noort kolleegi nähes.
“Kuule, oleme siin bändiga ringi vaatamas,” osutas Hendrik Valdeku, Andrese ja minu suunas. “Meil pidi ülikoolis mäng olema, aga see jäi kahjuks ära. Nii et tühi sõit.”
“Ahah. Mis musa teete?”
“Ikka heavyt.”
“Kuule, äkki olete nõus meid täna soojendama? Raha meil maksta ei ole, kuid vinge kogemuse saate ikka. Mõlemad mängud on välja müüdud ja vene publikule läheb heavy väga hästi peale.”
See oli pakkumine, millest oli võimatu keelduda. Mitte sellepärast, et meid “ei” ütlemise korral surnud hobuste pead ühiselamu voodites oodanud oleksid. Muidugi mitte. Grapsi ettepanek oli lihtsalt nii ahvatlev, et kuigi me ise ju oma mänguoskuste kõrgklassis päris veendunud ei olnud, oskasime vähemalt nägu teha, et viieminutise kidrasoolo viskamine on nagu jalutuskäik Hirvepargis.
Graps juhatas meid lavale ja lasi paar lugu proovi mõttes läbi mängida. Gunni toonased kitarristid Aivar Oja ning Sulev Kuusik laenasid lahkelt oma instrumente ja Valdek tohtis bassimees Marius Sagadi neljakeelset labidat trummirütmis katkuda. Eelmisel õhtul tuleristsed saanud “Kadunud mees” läks käima ja Gunnile paistis asi näo järgi täitsa meeldivat.
Paraku ümbritses meid varajaste kaheksakümnendate reaalsus ja me polnud teise refrääninigi jõudnud, kui halba aimav kultuuripalee administraator Grapsi juurde tormas. Ägedalt kätega kord meie, kord lae suunas vehkides üritas ta Gunnile selgeks teha, et ilma igasuguse tarifikatsiooni ja muude avalikuks esinemiseks vajalike dokumentideta noorteansambel ei saa tema kultuuripalees kahjuks esineda, sobigu meie loominguline profiil peaesineja ehk Magnetic Bandi omaga kui tahes hästi.
Ma jälgisin kitarril “Kadunud mehe” põhiriffi väänates ammuli sui, kuidas religioon ateistliku leninismi ees oma esteetilise üleoleku kaotas. Maist tegelikkust esindav roosa kaelasideme ja jalgpallisuuruste tissidega administraator seljatas Gunnar Grapsi, Püha Peetruse isikliku esindaja Nõukogude Liidus.
“Poisid,” palus Gunn meil lugu seisma jätta. “Kahjuks ei tule midagi välja. Me peame täna ilma soojendajata läbi ajama. Aga ehk õnnestub homme, ma püüan direktoriga hommikul rääkida.”
Kindlasti õnnestub. Muidugi.
“Sõidame bändiga hotelli, kas saame teid kuhugi ära visata?” Gunn oli meile pärast äsjast fiaskot vähemalt bussisõidu võlgu. Suur Ikarus ootas maja ees ja natukese aja pärast võttis ta rahva peale ning suundus kesklinna, ükskõik kui laialivalguvalt see termin Leningradi-mastaapi metropolis ka ei tundunud. Graps tahtis enne esimest õhtust kontserti puhata ja kus mujal kui Inturisti hotellis oli seda kõige efektiivsem teha.
Bussis oli lisaks Magnetic Bandile ja meile Grapsi soomlasest sõber Jussi, kes Piiteris ehitajana töötas. Jussi kõrval istus paarikümneaastane vene tüdruk, kes temasse puutuvatest seksistlikest märkustest silpigi aru ei saanud ning naeratas seetõttu malbelt, kui Graps talle sülle prantsatades Jussi käest valjuhäälselt uuris, kas Jelena end perse ka panna laseb. “No vittu eiiii,” mörises kusagilt Savonlinnast parema raha lootuses Venemaale ajutiselt kolinud soomlane. “Mut sä voisit kyllä yrittää.”
Buss peatus üheksakordse hotelli peasissekäigu ees ja Gunn käskis bussist välja ronides
“Äkki sa jääd siia meiega? Teeme mõned õlled ja ajame juttu,” pöördus ta seejärel ootamatult Hendriku poole.
“Pole probleemi, mine muidugi,” julgustas Hendrikust vanuselises hierarhias järgmine küsimärklane Valdek. Ta sai aru, et oli nüüd minu ja Andrese eest justkui vastutav, aga võib-olla selle pärast ta Hendrikul nii kergelt minna lasigi. Kui vabadusega kaasneb vastutus – nagu Valdeku klassijuhataja Tõnu Seene teda joonlauaga vastu näppe tagudes oli rääkinud – siis ehk kaasneb vastutusega vabadus. Matemaatilises mõttes tundus see arutlus igati loogiline. Ja väikese vabaduse vastu ei saanud Valdekul ju midagi olla.
Hendrik läks Gunni, Jussi, Jelena ja ülejäänud seltskonnaga hotelli ja buss viis meid tagasi ühiselamu juurde. Vabadust oli meil nüüd tõesti sitta kanti, ent paraku ei osanud me sellega muud targemat peale hakata kui Reinu ja Ljonja mõneajalise tulutu otsimise järel tagasi oma tuppa minna ja seal öö saabumiseni kohalikult lintmakilt Saxoni “The Eagle Has Landed” kontsertalbumit kuulata. Hendrik tuli ühikasse tagasi alles hommikul.
“Kuidas läks?” uurisin ma Lendavalt Hollandlaselt eluga naasnud kangelaselt.
“Oi, karm, raisk,” keeras Hendrik TU ehk rahvakeeli Lendava Litsi nimelise sigareti hammaste vahele.
“Ma pole silmatäitki maganud. Mind pandi Jussiga ühte tuppa ja see keppis Jelenat hommikuni. “Ješjoo, ješjoo,” röökis see kuradi vene libu nii, et lambid laes värisesid. “Ja tebjaaaa ljubljuu, Jussik, ješjoo ješjoo!” Täitsa perses, raisk,” vahendas Hendrik teateid päriselust.
“Siis ütles Jussi, et ta enam ei jaksa. Ja et kas äkki mina tahan tema pruuti nikkuda. No ma ei tahtnud, raisk,” kirjeldas Hendrik glamuurse hotelli pimeduses asetleidnud sündmusi. “Aga see muudkui röökis: “Jussik, Jussik, ja tebjaa ljubljuu, Jus- sik. Jebii menja, ješjoo, ješjoo, ja tebja taaaak ljubljuu.” Ja kui see kuradi somm siis teda uuesti koinima hakkas, röökis eit täiest kõrist “Maaaa-maaaa!”. Vene naised pidid orgasmi saades ema järele röökima hakkama. Persses värk, raisk. Ma püüdsin kõigest väest magama jääda. Aga ausõna, ei saanud, raisk.”
Graps ise oli Hendrikuga kusagil baaris mõned dringid teinud, Ozzy Osbourne’i viimast plaati kiitnud ja siis ära kadunud. Nii et küsimusele, mida ebamaist Gunn sel ööl korda saatis, ei osanud Hendrik vastata. Aga arvata võis, et küllap see enam-vähem samasuguse venekeelse kiljumise saatel möödus.
Oli saabunud tagumine aeg võim üle võtta. Kõigi revolutsionääride isa järgi nime saanud linnast tagasi koju jõudes vajus? paari nädalaga laiali ning ma tegin Valdekule ja Andresele ettepaneku kolmekesi jätkata. Ma tundsin, et Hendrik on liiga domineeriv ning tema kõrval jääks varju ka Aleksander Suur ise, peaks ta mingil kujul uuesti sündima ning Salleri bändis rütmikitarri mängima hakkama.
Uus bänd hakkas kandma nime Golem. Ma kuulasin tollal ainult – ja tõesti ainult – Black Sabbathit. Konservatooriumi lavakunstikateedris näitlemist õppinud Märt Visnapuu oli Reinu sõber ja ta laenas mulle kuulamiseks linti, mille ühel pool oli Sabbathi album “Paranoid” ja teisel mingi Uriah Heepi kogumik. Sellest hetkest tundus kõik muu – kaasa arvatud Led Zeppelin – impotentse estraadina. Esimese isikliku Sabbathi plaadi ostsin ma Ülari Kirsipuu käest, kellega ma olin paaris lastefilmis koos mänginud. Tema positiivseid ja mina peamiselt negatiivseid kangelasi.
“Täitsa hea plaat, aga laulja hääl ei istu mulle põrmugi,” selgitas Ülari, miks ta klassikalise “Master of Reality” plaadi mulle kahekümne viie rubla eest (mis oli umbes pool normaalhinnast) oli otsustanud ära anda. Mulle meeldis Ozzy nasaalselt ebatraditsiooniline rockihääl seevastu pööraselt. Ta undas läbi vinüülikrõbina oodi magusale lehekesele, kes ta meeled oli vabastanud ning tema elu uue tähenduse ja usuga täitnud. Ma ei saanud päris täpselt aru, kuidas üks tavaline puuleheke seda kõike teha suudab. Rein vaatas mind muiates: “Ta laulab marihuaanast.”
Kuna Black Sabbath koosnes ainult juutidest (või vähemalt nii ma toona miskipärast uskusin), siis minu jaoks tähendas see automaatset huvi juudiusu ja – mütoloogia vastu. Golem oli juudifolklooris esinev savist ehitatud koll, kes oma looja vastu keerab ja talle kallale läheb. Paremat nime polnud Black Sabbathi covereid mängivale bändile võimalik ette kujutada.
Me tegime proove Andrese isa töökohas, milleks oli
