tundus aga, et kõik on veel segasem kui siis, kui püüdsin alles aru saada, kas ma üldse soovin Maxonit endale.
Ma ei teadnud, mida see kõik meie jaoks tähendab. Või kas oli üldse mingi meie, mille pärast muretseda.
7. PEATÜKK
Tormasin oma tuppa. Aspen tormas veel kiiremini. Ma poleks pidanud imestama – Aspen tundis paleed paremini kui oma kümmet sõrme.
„Hei…” alustasin õigeid sõnu leidmata.
Ta haaras mu korraks kaissu ja lükkas siis kähku eemale. „See on minu tüdruk!”
Naeratasin. „Jah?”
„Näita neile koht kätte, Mer.” Eluga riskides tõmbas ta mul pöidlaga õrnalt üle põse. „Sa väärid õnne. Me kõik väärime.”
„Aitäh.”
Naeratades sirutas ta oma käe, et tõmmata Maxoni Uus-Aasiast toodud käevõru alt välja teine – see, mille tegin ise tema kingitud nööbist. Ta silmad muutusid meie väikest mälestuseset vaadates nii lõpmata kurvaks.
„Räägime varsti. Ja kohe tõsiselt. Meil tuleb paljuski selgusele jõuda.”
Aspen tõttas minema. Surusin pea käte vahele. Arvas ta tõesti, et minu keeldumine tähendas igaveseks Maxoni eemale tõukamist? Arvas ta tõesti, et annan meie suhtele uue võimaluse?
Samas, kas ma polnudki äsja Maxonit eemale ajanud?
Ja kas ma polnud alles eile elanud kindlas veendumuses, et ei oska Aspenita elada?
Miks siis kõik nii kohutav tundus?
Naiste toas valitses pingeline õhkkond. Kuninganna Amberly tegeles oma kirjavahetusega ja tõstis aeg-ajalt pilgu meile. Võtsime eilsest õppust ja püüdsime omavahelist suhtlust agaralt vältida. Celeste oli end diivanile ajakirjakuhja alla matnud. Alati nutikas Kriss oli kaasa haaranud päeviku ja vehkis kirjutada, olles end muidugi kuningannale võimalikult lähedale sättinud. Miks küll mina selle peale polnud tulnud? Elise joonistas midagi akna all. Mina istusin ukse kõrval sohval ja lugesin raamatut.
Nii ei pidanud keegi meist üksteisele isegi otsa vaatama.
Püüdsin küll keskenduda paberil voolavatele sõnadele, kuid mõte kippus vägisi sellele, keda põhja mässajad nüüd minu asemel printsessiks soovivad. Celeste oli väga populaarne, nii et rahva toetus oleks neil seega olemas. Aga oli neil aimu, kui külmalt kalkuleeriv ta tegelikult olla võis? Kui nad minu kohta kõiksugu asju teadsid, ehk ei tulnud neile üllatusena seegi. Peitus Celeste’is siiski rohkem, kui ma arvata oleksin osanud?
Kriss oli armas ja ühe hiljutise uuringu järgi samuti rahva lemmik. Ta perel polnud küll palju mõjuvõimu, kuid temas leidus meist kõigist rohkem printsessimaterjali. Temast lausa õhkus seda. Ehk oligi see tema trump – ta polnud ideaalne, aga piisavalt armastusväärne. Jagus päevi, mil oleksin isegi teda troonile soovitanud.
Kõige vähem kahtlustasin Eliset. Ta tunnistas, et ei armasta Maxonit ja on Valikus vaid kohusetundest. Kahtlemata pidas ta kohutustest rääkides silmas oma Uus-Aasias elavat perekonda, mitte põhja mässulisi. Takkapihta oli ta nii stoiline. Miski temas ei kõnelenud mässumeelsusest.
Ja just sellepärast olin järsku veendunud, et see on tema. Ta polnud näidanud üles mingit soovi Maxoni eest võidelda, kogu Valik tundus teda pigem ükskõikseks jätvat. Äkki ta ei pidanudki võitlema, sest teadis, et lõpuks upitavad põhja toetajad ta ikka troonile.
„Nüüd aitab,” sõnas kuninganna ühtäkki. „Tulge kõik siia.” Ta lükkas oma väikese laua eemale ja tõusis püsti. Läksime ettevaatlikult tema juurde.
„Miski on viltu. Öelge mulle, mis?” nõudis ta.
Vaatasime üksteisele otsa. Keegi ei soovinud selgitama hakata. Lõpuks tegi kukupai Kriss suu lahti.
„Tema Majesteet, oleme lihtsalt taibanud, kui pingeline see võistlus tegelikult on. Olles teiste ja printsi suhetest veidi teadlikumad, on seda kõike raske seedida. Sestap pole meil kellelgi lobisemistuju.”
Kuninganna noogutas mõistvalt. „Kui tihti te Natalie peale mõtlete?” küsis ta. Natalie lahkus vaevu nädal tagasi. Mõtlesin temale endiselt peaaegu iga päev. Ka Marlee püsis pidevalt mu mõtetes ja aeg-ajalt turgatasid meelde teisedki tüdrukud.
„Alatasa,” vastas Elise vaikselt. „Natalie oli nii armas tüdruk.”
Elise naeratas neid sõnu lausudes. Olin ikka arvanud, et energiast pulbitsev Natalie käis endassetõmbunud Elisele närvidele. Ent äkki oli see olnud hoopis tüüpiline vastandid-tõmbuvad-sõbrasuhe?
„Teda ajasid naerma ka kõige tillemad asjad,” meenutas Kriss. „Ja oi, kuidas see nakkas.”
„Täpselt nii,” lausus kuninganna. „Ma olen viibinud selles olukorras, kus teie praegu. Ja ma tean, kui keeruline see kõik tundub. Te kahtlete kõiges, mida ise teete, ja lisaks ka kõiges, mida teeb tema. Ketrate iga vestlust oma peas aina uuesti ja uuesti, püüdes tõlgendada lausete vahele jäänud hingetõmbeid. See on kurnav.”
Keegi oleks nagu raskuse meie pealt tõstnud. Viimaks ometi keegi mõistis meid!
„Aga võtke teadmiseks – ükskõik, kui palju te praegu üksteist vaenate, kurvastate iga lahkujaga aina rohkem. Keegi peale osalejate ja eriti Eliidi ei saa iial seda kogemust mõista. Te võite kakelda, aga seda õed ju teevadki. Ja need tüdrukud siin,” jätkas ta meile kõigile osutades, „on need, kellele helistate järgmise aasta jooksul iga päev, peljates eksida ja lootes nõu ning abi saada. Pidusid korraldades on just nemad teie külaliste nimekirjas kohe pärast lähimaid pereliikmeid. Sest seda te praegu üksteisele olete. Sellised suhted ei purune iial.”
Vaatasime üksteist. Oleksin ma printsess ja vajaksin mõnes olukorras väga ratsionaalset nõu, helistaksin esimesena just Elisele. Maxoniga tülitsedes tuletaks Kriss mulle lahkelt meelde kõik selle hea, mis temas samuti peidus on. Ja Celeste… kui keegi peaks mulle kunagi andma karmi käsu end kokku võtta, siis saaks tema sellega kahtlemata kõige paremini hakkama.
„Nii et varuge aega,” soovitas kuninganna. „Kohanege ning leppige olukorraga. Ja laske asjadel omasoodu minna. Teie ei vali teda, tema valib teid. Teisi pole selle pärast mõtet vihata.”
„Kas teie teate, keda ta kõige rohkem ihkab?” küsis Celeste. Esimest korda märkasin tema hääles murenooti.
„Ei. Ei tea,” möönis kuninganna Amberly. „Aeg-ajalt tundub mulle, et aiman, aga samas ei mõista ma kõiki Maxoni tundeid. Ma tean, kelle valiks kuningas, aga see on ka kõik.”
„Kelle teie valiksite?” küsisin ja hammustasin kohe keelde – pidin ma ikka nii otsekohene olema?
Ta naeratas. „Ma ei ole lubanud endal selle peale mõelda, ausõna. Kui peaksin ühte teist armastama nagu oma tütart ja siis ta kaotama, murraks see mu südame. Ma ei elaks seda üle.”
Lõin silmad maha. Mõistatasin, kas tema sõnad pidid meid lohutama või mitte.
„Aga seda ma teile luban – ükskõik, kelle ta valib, tervitan teda oma peres rõõmuga.” Tõstsin silmad, ta kinkis meile kõigile julgustava pilgu. „Aga praegu, marss tööle.”
