ei valmista see uudis teile liiga suurt pettumust. Igatsen teid ja loodan, et saame peagi taas kohtuda.
Armastan teid kõiki!
America
9. PEATÜKK
Pärast pealtnäha sündmustevaest nädalat nappis „Reporteril” materjali. Kuningas tegi lühikese ülevaate oma reisist Prantsusmaale ja seejärel sai mikrofoni Gavril, kes asus allesjäänud Eliiti tühjast-tähjast küsitlema.
Samas, viimati, kui nad palusid meil rääkida millestki tähendusrikkast, panin mina ette kastide kaotamise ning sain peaaegu võistluselt sule sappa.
„Preili Celeste, kas olete juba printsessisviiti näinud?” päris Gavril sõbramehelikult.
Mu suu venis naerule. Tundsin suurt õnne, et ta sedasama minult ei küsinud. Celeste suutis oma naeratuse veel laiemaks venitada ja enne vastamist juuksed kelmikalt üle õla heita.
„Oh, Gavril, ei veel. Aga ma loodan selle privileegi peagi ära teenida. Kuningas Clarkson paigutas meid muidugi elama imelistesse tubadesse, nii et ausalt öeldes ei oskaks ma ka midagi enamat soovida. Voodid… ee.. on nii…”
Celeste hakkas kokutama, sest stuudiosse tormas kaks valvurit. Meie toolid olid paigutatud nii, et minagi silmasin neid kuninga juurde jooksvat, samas kui Elise ja Kriss jäid toimuvast teadmatusesse. Nad püüdsid väärikalt pead pöörata, ent sellest polnud palju abi.
„Luksuslikud. Ja see oleks rohkem, kui ma unistada oskaksin…” jätkas Celeste, suutmata vastusele keskenduda.
Selleks polnud enam ka vajadust, sest kuningas tõusis püsti ja katkestas ta poolelt sõnalt.
„Daamid ja härrad. Vabandan sekkumise pärast, kuid olukord nõuab seda.” Ta silus ühe käega lipsu ja kägardas teisega väikest paberitükki. Rääkides oli ta siiski enesekindel. „Mässajad on meid püüdnud nõrgestada meie riigi sünnist saati. Aastatega on nende rünnakud paleele, lihtsatest inimestest rääkimata, muutunud aina agressiivsemaks.”
„Paistab, et nüüd on nad laskunud veel madalamale. Nagu te teate, esindavad Valikusse alles jäänud daamid erinevaid kaste. Meil on siin Kaks, Kolm, Neli ja Viis. Oleme säärase Valiku üle uhked ja õnnelikud, kuid mässajad paistavad võtvat seda omamoodi väljakutsena.”
Kuningas vaatas üle õla meie poole ja jätkas. „Oleme valmistunud palee vastu suunatud rünnakuteks ja püüame sekkuda ka siis, kui nad ründavad rahvast. Tahan, et teaksite, et püüan kaitsta teid kõiki…”
„Kuid nüüd on mässajad asunud rünnakule kastipõhiselt.”
Sõnad jäid õhku rippu. Vahetasime Celeste’iga segaduses pilgu.
„Nad on püüdnud monarhiat alati hävitada. Hiljutised rünnakud nende noorte preilide peredele tõestavad vaid, kui kaugele nad on valmis minema. Oleme saatnud Eliidi lähedaste kaitseks välja valvurid. Ent sellest ei piisa. Olete Kaks, Kolm, Neli või Viis ehk ühes neist kastidest nagu need preilid siin, võite puhtalt sel põhjusel nüüd mässajate rünnaku ohvriks langeda.”
Katsin suu käega. Celeste ahmis õhku.
„Alates tänasest plaanivad mässajad rünnata Kahtesid ning jätkata sealt allapoole ülejäänud kastidega,” teatas kuningas pühalikult.
See oli väga õel plaan. Esmalt ründasid nad meie peresid, et nende nimel Valikust loobuksime. See ei õnnestunud. Seega ässitavad nad nüüd poole rahvast meie vastu üles. Mida kauem me vastu pidasime, seda rohkem inimesi vihkas meid selle eest, et nende elud olid ohus.
„Need on tõesti kurvad uudised, mu kuningas,” katkestas Gavril viimaks vaikuse.
Kuningas noogutas. „Loomulikult otsime me parimaid lahendusi. Aga äsja saabus minu kätte teade kaheksast rünnakust riigi eri paigus, mis on kõik suunatud Kahtede vastu ja mis kõik lõppesid vähemalt ühe inimese surmaga.”
Mu käsi langes suu eest südamele. Inimesed surid meie pärast.
„Aga praegu,” jätkas kuningas, „soovitame neil tungivalt kodus viibida ja võtta kasutusele kõik võimalikud turvameetmed.”
„Suurepärane soovitus, mu kuninglik kõrgus,” nentis Gavril ja pöördus meie poole: „Daamid, sooviksite ehk midagi lisada?”
Elise raputas pead.
Kriss hingas sügavalt sisse. „Ma mõistan, et Kahtesid ja Kolmesid ähvardavad mässajad samuti, kuid enamasti on teie kodud turvalisemad kui teistel kastidel. Kui saaksite enda juurde varjule võtta mõne tuttava Neljade või Viite pere, oleks sellest palju abi.”
Celeste noogutas. „Olge ettevaatlikud. Ja tehke nii, nagu kuningas soovitas.”
Ta pööras pea minu poole. Mõistsin, et pean midagi ütlema. Kui end „Reporteris” ebakindlalt tundsin, heitsin tavaliselt pilgu Maxoni poole, nagu saaks ta mulle vaikselt abiks olla. Harjumuse orjana püüdsin taas ta pilku. Aga nägin vaid blondi juuksepahmakat ja ilmselgelt masenduses laupa.
Loomulikult muretses ta oma rahva pärast. Ent see polnud tema ainus probleem. Ta teadis, et võime lahkuda.
Äkki olekski see mõistlik? Kui mitu Viit peab oma elu jätma sellepärast, et mina kümblen palees prožektorite ja telekaamerate vihus?
Aga mida sain mina – või ka teised tüdrukud – selle vastu ette võtta? Meie ei röövinud neilt elusid. Mulle meenus, mida August ja Georgia rääkisid. Mõistsin, et tegelikult jäi meile vaid üks võimalus.
„Võidelge,” sõnasin justkui ei kellelegi. Ärkasin oma sõnade peale nagu unest. Kaamerad püsisid ikka veel minul. Nüüd vaatasin juba konkreetsemalt ühe sisse ja sõnasin: „Võidelge. Mässajad on riiukuked, kes püüavad teid hirmuga endale allutada. Ja kui te seda teete, siis millist tulevikku nad teile pakuvad? Need inimesed, need türannid, ei lõpeta vägivallatsemist niisama. Kui nad võimule saavad, muutub see tuhat korda hullemaks. Nii et võidelge. Kuidas iganes suudate, aga võidelge.”
Veri ja adrenaliin pummeldasid minus, nagu oleksin ise valmis mässajate vastu lahingusse astuma. Mul sai täiega kõrini. Nad sundisid meid elama hirmus, nad terroriseerisid meie perekondi. Oleks ükski lõuna mässuline sel hetkel mu ees seisnud, poleks ma pagenud.
Mu kõrvus kohises viha. Gavril võttis sõnajärje üle. Enne, kui arugi sain, olid prožektorid väljas ja kaamerad maas.
Maxon läks oma isa juurde ja sosistas midagi, mille peale kuningas vaid pead raputas.
Tüdrukud tõusid ja asutasid end minekule.
„Minge oma tubadesse,” sõnas Maxon hoolitsevalt. „Kohe tuuakse teile õhtusöök. Ja peagi tulen ma ise teie kõigi juurest läbi.”
Kui kuningast möödusin, asetas ta mu käele üheainsa sõrme. See väike žest tähendas üht – peatu, plika!
„See polnud väga nutikas tegu,” sõnas ta.
Kehitasin õlgu. „Praegune taktika ju ei toimi nagunii. Jätkake seda ja varsti pole teil enam kellegi üle valitseda.”
Ta nipsutas sõrmi ja käskis mul lahkuda.
