pillasid vanaprouad neid aeg-ajalt jutu sisse. See polnud minu jaoks iial tähtis tundunud, sest kuninganna oli meil ju olemas ning isegi väikese tüdrukuna polnud ma osanud unistada printsessiks saamisest. Nüüd aga juurdlesin tõsiselt, kui paljud neist naistest, kes kuningannal külas käisid või halloween’i peol osalesid, olid tema endised konkurendid, praegused lähedased sõbrannad.
Celeste lahkus esimesena ja tõmbus taas diivani lohutavasse rüppe. Kuninganna Amberly sõnad ei paistnud teda grammigi liigutavat. Miskipärast oli just see murdehetk. Viimase kahe päeva jooksul toimunu langes laviinina mu südamele. Sekundi murdosa jäi selle purunemisest puudu.
Tegin reveransi. „Vabandage mind,” sõnasin ukse poole kiirustades. Mul polnud plaani. Mõtlesin, et lähen istun minuti või paar tualettruumis või otsin pelgupaiga ühes alumise korruse arvukatest salongidest. Või lähen ja nutan oma toas silmad välja.
Paraku paistis, et universumil oli minuga kana kitkuda. Sest täpselt Naiste toa ukse ees tormas edasi-tagasi Maxon. Ta nägi välja nagu püüaks peas mõnd keerulist mõistatust lahendada. Peituda oli hilja.
Kõigist asjust, mida hetkel teha soovisin, oli Maxoniga kohtumine nimekirjas konkurentsitult viimane.
„Kaalusin siin parasjagu, kas paluda sul välja tulla või mitte,” teatas Maxon.
„Mida sa tahad?” küsisin ilustamata.
Maxon seisis ja püüdis end koguda. Viimaks sai ta üle huulte selle, mis teda ilmselgelt hulluks ajas. „Nii et üks tüdruk armastab mind tingimusteta?”
Ristasin rinnal käed. Viimaste päevade sündmuste taustal poleks ta meelemuutus tohtinud mulle uudisena tulla. „Jah.”
„Mitte kaks?”
Vaatasin talle otsa, peaaegu pahane, et pidin selgitama. Kas sa juba ei tea, mida ma tunnen? Oleksin soovinud karjuda. Kas sa ei mäleta, mis turvatoas juhtus?
Ausalt öeldes vajasin isegi mingit kinnitust. Miks hakkasin nii kähku taas kõhklema?
Kuningas. Tema vihjed teiste tüdrukute füüsilistele eelistele ja otsene kiitus nende muudele voorustele panid mind end tühisena tundma. Lisaks kõik hiljutised lahkhelid Maxoniga. Valik oli ainus, mis sai meid kokku tuua, ent praegu paistis, et kuni see kestis, ei saanud me kuidagi päriselt kokku jääda.
„Sa ütlesid, et ei usalda mind,” süüdistasin teda. „Ühel päeval võtsid sa vaevaks mind alandada. Eile teatasid, et tekitan piinlikkust. Vaid paar tundi tagasi ajas vaid mõte minuga abiellumisest sind raevu. Anna andeks, et ma end praegu kuigi enesekindlalt ei tunne.”
„Sa unustad, et ma pole iial midagi sellist teinud, America,” ütles ta kirglikult, kuid vihata. „Sinul on mind kellegagi võrrelda. Mul pole õrna aimugi, kuidas üks normaalne suhe toimib, ja mulle on antud vaid üks võimalus. Sinul on vähemalt kaks. Mina pean oma vigadega kohe hakkama saama.”
„Mind mu eksisammud ei sega,” vastasin. „Küll aga segab ebaselgus. Enamasti pole mul toimuvast õrna aimugi.”
Ta vaikis pikalt. Olime jõudnud olulisele ristteele. Lootsime tulevikust nii palju, kuid reaalsus kippus pea kohal kokku lööma. Kardetavasti kummitavad need ebakindluse hetked meid isegi siis, kui lõpuks ikkagi kokku jääme.
„Miski ei muutu,” sõnasin väsinult. „Me saame lähedaseks, aga siis juhtub miski, mis kisub meid taas lahku, ja sina ei suuda otsustada. Kui sa ihkad mind nii väga, nagu sa alati väitnud oled, siis miks pole see kõik juba läbi?”
Olin just viidanud, et ta ei hooli minust karvavõrdki ja see muutis ta lõpmata kurvaks. „Sest poole sellest ajast olen ma olnud kindel, et armastad kedagi teist. Ja teise poole kahelnud, kas sa mind üldse armastada suudad,” vastas ta. Tundsin end kohutavalt.
„Nagu minul poleks põhjust kahelda. Sa kohtled Krissi maa peale sattunud inglina, ja siis taban ma su Celeste’iga…”
„Ma selgitasin ju.”
„Jah, aga see teeb siiski kohutavalt haiget.”
„Mulle teeb haiget, kui kiiresti sa endasse tõmbud. Kuidas sa seda üldse suudad?”
„Ma ei tea, aga võib-olla peaksid sa korrakski minu peale mõtlemise lõpetama.”
Vaikus rebestas õhku.
„Mida see veel tähendab?”
Kehitasin õlgu. „Siin on veel kolm tüdrukut. Kui oled oma ühe ja ainsa võimaluse pärast nii mures, siis ehk ei peaks sa seda minu peale raiskama.”
Kõndisin minema. Olin tema peale pahane, et end nüüd nii halvasti tundsin… ja vihkasin ennast, et olukorra veel hullemaks muutsin.
8. PEATÜKK
Palees toimus totaalne muutumine. Nagu üleöö ilmusid esimese korruse koridoridesse kaharad jõulukuused, treppidele riputati vanikud ning kõigisse lilleseadetesse lisati ratsuritähti ja muid jõululilli. Akna taga võis aga ikka näha suve riismeid. See tundus imelik. Juurdlesin, kas palee suudab imeväel lund toota. Äkki Maxon võiks selle ära korraldada.
Või siis mitte.
Päevad möödusid. Püüdsin eirata tõsiasja, et Maxon tegi täpselt seda, mida temalt palusin. Ent kui meie läbisaamine juba jäiseks hakkas muutuma, kahetsesin oma uhkust. Kas see pidigi nii minema? Oligi mu saatus alati valesid asju öelda, valesid valikuid teha? Isegi, kui teadsin täpselt, et Maxon on minu jaoks see õige, ei suutnud ma end iial piisavalt kauaks kokku võtta, et sel suhtel päriselt juhtuda lasta.
Sattusin plindrisse sellest hetkest alates, mil Aspen palee uksest sisse astus. Mu süda kisti lõhki, hing mäsles segaduses ja ma ise olin neist tunnetest lõpmata väsinud.
Olin harjunud pärastlõunati palees ringi jalutama. Et aed oli meile jätkuvalt keelatud, ei jäänud mul midagi muud üle. Naiste toas istumine mõjus rusuvalt.
Ühel päeval sel moel ringi patseerides tajusin äkitsi erinevust. Nagu nähtamatu päästik oleks vallandunud. Valvurid püsisid järsku veel rohkem vagusi ja teenijad tõttasid oma teed veel kiiremini. Tundsin end isegi imelikult – justkui poleks ma palees enam nii teretulnud nagu veel mõni hetk tagasi. Enne veel, kui seda tunnet tõlgendama jõudsin hakata, keeras nurga tagant välja kuningas, väike kaaskond slepis.
See selgitas kõik. Kui kuningas viibis eemal, tundus palee kodusem. Tema naastes püsisime kõik taas tema kapriiside meelevallas. Mõni ime, et põhja mässulised Maxonist nii suures vaimustuses olid.
Tegin kuningale reveransi. Ta tõstis käe. Kõik seisatasid. Kuningas astus minu juurde.
„Preili America. Näen, et olete ikka veel siin,” sõnas ta teeseldud naeratusega.
„Just nii, Tema Majesteet.”
„Ja kuidas teil minu äraolekul läinud on?”
Naeratasin teeseldult. „Vaikselt.”
„Tubli tüdruk.” Ta astus juba eemale, kuid siis meenus talle miski. „Minu kõrvu jõudis teave, et kõigist Eliiti alles jäänud tüdrukutest olete teie ainus, kes saab Valikus osalemise eest endiselt tasu. Elise andis enda oma heategevuseks peaaegu kohe, kui otsustasime Kahtedele ja Kolmedele maksmise lõpetada.”
