Annan pöialpoisi Rimasele. Kui lindu pildistan, küsib Rimas äkitselt:
„Mis sa arvad, mida Regulus3 praegu mõtleb?“
„Tema? Mõtleb??“
„Aga muidugi! Midagi ta kindlasti mõtleb. Vaata, kuidas ta sind vahib! Kui Regulusel oleks mõni sõna nendest, mida sina tead, ütleks ta tingimata sulle praegu midagi.“
Rimas teeb peo lahti ja meie Regulus lendab puu otsa välkinventuuri tegema.
Huvitav, kus ta praegu peaks olema?
ENNE lõunat tuleb esimene rõngastatud lind, tund aega hiljem veel üks. Moskva rõngastega. Neringast saavad nad teise juurde: MUS ZOOL LITUANIA. Linde tuleb siin ette igasuguste rõngastega: Moskva, Soome, Stockholm, Varssavi, Berliin, Helgoland, Riia…
Iga järjekordse rõnganumbrite partii juurde kirjutab Vytautas nende „väljaandmise“ kellaaja. Siit viiekümne kilomeetri kaugusel asub teine samasugune ettevõte. Paljud linnud ei võta Neringa kogemustest õppust ja kordavad Kaliningradi oblastis siin tehtud viga. Selgub, et kahe püünise vahemaa katavad metsvindid näiteks nelja tunniga, kuna rasvatihased vahepeal terve ööpäeva kuskil ringi seiklevad.
„Mine hangi veel üks lind, saab sada ja tosin täis!“ hõiskab mulle Rimas.
Ronin „kogunemispunkti”. Seal on see üks ja nii vajalik lind. See on ilusa läikivmusta mütsi ja maniskiga rasvatihane. Ta võetakse kõikide eeskirjade kohaselt arvele ja antakse mulle tagasi.
„Säh, lase lahti! Sinu õnne peale.“
Hoian oma õnne mõne sekundi peos. Siis lasen vabadusse. Õnn lendab vurinal kaasikusse.
Märkmiku salajaste asjade leheküljele kirjutan õnne numbri üles…
Pöialpoiss on ladina keeles
