ta.
Olin rabatud.
„Muidugi juhul, kui te pole siin vaid raha pärast, vaid tõesti armastusest mu poja vastu.” Ta silmad puurisid mind, ergutades vastuhakule.
„Teil on õigus,” vastasin. Need sõnad tulid üle mu huulte väga vaevaliselt. „Nii oleks õiglane.”
Ta pettus mu rahumeelses vastuses silmanähtavalt, ent teatas siis: „Lasen selle kohe ära korraldada.”
Ta lahkus ja mina jäin ennast haletsema. Esiteks oli see tõepoolest õiglane. Ja teiseks võis avalikkus pahandada, et mina ainsana osalemise eest palka sain. Viimaks lõpeb see kõik niikuinii. Ohkasin ja läksin oma tuppa. Vähim, mida teha sain, oli kodustele kirjutada ja neid raha laekumise lõppemise eest hoiatada.
Avasin ukse. Esimest korda ei pööranud mu toatüdrukud mulle vähimatki tähelepanu. Anne, Mary ja Lucy askeldasid nurgas ühe kleidi kallal ja nääklesid.
„Lucy, sa ise lubasid, et palistad selle serva veel õhtul ära,” ütles Anne. „Sa lahkusid sellepärast veel varem.”
„Ma tean, ma tean. Miski tuli vahele. Ma teen seda kohe.” Ta kahetses silmanähtavalt. Teadsin, et ta on niigi pisut tundlik ja Anne’i karm olek ei teinud asja just paremaks.
„Sul tuleb viimastel päevadel alatasa midagi vahele,” kommenteeris Anne.
Mary sirutas käe. „Rahunege maha ja andke see kleit mulle. Enne, kui seal midagi vussi keerate.”
„Palun vabandust,” kordas Lucy. „Aga palun, las ma teen selle ise ruttu ära.”
„Mis sinuga ometi lahti on?” ei jätnud Anne järele. „Sa käitud viimasel ajal nii imelikult.”
Lucy pilku puges paanika. Mis saladus teda ka painas, tundus sellest rääkimine teda kohutavat.
Köhatasin.
Nad lausa tormasid kniksu tegema.
„Ma ei tea, mis teil siin toimub, aga ma olen kindel, et kuninganna toatüdrukud küll niimoodi ei sõnele,” ütlesin nende juurde astudes. „Seda enam, et raiskame nii vaid väärtuslikku tööaega.”
Anne, ikka veel vihane, näitas näpuga Lucy peale. „Aga ta…”
Sundisin ta väikese käeliigutusega vaikima, isegi imestades, et see nii lihtsalt käis.
„Ei mingit vaidlemist. Lucy, võta kleit ja mine lõpeta see all töötoas. Nii saavad kõik natukene pead puhata.”
Lucy haaras kleidi kaenlasse ja peaaegu jooksis toast välja, pääsemise üle hirmus õnnelik. Anne jälgis teda mossitades. Mary paistis murelik, kuid naasis sõnagi lausumata oma töö kallale.
Sain juba paari minutiga aru, et keskendumisest ei tule sellises rõõmutus õhkkonnas midagi välja. Haarasin paberi ja pliiatsi kaasa ning suundusin alumisele korrusele. Huvitav, kas olin Lucyt päästes õigesti teinud? Võib-olla pidanuks laskma neil end välja elada. Võib-olla keeras säärane sekkumine nad hoopis minu vastu. Seda enam, et ma polnud neid iial varem niimoodi kamandanud.
Seisatasin viivuks Naiste toa ukse taga. Seegi ei tundunud õige koht. Kõndisin mööda koridori edasi, kuni leidsin orva väikese pingikesega. See tundus tore. Tõin raamatukogust paberi alla suure raamatu ja asusin kirjutama, olles maailma eest ühe suure taimega varjatud. Suur aken avanes aeda ja korraks ei tundunudki palee enam vangikongina. Vaatasin, kuidas linnud akna taga hüplesid ja püüdsin välja mõelda pehmeimat viisi vanematele rahavoogude lõppemisest teatada.
„Maxon, kas me ei võiks minna päris kohtingule? Kuhugi paleest välja?” See oli Krissi hääl. Hm. Poleks see Naiste tuba nii täis olnud ühti.
Kuulsin Maxoni vastuses naeratust. „Soovin, et see oleks nii. Ent isegi rahu ajal oleks see üsna keeruline.”
„Ma tahaks näha sind kuskil, kus sa ei ole prints,” vingus Kriss armastavalt.
„Ah, aga ma olen ju prints igal pool.”
„Sa saad aru küll, mida mõtlen.”
„Saan muidugi. Anna andeks, et ei saa seda sulle lubada. Küllap oleks tore minna sinuga kuhugi, kus sa poleks üks Eliidi seast. Aga paraku on mu elu selline.”
Ta hääl muutus veidi kurvaks.
„Kahetseksid sa seda?” päris Maxon. „Kui kogu su ülejäänud elu olekski selline? Ilusad müürid, kuid müürid sellegipoolest. Mu ema lahkub nende vahelt kord-paar aasta jooksul.” Vaatasin läbi puu tiheda võra, kuidas nad mööda jalutasid, ise minu kohalolust õndsas teadmatuses. „Ja kui sa pead avalikku tähelepanu juba praegu liiga hirmsaks, siis kujuta ette, kui hulluks muutub see siis, kui oled ainus tüdruk, kellel nad silma peal hoiavad. Ma tean, et sinu tunded minu vastu on sügavad. Tunnen seda iga päev. Aga mida sa arvad säärasest elust? Oled sa selleks valmis?”
Nad seisatasid koridori lõpus, sest Maxoni hääl ei tuhmunud.
„Maxon Schreave, arvad sa tõesti, et sinuga koos olemine on mingi ohverdus?” alustas Kriss. „Olen iga päev tänulik, et valituks osutusin. Aeg-ajalt püüan ette kujutada elu, kus me poleks iial kohtunud… Isegi sinu kaotamine praegu oleks parem sellest, et ma poleks üldse neid tundeid tunda saanud.”
Ta hääl muutus raskeks. Ta ei nutnud, aga polnud sellest vist ka kaugel.
„Tea, et tahaksin sind ka kõigi nende ilusate riiete ja kaunite tubadeta. Tahaksin sind ka ilma kroonita, Maxon. Ma ihaldan lihtsalt sind.”
Maxon oli kaotanud kõnevõime. Kujutlesin, kuidas ta hoiab Krissi oma embuses ning pühib õrnalt ära selle pisara, mis praeguseks kindlasti juba põsele veeres.
„Sa ei kujuta ette, mida see mulle tähendab. Olen lausa igatsenud kuulda, et keegi tahab mind just minu enda pärast,” avaldas ta.
„Mina tahan,” kinnitas Kriss.
Järgnes veel üks vaikne hetk.
„Maxon?”
„Jah?”
„Ma… ma arvan, et ma ei taha ega suuda enam oodata.”
Teadsin, et kahetsen seda, kuid ometi sundisid need sõnad mind paberit ja pliiatsit maha panema, kingi jalast sikutama ning oma peidupaigast välja hiilima. Piilusin nurga tagant välja ja nägin Krissi kätt üle Maxoni kukla libisevat. Krissi juuksed langesid kõrvale ja nad suudlesid. Tundus, et tema esimene suudlus oli päris hea. Kindlasti parem kui Maxoni oma.
Tõmbasin pea kärmelt tagasi. Hetk hiljem kuulsin väikest itsitust. Maxon lasi kuuldavale ohke, milles kõlas nii triumf kui ka kergendus. Läksin tagasi oma pingile ja tegin end võimalikult nähtamatuks.
„Kui ruttu me seda korrata võiksime?” päris Kriss tasakesi.
„Hm. Kui kaua võtab meil siit aega sinu tuppa jõudmine?”
Krissi naer vaibus, kui nad koridori nurga taha keerasid. Istusin hetke ja haarasin pliiatsi. Teadsin täpselt, mida öelda.
Kallid ema ja isa!
Siin on viimasel ajal nii palju tegemist, et kirjutamisaega
