kihla vedada, et ehkki Maxon sulle meeldib, pole sa temasse armunud. Sina ihaldad üksnes krooni.”
Ta ei hakanud seda isegi eitama, vaid pöördus hoopis Elise poole. „Ja mida sellest siin arvata? Ma pole sinus eales emotsioonikübetki näinud!”
„Ma olen tagasihoidlik. Sa võiksid ka mõnikord proovida,” ei jäänud Elise vastust võlgu. See väike vihavälgatus muutis ta minu silmis isegi meeldivamaks. „Minu peres on kõik abielud alati korraldatud. Teadsin, et nii läheb ka minuga ja mul pole selle vastu midagi. Ma pole Maxonisse ülepeakaela armunud, kuid ma austan teda. Armastus tuleb hiljem.”
Kriss silmitses teda kaastundliku pilguga. „Ausalt öeldes kõlab see nukralt, Elise.”
„Aga see pole nukker. Armastus pole kõige tähtsam asi maamunal.”
Jõllitasime Eliset, tema sõnad kõrvus kajamas. Mina võitlesin armastusest oma pere eest. Ja Aspeni eest. Ja ehkki sellele mõtleminegi ajas mulle hirmu nahka, olin üsna kindel, et ka kõik Maxonisse puutuv tuli kirjutada sama tunde arvele. Peitus kuskil tõesti midagi olulisemat?
„Mina võin selle küll vabalt välja öelda. Ma armastan teda,” pahvatas Kriss. „Ma armastan teda tõesti ja soovin temaga abielluda.”
Krissi avaldus rebis mu oma mõtisklusest välja ja andis korraliku obaduse vastu vahtimist. Mis imeliku südamepuistamise laeka ma siin olin avanud?
„Noh, America, lase tulla,” nõudis Celeste.
Kangestusin, neelatasin, otsisin õigeid sõnu. Need võtsid aega.
„Maxon teab minu tundeid ja see on ainus, mis midagi tähendab.”
Ta pööritas silmi, kuid ei pinninud rohkem. Küllap ta kartis, et edasi pärides ei jäta ka mina teda vastutasuks rahule.
Seisime ja põrnitsesime üksteist. Valik käis juba mitu kuud, kuid viimaks oli sellest saanud tõeline võitlus. Olime just heitnud pilgu teiste suhetesse Maxoniga – või vähemalt selle ühte aspekti – ja võisime teha oma järeldused.
Hetk hiljem astus tuppa kuninganna ja soovis meile ilusat hommikut. Tegime kniksu ja varjusime toa kaugematesse nurkadesse ning iseendisse. Küllap pidigi see kõik lõpuks siia välja jõudma. Alles oli ju vaid neli tüdrukut ja üks prints. Õige pea tuleb kolmel meist lahkuda, kaasas vaid väike lookene huvitavalt veedetud sügisest.
5. PEATÜKK
Närviliselt käsi väänates sammusin mööda alumise korruse raamatukogu edasi-tagasi, püüdes peas kõnet ette valmistada. Pidin Maxonile äsja juhtunut selgitama enne, kui ta seda mõnelt teiselt tüdrukult kuuleb. See aga ei tähendanud, et oleksin eesseisvat vestlust kangesti pidada tahtnud.
„Kopp-kopp,” sõnas ta sisse astudes. Ta tabas mu murelikkuse kohe ära. „Mis lahti?”
„Ära saa pahaseks,” sõnasin veel enne, kui ta minuni jõudis.
Ta aeglustas sammu, pilk muutus murelikust küsivaks. „Ma püüan.”
„Tüdrukud teavad, et nägin sind ilma särgita.” Ta huulile hakkas tõusma küsimus. Otsustasin seda ennetada. „Ma ei öelnud su selja kohta midagi,” vandusin. „Ehkki oleksin väga tahtnud, sest nüüd arvavad nad, et see juhtus keset ränka romantikaseanssi või midagi.”
Ta naeratas. „No sellest kujunes ju ränk romantikaseanss.”
„Ära tee nalja! Nad vihkavad mind!”
Sära ei kadunud ta silmadest ka mind kallistades. „Kui see sind lohutab, siis ma pole vihane. Kuni mu saladus on kaitstud, on mul ükskõik. Ehkki ma olen pisut šokeeritud, et sa sellest neile rääkisid. Kuidas see üldse jutuks tuli?”
Surusin pea ta rinnale. „Kardan, et ei saa sulle rääkida.”
„Hmm.” Ta tõmbas sõrmega üle mu selja. „Arvasin, et teeme üksteise usaldamises edusamme.”
„Teemegi. Aga palun usu mind, kui ütlen, et see muudaks asja ainult hullemaks.” Võib-olla ma eksisin, kuid mulle ei tundunud kuigi tark mõte Maxonile pihtida, kuidas me kõik poolpaljaid heas vormis valvureid jõllitasi-me.
„Okei,” sõnas ta viimaks. „Nii et tüdrukud teavad, et oled mind osaliselt alasti näinud. Veel midagi põnevat?”
Kõhklesin. „Nad teavad, et olin su esimene suudlus. Ja mina tean, mida sa nendega teinud oled või ei ole.”
Ta tõmbus tagasi. „Mis asja?”
„Pärast seda, kui see särgiasi kogemata välja lipsas, hakkasid kõik teistele näpuga näitama ja lõpuks räägiti suud puhtaks. Ma tean, et käid alatasa Celeste’i suudlemas ja oleksid ammu ka Krissi suudelnud, kui too vaid lubaks. Kõik see info on nüüd avalik.”
Ta tõmbas paar korda kätega üle näo sooviga asja seedida. „Nii et mul pole enam mingitki privaatsust. Mitte vähimatki. Sest teie neli pidite üksteist üle trumpama?” Ta oli silmanähtavalt ärritunud.
„Arvestades seda, kui väga sa kogu aeg aususe tähtsust rõhutad, peaks see sulle ju heameelt valmistama.”
Ta jäi jala pealt seisma ja jõllitas mind. „Kuidas palun?”
„Kõik on nüüd avalik. Meil kõigil on oma staatusest enam-vähem adekvaatne arusaamine ja mina olen selle eest tänulik.”
Ta pööritas silmi. „Tänulik?”
„Oleksin ma teadnud, et seisame Celeste’iga füüsilises plaanis sinu suhtes enam-vähem samal pulgal, poleks ma sulle end iial niimoodi pakkunud. Sa ei tea, kui alandav see oli!”
Ta puhises omaette ja hakkas taas edasi-tagasi saalima. „Palun, America! Sa oled siin viibides öelnud ja teinud nii palju lollusi. Ma imestan tõega, et sa suudad üldse enam piinlikkust tunda!”
Võib-olla peitus asi mu kehvapoolses hariduses, kuid nende sõnade kogu raskuse kohale jõudmiseks kulus mitu sekundit. Ma olin alati Maxonile meeldinud – või vähemalt nii ta pidevalt väitis. Seda isegi kõigi teiste hinnangute kiuste. Paistis, et nüüd oli see muutunud.
„Ma siis lähen,” sõnasin vaikselt, suutmata talle isegi silma vaadata. „Vabandust kogu selle särgivärgi pärast.” Astusin eemale. Tundsin end nii pisikesena, suisa nähtamatuna.
„Ole nüüd ikka, America. Ma ei mõelnud seda ju nii…”
„Ei, kõik on hästi,” sõnasin. „Ma valin oma sõnu hoolikamalt.”
Läksin ülakorrusele, teadmata isegi, kas tahtsin, et Maxon mulle järele jookseks või mitte. Ta ei jooksnud.
Anne, Mary ja Lucy askeldasid toas, vahetasid linu ja tõmbasid riiulitelt tolmu.
„Tere, preili,” tervitas mind Anne. „Soovite ehk teed?”
„Ei, ma lähen ja istun veidike rõdul. Kui keegi peaks mind küsima, öelge, et ma puhkan.”
Anne kortsutas küll pisut kulmu, kuid noogutas. „Loomulikult.”
Hingasin natuke värsket õhku ja asusin siis Silvialt saadud
