surus mu laubale matsuva musi. „Ma olen kogu aeg mõelnud, mismoodi see küll välja näeks, kui sa natukenegi üritaks.” Teda tabas järjekordne naeruhoog. „Vabandust, aga pean nüüd lahkuma.” Ta nägi välja, nagu saaks naerukrambid. „Näeme hommikul.”
Ja ta lahkuski. Lihtsalt lahkus!
Istusin, õudusest rabatud. Mis taevase pärast sundis mind arvama, et suudan sellega hakkama saada? Maxon ei pruukinud minust paljut teada, kuid ühte ta teadis – minu olemust. Ja see siin polnud mina.
Põrnitsesin oma naeruväärset kleiti. See oli liiast. Isegi Celeste poleks midagi säärast valinud. Mu soeng oli liiga lakutud, meik ülemäära tugev. Ta nägi mu plaani läbi samal hetkel, kui üle ukse astus. Ohkasin ja puhusin küünlad ära. Mis näoga ma talle küll homme otsa vaatan?
3. PEATÜKK
Kaalusin võimalust kõhugrippi teeselda. Või piinavat peavalu. Paanikahoogu. Õigupoolest kõike, mis oleks mu hommikusöögilauast päästnud.
Aga siis mõtlesin Maxonist. Ja tema veendumusest, et ka kõige hullemates olukordades tuleb teha vaprat nägu. See polnud minu tugevaim külg. Samas lootsin juba trepist alla mineku ja oma näo näitamisega tema silmis mõne plusspunkti teenida.
Lootuses kustutada vähemalt mõnda eilset hetke kõigi mälust, palusin toatüdrukutel end kõige tagasihoidlikumasse kleiti riietada. Nad polnud rumalad – pärast seda palvet hoidsid nad suud lukus ega küsinud eilse õhtu kohta midagi. Aitasid mu sõnatult kleiti, mille dekoltee oli pisut ahtam kui soojas Angeleses tavaks ning mille varrukad ulatusid peaaegu küünarnukkideni. See oli lilleline ja rõõmus – mu eilse fopaa täielik vastand.
Söögisaali astudes suutsin Maxoni poole vaevu vaadata, aga hoidsin pea kõrgel.
Kui viimaks pilgu tema poole saatsin, vastas ta laia irvega. Asusime sööma. Maxon tegi mulle oma taldriku kohalt vallatult silma, nii et sukeldusin oma pirukasse nii raevukalt, nagu tegu oleks kõige põnevama asjaga maailmas.
„Rõõm näha, et oled endale taas riided selga pannud,” turtsatas Kriss.
„Rõõm näha, et oled nii heas tujus.”
„Mis sulle küll sisse on pugenud?” sisistas ta.
Olin nii löödud, et andsin alla. „Mul pole selleks täna tuju, Kriss. Jäta mind lihtsalt rahule.”
Korraks tahtis ta mu kallal edasi närida, kuid andis siiski alla – küllap ma polnud vaeva väärt. Ta lükkas selja sirgu ja jätkas söömist. Oleks mind eile saatnud väiksemgi edu, võinuksin oma käitumisele mõne õigustuse leida. Vähemalt enda jaoks. Aga kuna see lõppes fiaskoga, polnud mõtet isegi üleolekut teeselda.
Riskisin veel korraks Maxoni poole vaadata ning ehkki meie pilgud ei kohtunud, oli tal toitu lõigates kaunis muhelev nägu peas. Mulle aitas. See päev ei saanud paremaks minna. Kaalusin just, kas ja kuidas kõhuvalu teeselda ning oma tuppa taanduda, kui saali astus kelner. Hõbekandikul oli ümbrik ning ta ulatas selle kuningas Clarksonile.
Kuningas haaras selle ja lasi silmadega kähku üle. „Pagana prantslased,” pobises ta. „Anna andeks, Amberly. Paistab, et peame hiljemalt tunni pärast teele asuma.”
„Järjekordne kaubandusleppe rikkumine?” päris kuninganna vaikselt.
„Jah. Arvasin, et sellega sai kõik selgeks juba mitu kuud tagasi. Peame ranget joont hoidma.” Ta tõusis, viskas salvräti taldrikule ja kiirustas lahkuma.
„Isa!” hüüdis Maxon püsti tõustes talle järele. „Kas sa mind kaasa ei taha?”
Imelik, et kuningas jooksu pealt tema peale ei haugatanud ning ei käskinud tal samuti pakkima minna. Muidu oli see tavaline praktika. Nüüd pööras ta Maxoni poole vaid ükskõikse pilgu ja lausus külmalt: „Kui oled valmis käituma nii, nagu kuningas käitub, võid sa ka teha asju, mida kuningas teeb.” Ta lahkus sõnagi lisamata.
Maxon seisis jahmunult. Ta nägu oli häbi täis, et isa ta meie ees nõnda paika pani. Siis võttis ta vaikselt istet ja sõnas naljatades emale: „Ega ma seda lendu ausalt öeldes eriti oodanudki.” See pidi kõigi pingeid maandama. Kuninganna naerataski, nagu temalt oodati ja meie lihtsalt ignoreerisime juhtunut.
Teised tüdrukud lõpetasid hommikusöögi ja suundusid Naiste tuppa. Kui laua äärde olime jäänud vaid meie Maxoni ja Elisega, julgesin talle viimaks otsa vaadata. Katsusime korraga oma kõrvalesti ja naeratasime. Viimaks lahkus ka Elise. Tõusime Maxoniga kähku püsti ning saime kelnerite ja teenijatüdrukute uurivatest pilkudest hoolimata keset saali kokku.
„See on minu süü, et ta sind kaasa ei võta,” kirusin.
„Karta on,” sõnas Maxon norival toonil. „Ei, usu mind, see pole tal esimene kord mind paika panna. Enda meelest on tal selleks miljon põhjust. Praegu võis see vabalt lihtsalt kiusu pärast juhtuda. Ta ei taha mu üle kontrolli kaotada. Aga mida rutem ma naise valin, seda rutem see aset leiab. Ehkki me mõlemad teame hästi, et päris lahti ei lase ta minust iialgi.”
„Sama hästi võid sa mu kohe koju saata. Mind ei lase ta sul eluilmaski valida.” Ma polnud talle ikka veel rääkinud, kuidas ta isa mu nurka surus, kui Maxon mu jäämise nimel talle vastu astus. Kuningas Clarkson tegi päevselgeks, et meie vestlus ei tohi jõuda kõrvaliste inimesteni ning ma ei julgenud teda vihastada. Samas ei meeldinud mulle seda sugugi Maxoni eest varjata.
„Takkapihta,” sõnasin käsi rinnal ristates, „ei näe ma ühtegi põhjust, miks ka sina pärast eilset mind kangesti siin hoida tahaksid.”
Ta hammustas huulde. „Anna andeks, et naersin, aga mida ma siis põrgu päralt tegema pidin?”
„Mul oli päris mitu head mõtet,” pobisesin oma võrgutuskatse pärast ikka veel piinlikkust tundes. „Ma olen nii rumal!” Peitsin silmad kätesse.
„Lõpeta,” sõnas ta mind kallistades. „Usu, kui ma ütlen, et see oli väga ahvatlev. Aga sa pole selline tüdruk.”
„Aga kas ma ei peaks siis olema? Kas me pole siin muuhulgas just sellepärast?” tihkusin ta rinnal edasi.
„Kas sa ei mäleta ööd seal turvatoas?” küsis ta madalal häälel.
„Jah, aga see oli sisuliselt hüvastijätt.”
„See oleks olnud fantastiline hüvastijätt.”
Astusin eemale ja äsasin talle. Ta naeris rõõmust, et suutis meie vahel peituva pinge murda.
„Unustame selle,” panin ette.
„Teeme nii,” nõustus ta. „Seda enam, et meil sinuga on vaja üks projekt ellu viia.”
„On või?”
„Jah. Ning nüüd, kus mu isa on jalust ära, on suurepärane võimalus sellega algust teha.”
„Olgu,” nõustusin. Olin elevil. Mis iganes meid ees ootas, saime vähemalt kahekesi olla.
Maxon ohkas ja see muutis mu närviliseks. Mis tal küll plaanis oli? „Sul on õigus. Mu isa ei kiida sind heaks. Aga ta peab alla andma, kui suudame ühe asja ellu viia.”
„Mille siis?”
„Sinust
