kui uksele kõlas koputus. Maxon. Olin selles kindel. Ma ei tahtnud teda mingi hinna eest näha. Haarasin Mary ja Anne’i kaasa ning lipsasin vannituppa.
„Lucy, ütle talle, et olen vannis,” sosistasin.
„Talle? Vannis?”
„Jah. Ära lase teda sisse,” juhendasin.
„Mis toimub?” päris Anne, kui hetke pärast kõrva vastu vannitoa ust surusin.
„Kas teie kuulete midagi?” küsisin.
Nad surusid samuti kõrva vastu ust. Kuulsime vaid Lucy summutatud pobinat. Siis leidsin väikese prao ja järgnev vestlus oli palju selgem.
„Ta on vannis, Tema Majesteet,” sõnas Lucy rahulikult. Nii et see oligi Maxon. Ma polnud paranoiline.
„Oh. Lootsin, et ehk ta veel õhtustab. Oleksin tahtnud seda temaga koos teha.”
„Ta otsustas enne sööki veel vannis käia.” Tema hääles peitus väike värin – valetamine polnud tema leivanumber
Natuke veel, Lucy. Pea nüüd vastu.
„Ah nii. Ehk paluksite tal minu juurde tulla, kui ta lõpetab. Tahan temaga väga rääkida.”
„Mmm, see võib olla päris pikk vann, Tema Majesteet.”
Maxon vaikis korraks. „Oh. Olgu siis nii. Kas ütleksite talle edasi, et käisin siin? Ja palute tal mind kutsuda, kui ta soovib rääkida? Öelge, et kellaaja pärast pole vaja muretseda, ma tulen kohe.”
„Jah, härra.”
Vaikus valitses nii tükk aega ja ma hakkasin juba arvama, et ta lahkus.
„Mmm, aitäh siis,” sõnas ta viimaks. „Head ööd.”
„Head ööd, Tema Majesteet.”
Igaks juhuks püsisin veel paar sekundit peidus. Kui uksest välja astusin, seisis Lucy ikka veel ukse juures. Vaatasin toatüdrukutele otsa, kõigil neil peitus silmis väga küsiv pilk.
„Tahan täna lihtsalt üksi olla,” ajasin pada. „Ausalt öeldes olengi vist valmis päeva lõpetatuks lugema. Võtke kandik, ma lähen voodisse.”
„Soovite, et üks meist siia jääks?” küsis Mary. „Juhuks, kui soovite kellegi printsi järele saata?”
Nende silmis välgatas lootusesäde. Paraku pidin neile pettumuse valmistama.
„Ei, ma tahan tõesti lihtsalt puhata. Maxoniga jõuan hommikul rääkida.”
Maxoni ja minu vahelt oli läbi jooksnud must kass. Imelik oli seda teades end voodis lihtsalt kerra tõmmata. Ent kogu selle supi nii kuumalt helpimine tundus samuti võimatu. Kõik kiskus viltu. Olime juba üle elanud nii palju tõuse ja mõõnu ning püüdnud oma suhet toimima saada, aga ometi sai aina selgemaks, et ühise tuleviku nimel tuli topeltvaeva näha.
Enne koitu raputati mind voodist järsult välja. Koridorist voolas tuppa valgust. Hõõrusin silmi ja püüdsin pilku valvurile fookustada.
„Preili America, ärgake, palun!”
„Mis lahti?” pärisin haigutades.
„Hädaolukord. Teid vajatakse kohe allkorrusel.”
Veri tardus mu soontes. Mu pere oli surnud. Teadsin seda. Saatsime nende juurde valvurid, hoiatasime, keda võimalik, aga mässajad olid siiski läbi pääsenud. Sama juhtus Nataliega. Valikust lahkudes oli ta pere ainus laps, sest mässajad tapsid tema väikese õe. Kuskil polnud enam turvaline.
Heitsin teki eemale ja hüppasin hommikumantlisse ning sussidesse. Jooksin alla, kuis jalad võtsid, trepil kaks korda peaaegu kukkudes.
Esimesele korrusele jõudes nägin Maxonit valvuriga midagi tähelepanelikult arutamas. Viimased kaks päeva olid kui peoga pühitud. Jooksin tema juurde.
„On nendega kõik korras?” hüüdsin juba kaugelt, püüdes pisaraid alla suruda. „Kui hull asi on?”
“Mis asja?” päris ta kuskilt mu käte vahelt.
„Mu vanemad, vennad ja õed… On nendega kõik korras?”
Maxon lükkas mu natuke kaugemale ja vaatas mulle otsa. „Nendega on kõik parimas korras, America. Anna andeks, oleksin pidanud taipama, kuidas selline äkiline äratus sulle mõjub.”
Oleksin pingelangusest peaaegu nutma hakanud.
Maxoni jutt ei klappinud aga kuidagi, sest ta teatas: „Mässajad on palees.”
„Mida?” karjatasin. „Miks me ei varju?”
„Nad pole siin eesmärgiga meid rünnata.”
„Miks nad siis siin on?”
Ta ohkas. „Siin on kaks põhja laagri mässajat. Nad pole relvastatud ja palusid kohtumist minu… ja sinuga.”
„Miks minuga?”
„Pole õrna aimugi. Aga kuna plaanin nendega rääkima minna, mõtlesin, et annan sulle võimaluse sama teha.”
Langetasin pilgu ja tõmbasin käega üle juuste. „Ma olen öösärgis.”
Ta naeratas. „Ma näen, aga kõik see ongi äärmiselt mitteametlik. Nii et see on igati paslik.”
„Kas sina tahad, et ma nendega räägiksin?”
„See on sinu otsus. Ehkki jah, ma olen pisut uudishimulik, miks nad just sinuga vestelda tahavad. Ja ma pole kindel, et nad selle põhjuse mulle ilma sinu juuresolekuta avaldavad.”
Noogutasin ja kaalusin oma võimalusi. Ma polnud kindel, et tahan mässajatega rääkida. Relvastatud või mitte, olid nad ikkagi märkimisväärselt surmavad. Aga kui Maxon arvas, et saaksin sellega hakkama, siis võib-olla tõesti peaksin…
„Olgu,” sõnasin end kokku võttes. „Olgu peale.”
„Sa ei saa viga, America. Ma luban.” Ta käsi pigistas tasakesi minu kätt. Siis pöördus ta valvuri poole. „Juhatage teed. Ja ärge pistke oma relva kabuuri, nii igaks juhuks.”
„Loomulikult, Tema Majesteet,” vastas too ja viis meid ümber nurga Suurde saali. Seal seisid valvureist ümbritsetuna kaks inimest.
Mul kulus Aspeni leidmiseks paar sekundit.
„Kutsute äkki oma koerad ära?” palus üks mässaja. Ta oli pikk, sale ja blond. Tema mudased saapad ja üleriided viitasid tüüpilisele Seitsmele – paksud liibuvad püksid koos paigatud särgi ning kulunud nahkjakiga. Pika kaelaketi otsas rippuv roostes kompass kõikus iga ta liigutusega kaasa. Mees paistis tahumatu, aga mitte hirmuäratav – see oli üllatav.
Veelgi uskumatum oli see, et tema kaaslaseks osutus tüdruk. Temagi kandis saapaid, kuid püüdes olla samal ajal nii leidlik kui ka moodne, oli ta neile lisanud säärised. Lisaks kandis ta mehe pükstega samast riidest seelikut. Valvurite plejaadist hoolimata õhkus temast äärmist enesekindlust. Kui ma ka poleks tundnud ära ta nägu, oleksin mäletanud kümnete
