omavoliliseks raieks,“ ütles esimene mees. „Kas sa tahad, et me siin kringliks külmume?“ küsis vihaselt teine. „Tehke mis tahate, mina ei tea metsast midagi,“ sõnas kolmas mees, võttis taskust lameda pudeli ja vaatas, kuidas lõkke kuma muutus selle läbipaistvas sisus rõõmsaks tantsuks. Siis lõikasid mehed mahasaetud puu juppideks, panid paar juppi tulle ja ladusid ülejäänud lõkke ligidale riita. Öö võis tulla, olgu külm või soe.
Mehed heitsid samblale pikali, tõmbasid säärikud jalast ära ja lasksid lamedal pudelil käest kätte käia. Magus ja kange vedelik põles keeltel ja kui kõridest alla voolas, levis imeliku soojusena meeste kehadesse laiali.
Meeste peade kohal ulatusid kõrgete mändide ladvad üksteist puudutama ja kui neid mõnd aega vahiti, läks jutt metsale. „Mets on minu elu,“ ütles esimene mees. „Rääkige mis tahate,“ ütles kolmas mees, „mina ei tea metsast midagi.“
„Kui elaksime tundras või kõrbes, siis ei oleks meie kolm kunagi kokku saanud ja me oleksime hoopis teistsugused inimesed,“ ütles esimene mees.
„Vanad eestlased ütlesid, et mets on külmal ajal teelisele kasuka eest,“ ütles teine. „Kui mul on metsas tööl olles külm, võtan sae ja kirve ja varsti on mul soe. Mets annab mulle igapäevase leiva, mets peab hoolitsema ka selle eest, et mu kondid liiguksid seda leiba teenima. Kui tarvis, saen terve metsa maha!“
Kolmas mees oli vakka.
Kui vana see puu oli, mille mehed maha tõmbasid?
„Kaheksakümmend,“ ütles esimene mees.
„Sada,“ ütles teine.
Kolmas mees tõmbas säärikud jalga ja läks kännult aastarõngaid lugema.
„Sada viiskümmend,“ ütles ta, kui lõkke juurde tagasi tuli.
Siis jäid kõik kolm meest vakka ja veerand tunni pärast magasid nad oma raskete mantlite all õiglast und. Hommikuks olid puud otsas.
Mehed tõusid, kustutasid lõkke ja läksid oma teed. Känd jäi järele. Pärast seda ei ole need mehed enam metsast rääkinud.
KUI piltnik võtab üles kena neiu, kes istub keset lilli ja vaatab pilvi, siis paneb ta hiljem pildile allkirjaks „Inimene ja loodus“. Kui sellelsamal piltnikul õnnestub üles võtta jänes, kes istub keset lilli ja peseb silmi, siis ei pane ta pildile allkirjaks „Jänes ja loodus“. Inimene ja loodus on kindlakskujunenud mõistepaar. „Inimene ja loodus“ sobib pildiallkirjaks, loenguteemaks, igasuguste rubriikide, nurkade ja koonduste pealkirjaks. On inimene, ja kõik tema ümber, mis ei ole inimene, on loodus. Ja inimene suhtub loodusesse. Inimene võib suhtuda loodusesse mitut moodi.
Suure maja seina ääres seisis hunnik torusid. Torud olid laotud üht otsa pidi vastu maja seina. Nad juhtusid olema parajasti nii jämedad, et kass sisse mahtus. Pühapäeva hommikul oligi ühte torusse pugenud kass. Miks ta sinna puges, ei tea, aga torus ta kükitas, ümber keerata ei saanud ja tagurpidi välja tulla ei osanud või ei tahtnud. Toruvirna juures seisis hulk inimesi, kes kõik kordamööda vaatasid sellesse torusse, kus oli loodus. Inimesed suhtusid loodusesse. Tahtsid loodust torust välja aidata, aga ei osanud. Ja inimestel oli loodusest hale meel. Möödaminejad, kes toru otsast sisse vaatasid ja sündmuspaigale seisma jäid, ka ei osanud, olgugi et ka nemad loodusele kaasa tundsid. Oli pühapäeva hommik. Pühapäeva õhtul seisid nii maja kui ka toruvirn endisel kohal, aga inimesi enam ei olnud. See tähendab – ka kassi ei olnud enam torus. Küllap ta tuli sealt välja.
Ühel argipäeva pärastlõunal istusin Mustjõe jaama ees pingil ja ootasin rongi. Rong jäi hiljaks, aga sellest ei olnud midagi, sest sealsamas jaama juures hargnesid huvitavad sündmused. Jaamahoone eest jookseb raudtee alt läbi umbes neljakümnesentimeetrise läbimõõduga toru. Sidemehed peavad sealt kaabli läbi ajama. Kaabel on üsna peenike ja vedel, toru pikkus oma kolmkümmend meetrit. Selle keeruka operatsiooni sooritamiseks on mehed kinni püüdnud ühe kohaliku kassi. Niisuguse musta-valgelaigulise, pisut soraka. Üks mees hoiab kassi kinni. Kass kräunub ja küünistab, aga mehel on seljas paks kampsun ja kass ei pääse kuskile. Siis seotakse kassile niit jalga ja topitakse toru otsast sisse. Kass ei taha algul kuidagi minna, aga kuhu sa, hing, pääsed, kui tagasiteed ei ole, sest mehed hakkavad torusse hirmsa häälega karjuma ja toru otsa pihta kaigastega taguma. Nõnda see kass siis läheb ja eespool ootab valgus, vaikus ja vabadus. Toru teises otsas püütakse kass jälle kenasti kinni, võetakse pael jalast ära ja lastakse oma teed minna. Oma tee viib puuvirnade ja lauda poole, kust hoovab armsat sõnnikulõhna.
Eks inimestega tehta ka vahel nii. Aetakse torusse ja – mine! Kuskile ei pääse. Aga teisest otsast paistab valgus. Nõnda veadki torust läbi just selle paela, mis vaja neile, kes ise torusse ei mahu või minna ei taha.
Küsisin sidemeestelt, kas kaablipanemise käsiraamatud ka midagi kassidest kirjutavad. Käsiraamatutes olevat selle töö tarvis ette nähtud lindid, aga kui linti ei ole, aitavat kass kah. Ja sealt, kust kass läbi ei lähe, läheb hiir.
Paela abil tõmmati läbi toru nöör, nööri abil traat, aga traadi abil juba kaabel.
KÕIK on suhteline. Ka inimese ja looduse vahekordades. Kõik oleneb olukordadest ja väga palju inimestest. Elu metsakolkas ja unistus sealsest elust on kaks ise asja. Metsiku mehe tarkus võib teised segadusse ajada, aga ikkagi jääb see tema tarkuseks. Kui kolm meest saavad metsas kokku, näevad nad ühe ja sama lõkke äärest metsa ometi igaüks isemoodi ja võib juhtuda, et õigus on sellel, kes ütleb, et ta ei tea metsast midagi.
Rääkimata siis kassist, kes istub torus.
MAA PÜHAPÄEV
ÖELDAKSE, ET INIMENE HARJUB KÕIGEGA. TAVALISELT MÕELDAKSE „kõige“ all ebameeldivustega seotud asju ja räägitakse, et algul on sant, aga siis harjud ära ega pane enam tähelegi. Inimene harjub tõepoolest paljuga, ainult et kunagi pole kuulnud kedagi ütlemas: „Algul on hea, aga pikapeale harjud ära, ei pane enam tähelegi ja siis võid jälle kuidagimoodi edasi elada.“ Ja ongi nõnda, et hea muutub pagana kiiresti „normaalseks“, sest muidu see hea eksitaks inimese tähelepanu halbadelt ja igavatelt asjadelt. Aga normaalset ei pane enam tähelegi – ta nagu lahustuks ära, muutuks tagapinnaks, mille taustal halb jälle kenasti ning selgepiiriliselt välja joonistub, muutes elu huvitavaks jandiks. Sellele jandile siis antakse nimeks „argipäev“.
Nõnda võid harjuda ka armsaks ja omaseks saanud maaga niivõrd, et ta muutub „normaalseks“. Käid kaks päeva mööda metsi või mererandu ringi ja kui sult kodus küsitakse, mis sa seal nägid, kostad südamerahuga: ei midagi. Siis jääb vaid üle haarata kinni igast võimalusest muuta vaatenurka „eimidagile“. Kui on õnne, võid „eimidagist“ saada veel rabava elamuse. See asi sai mulle selgeks õhumatkal mööda Eestimaad.
Tõusime õhku (just nimelt tõusime) ühel ilusal sügishommikul kell pool üksteist ja lendasime Viljandi peale. Kõrgusemõõtja näitas 200 meetrit, helikopteri lennukiirus öeldi olevat 180 kilomeetrit tunnis.
ON kummaline kogeda, kuidas muutub suhe maaga, kui sul lubatakse vaadata temale ülevalt alla. Sõna otseses tähenduses. Aga otsesesse tähendusse sekkub märkamatult ka seesama kaudses tähenduses. Ülekantud tähendusest maale ülevalt alla vaatamise õigust ei anta kellelegi. Selle õiguse võtab iga inimene endale ise. Viis, kuidas ta seda teeb, sõltub inimesest endast, tema suhetest maaga maistes asjades ehk argipäevas, kui nii võib öelda, ja vist ka iseloomustab inimest.
Kõrgelt
