tean. Pidin ka teiste tüdrukutega rääkima, ja see võttis aega. Elise on endast väga väljas ja tunneb end eriti süüdi. Ma ei imesta, kui ta lähipäevil lahkub.”
Ehkki Maxon oli mitmel korral oma ükskõiksust Elise suhtes kinnitanud, tegi see kõik talle ikkagi väga haiget. Tõmbasin põlved lõua alla, et ta mahuks mu voodile istuma.
„Aga Kriss ja Celeste?”
„Kriss on isegi liiga optimistlik. Ta on kindel inimeste ettevaatlikkuses ja suutlikkuses end kaitsta. See pole võimalik, kui keegi neid ei teavita, millal ja kuidas mässajad järgmiseks ründavad. Aga tema loodab ikkagi. Sa tead küll, milline ta on.”
„Jajah.”
Ta ohkas. „Celeste’iga on kõik korras. Muidugi ta muretseb, kuid nagu Kriss ütles, on Kahtedel kõige turvalisem. Ja ta on alati nii sihikindel.” Ta naeris põrandat piieldes omaette. „Enim muretses ta sellepärast, kas ma pettun väga tema otsuses Valikusse jääda. Nagu saaksin ma kellelegi ette heita soovi koju minna.”
Ohkasin. „See on hea tähelepanek. Kas tahaksite endale naist, kes ei muretse oma alamate pärast?”
Maxon vaatas mind. „Sa näid murelik. Aga sa oled liiga nutikas, et muretseda nende asjade pärast, mille pärast teised.” Ta raputas pead. „Ma ei suuda uskuda, et käskisid neil võidelda.”
Kehitasin õlgu. „Mulle tundub, et oleme juba liigagi kaua alandlikult kössitanud.”
„Sul on õigus. Ma ei tea, kas sa hirmutasid mässajaid või andsid neile hoogu juurde, aga igatahes muutsid sa mängureegleid.”
Lõin pea kuklasse. „Ma ei julgeks ühe kamba püüdlust kogu rahvas ära hävitada lihtsalt mänguks nimetada.”
„Ei-ei,” sõnas ta vaikselt. „Ma ei suuda kogu selle õuduse jaoks piisavalt õiget sõna leida. Ma mõtlesin Valikut.” Jõllitasin teda. „On see hea või halb, aga rahvas sai täna näha tõelist sind. Nad nägid tüdrukut, kes veab oma toatüdrukud turvalisse paika või astub vastu kuningale, kui tema seda õigeks peab. Sinu Marlee juurde jooksmist nähakse nüüd sootuks uues valguses. Enne olid sa vaid tüdruk, kes meie esimesel kohtumisel minu peale karjus. Täna sai sinust tüdruk, kes ei karda mässajaid. See muudab nende suhtumist.”
Vangutasin pead. „Ma ei teinud seda sellepärast.”
„Ma tean. Mina planeerisin aina, kuidas näidata rahvale su tõelist palet, ning siis sa lähed ja teed seda ise mingi impulsi ajel. See on nii sinulik.” Ta paistis hämmingus. „Igatahes arvan ma, et see oli õige tegu. On aeg, et midagi ette võtaksime.”
Lõin pilgu maha ja silusin oma tekikotti. Tundsin tema kiituse üle heameelt, kuid viis, kuidas ta seda väljendas – nagu see oleks üks minu väikestest veidrustest – tundus antud hetkel liiga intiimne.
„Ma olen väsinud sinuga võitlemisest, America,” ütles Maxon tasa. Tõstsin silmad, Maxoni omades kumas siiras soov. „Mulle meeldib see, et me pole tihti ühel meelel. Õigupoolest on see sinu üks parimaid omadusi. Aga ma ei taha enam vaielda. Aeg-ajalt lööb minus välja mu isa kangus. Ma püüan sellele vastu võidelda, aga vahel see ei õnnestu. Ja sina!” Ta naeris. „Kui sa endast väljas oled, ei saa sinu vastu keegi.”
Ta raputas pead, nagu meenutaks järjestikku umbes tosinat säärast hetke. Ega ta eksinudki. Põlv kubemes, kogu see kastide värk, Celeste’i paistes huul, kui Marlee jutuks tuli. Ma polnud end iial teab mis temperamentseks pidanud, kuid ilmselt olin ma eksinud. Ta naeratas, vastasin samaga. Niimoodi kokku kuhjatuna tundusid mu teod kaunis naljakad.
„Ma vaatan teisi tüdrukuid ja püüan õiglane olla. Mõningad mu oma tunded muudavad mind närviliseks. Aga ma tahan, et sa teaks – ma vaatan ikka veel ka sind. Küllap aimad, et ma ei saa sinna midagi parata.” Ta oli seda lausudes nagu poisike.
Tahtsin nii väga õigesti käituda. Öelda õiget asja. Seda, et janunen ikka veel meeletult tema tähelepanu järele. Aga kõik tundus banaalne, nii et libistasin vaid vaikselt oma käe tema pihku. Istusime vaikides ja vaatasime oma käsi. Ta mängis mu kahe käevõruga ja paistis nendega üsna hõivatud. Siis masseeris ta üsna tükk aega pöidlaga mu käeselga. Meile kahele kuuluv vaikushetk tundus nii mõnus.
„Kas me ei võiks homset päeva koos veeta?” küsis ta.
Naeratasin. „See meeldiks mulle väga.”
10. PEATÜKK
„Nii paari sõnaga – rohkem valvureid?”
„Jah, isa. Kõvasti rohkem.” Naersin telefoni, ehkki asi oli naljast kaugel. Aga isa omas erilist oskust ka kõige raskematesse olukordadesse kergust tuua. „Me jääme kõik siia. Vähemalt praegu. Ja ehkki räägitakse, et nad alustavad Kahtedest, ära luba kellelgi ettevaatamatu olla. Hoiata ka Turnereid ja Canvasse’id.”
„Oi, kullake, siin oskavad kõik ise enda eest seista. Ja pärast sinu sõnavõttu „Reporteris” on nad vapramad, kui aimatagi oskad.”
„Loodetavasti.” Lõin pilgu maha ja mind tabas naljakas mälestuskild. Praegu olid mu jalad pistetud kalliskividega kaetud kontsakingadesse, viis kuud tagasi katsid neid viletsad ja räbaldunud sandaalid.
„Ma olin su üle nii uhke, America. Aeg-ajalt ütled sa ootamatuid asju, kuid ma ei mõista, miks ma selle üle imestan. Sa oled alati olnud tugevam, kui ise arvad.”
Tema sõnulseletamatu hell hääl tegi hingele pai. Kellegi teise arvamus ei läinud mulle nii kangesti korda.
„Aitäh, issi.”
„Mõtlen seda tõsiselt. Mitte kõik printsessid ei suudaks midagi sellist öelda.”
Pööritasin silmi. „Issi, kuule, ma pole mingi printsess.”
„See on vaid aja küsimus,” viskas ta nalja. „Kui see juba jutuks tuli, siis kuidas Maxonil läheb?”
„Hästi,” vastasin kleidiserva krudides. Vaikus venis. „Ta tõesti meeldib mulle, isa.”
„Jah?”
„Jah.”
„Mispärast siis?”
Mõtlesin minutikese. „Ma pole päris kindel. Osaliselt vist sellepärast, et ta paneb mind end kuidagi iseendana tundma.”
„Oled sa kunagi ennast mitte iseendana tundnud?” naljatles isa vastu.
„Ei, see pole… Meie number on mul alati hinge peal olnud. Isegi paleesse tulles ei andnud see mulle tükk aega rahu. Olin ma siis Viis või Kolm? Ja tahtsin ma saada Üheks? Aga nüüd ei tule see kõik mulle meeldegi. Ma arvan, et tema pärast.”
„Ära mõista mind nüüd valesti, ta keerab palju asju tuksi.” Isa itsitas toru teises otsas. „Aga temaga koos olles olen ma lihtsalt America. Ma ei ole mingi kast ega projekt. Ma ei mõtle ka temast kui kõrgema klassi poisist. Mina olen lihtsalt mina ja tema on tema.”
Isa oli sekundi väga vaikne. „See kõlab väga kenasti, kiisu.”
Isaga tundus pentsik pisut poistejuttu ajada, kuid ta oli mu peres ainus, kes nägi Maxonit rohkem inimese kui kuulsusena. Keegi teine ei mõistaks seda.
„Nojah.
