peaks olema õigus oma saatuse üle otsustada. Aga mina? Ja minu tulevik? Kas minu käest ei küsi keegi?”
Otsisin vastust oodates nende pilke. Nad kõik vaikisid. Valvurid ümbritsesid meid kohmetult.
Jätkasin vaiksemalt. „Ma olen vägagi kastisüsteemi lammutamise poolt, kuid ma pole mängukann. Kui otsite endale käpiknukku, siis ülemisel korrusel magab üks tüdruk, kes on temasse nii armunud, et teeks absoluutselt kõik päeva lõpus saabuva abieluettepaneku nimel. Ja ülejäänud kaks… nemadki oleksid nõus, üks prestiiži, teine kohusetunde tõttu. Võite vabalt nende jutule minna.”
Vastust ootamata keerasin otsa ringi ja tormasin minema nii kiiresti, kui sussid ja öösärk võimaldasid.
„America! Oota, ometi!” hüüdis Georgia. Olin juba uksest väljas, kui ta mu viimaks kätte sai. „Oota üks hetk!”
„Mida?”
„Palun vabandust. Arvasime, et olete armunud. Me ei taibanud, et palume midagi, mis talle ei meeldi. Olime veendunud, et ta kirjutab sellele plaanile kahe käega alla.”
„Te ei mõista. Ta on sellest nii väsinud, et kõik teda kamandavad. Teil pole aimugi, mida ta läbi on elanud.” Tundsin pisaraid kerkivat. Püüdsin neid alla suruda, keskendudes Georgia jaki ilusale tikandile.
„Me teame rohkem, kui sa aimata oskad,” lausus ta. „Võib-olla mitte kõike, aga paljutki. Oleme Valikut väga tähelepanelikult jälginud ja te tundusite nii hästi klappivat. Ta tundub sinu seltsis nii õnnelik. Ja… no me kuulsime, kuidas sa oma toatüdrukud päästsid.”
Mul kulus nende sõnade mõistmiseks sekund. Kes nende heaks luuras?
„Ja me nägime, mida sa Marlee heaks tegid. Me nägime sind võitlemas. Ja su paari päeva tagune ettekanne.” Ta lasi kuuldavale väikese naerupahvaku. „See nõudis omajagu julgust. Meile kuluks üks selline kartmatu tüdruk väga ära.”
Raputasin pead. „Ma ei püüdnud kangelast mängida. Suurema osa ajast ei tunne ma end kuigi uljana.”
„Mis siis? Vahet pole, mida sa ise endast arvad. Oluline on see, mida sa ette võtad. Sina mõtled rohkem sellele, mis on õige. Sa ei hakka kohe kalkuleerima, mida see sulle endale tähendada võiks. Maxonil on veel häid kandidaate, kuid nad pole kaugeltki valmis olukorra muutmiseks asja enda õlule võtma. Vähemalt mitte nii nagu sina.”
„See oli lihtsalt puhas egoism. Marlee tähendas mulle palju, täpselt nagu mu teenijad.”
Ta astus lähemale. „Aga kas nendel tegudel polnud mitte tõsised tagajärjed?”
„Olid.”
„Küllap sa oskasid neid ette näha. Ometi astusid sa välja nende eest, kes seda ise teha ei saanud. See on midagi erilist, America.”
Sellist kiitust polnud ma iial enne kuulnud. Talusin juba päris hästi seda, kui mu isa mu laulmist ülistas või Aspen kinnitas, et olen ilusaim olend, keda ta silmad iial on näinud. See siin aga oli midagi muud. See oli liig mis liig.
„Tõesti, ma ei suuda uskuda, et kuningas sul pärast kõike seda jääda lubas. Kogu see „Reporteri” asi ja…” Ta lasi kuuldavale heakskiitva vile.
Naersin. „Kuningas oli maruvihane.”
„Ime, et üldse eluga pääsesid!”
„Usu mind, see läks napilt üle noatera. Enamikul päevadel on mul tunne, et väljaviskamine on sekundite kaugusel.”
„Aga Maxonile sa meeldid, on ju? See, kuidas ta sind kaitseb…”
Kehitasin õlgu. „Mõnel päeval olen selles veendunud, järgmisel jälle mitte. Täna pole hea päev. Eile polnud samuti. Nagu ka üleeile, tuleb möönda.”
Ta noogutas. „Igatahes hoiame sulle kõvasti pöialt.”
„Mulle ja veel kellelegi,” täpsustasin.
„Tõsi.”
Sellest vastusest polnud kuidagi võimalik välja lugeda, kes see teine on.
„Mis värk selle kniksuga seal metsas oli? Viskasite mu üle nalja?” küsisin viimaks.
Ta naeratas. „Ma saan aru küll, et meie teod räägivad aeg-ajalt pisut teist keelt, kuid me tõesti hoolime kuningaperest. Neist ilma jäädes võidavad lõuna mässajad kindlasti. Ja kui nemad pukki pääsevad… No sa kuulsid Augustit.” Ta vangutas pead. „Igatahes olin ma veendunud, et seisan oma tulevase kuninganna ees. Ja vähim, mida sain teha, oli üks püüdlik reveranss.”
See jutt kõlas nii tobedalt, et pidin taas naeratama. „Sa ei kujuta ette, kui tore on vahelduseks rääkida tüdrukuga, kes pole mu otsene konkurent.”
„Kisub juba tüütuks, jah?” päris ta kaastundlikult.
„Mida vähem tüdrukuid alles jääb, seda hullem. Eeldasin, et see nii läheb, aga… Mulle tundub, et me ei püüa enam olla tüdrukud, keda Maxon valida tahaks. Kogu aur läheb hoopis selle peale, et takistada teistel teda endale saamast. Ma ei tea, kas see kõlab kuidagi loogiliselt.”
Ta noogutas. „Kõlab küll. Aga noh, ise sa selle endale kaela tõmbasid.”
Turtsatasin. „Ausalt? Ei. Mul kuidagi… kästi panna oma nimi Valikusse. Ma pole iial tahtnud printsessiks saada.”
„Päriselt?”
„Päriselt.”
Ta naeratas. „See, et sa krooni ei taha, teebki sinust selle jaoks kõige parema kandidaadi.”
Vaatasin talle otsa. Paistis, et ta mõtleb seda kõike tõsiselt. Lootsin veel nii mõndagi pärida, kuid Maxon ja August astusid üllatavalt rahulikuna Suurest saalist välja. Nende kannul kõndis vaid üks valvur. August vaatas Georgiat ilmel, nagu oleks need üksteisest eemal viibitud paar minutit talle kirjeldamatut piina valmistanud. Võib-olla oli see ainus põhjus, miks Georgia täna meiega liitus.
„On kõik korras, America?” uuris Maxon.
„Jah.” Taas ei suutnud ma talle otsa vaadata.
„Sa peaksid minema ja uueks päevaks valmistuma,” sõnas ta. „Valvuritelt võeti vaikimisvanne ja ma ootan seda ka sinult.”
„Muidugi.”
Mu rahulikkus ei meeldinud talle põrmugi, aga, kuidas ma siis ometi reageerima pidin?
„Härra Illéa, oli meeldiv. Räägime peagi taas.” Maxon sirutas talle käe. August surus seda rõõmuga.
„Kui midagi vajate, ärge kõhelge paluda. Me seisame tõesti teie poolel, Tema Majesteet.”
„Aitäh.”
„Läheme nüüd, Georgia. Mõnel valvuril on näpp juba päästikul.”
Georgia turtsatas. „Näeme peagi, America!”
Noogutasin, olles samas veendunud, et ei näe teda enam iial. See muutis mu lõpmata kurvaks. Ta läks Maxonist mööda ja libistas käe Augusti pihku. Valvur sabas, läksid nad paleest välja, jättes meid Maxoniga kahekesi
