kiirelt vahetunud koosseise oli Hendrik Sal-Salleri uus ansambel? jõudnud oma esimese välisreisini. Varem post-punki ja uut lainet virutanud bänd oli moevoolude harjal jõudnud heavy metal muusika mängimiseni ja kõlas nagu grupp kütmata garaažis akustilistel kitarridel Iron Maideni töötlusi esitavaid diletante, mida? tõele näkku vaadates ka oli.
Perversse ornamendiga alumiiniumhoidikutesse litsutud klaasidest teed lürpides istus Eesti undergroundi uus kroonimata kuningas in corpore sinistes toonides kujundatud kupees. Lisaks Hendrikule ja minule sööstis raudteeliipritel üles-alla loksuvas vagunis suure tuleviku suunas basskitarrist Valdek ja trummar Andres Kahn, kelle ema oli toonane tuntud raadiohääl Kiira Kahn ja isa professor Hubert Kahn.
Rein Raud õppis tol ajal Leningradi ülikoolis ja kuulsa õppeasutuse klubilist tööd korraldav leedukas nimega Donaldas oli tema kaudu esitanud noorele Eesti rockbändile kutse tudengitele mängima tulla. Milleski ülearu täpses kokkuleppimata istus? ühel õhtupoolikul rongi ja hommikuks jõudsid kunstnahast tagidega rokkarid Vene revolutsiooni hälli.
Edumeelsem rahvas nimetas Leningradi tollal Piiteriks. Rein oli meile raudteejaama vastu tulnud morni olemise, musta kilejope ja kõrgete saabastega hiiglase seltskonnas.
“See on teie ihukaitsja,” tutvustas Rein naljatledes läänelikust liiduvabariigist Piiterisse kontsertturneele saabunud staaridele oma sõpra. “Ljonjal on alati nuga kaasas ja ta suudab liitrise kannu õlut kahe sekundiga ära juua.” Ehk siis täitis mõlemad tingimused, millele poptähe ihukaitsja pidi vastama. Mitte et me unise peaga rongist välja roninuna kummaski väites kahelnud oleksime, tegi Komi ANSV-st pärit Ljonja meile Reinu palvel ometi kiire demonstratsiooni.
Esmalt tiris ta üüratu saapa säärest välja muljetavaldava väitsa ja silitas selle läikiva teraga oma tohutut kõrisõlme. Mida suurem kõrisõlm, seda priskem türa, oli Heiki Soome kunagi oma ametisaladusi paljastanud. Ljonja londi proportsioonid langesid selle loogika järgi traditsioonilisest kuusteist- korda-neli-sentimeetrit-mõõtkavast kaugele eemale.
Seejärel liikus elavnenud seltskond lähima lahtise õlle putkani. Neid nimetati Piiteris “televiisoriteks” ja neljakandiliste kioskite luugid avanesid üle linna juba varahommikustel tundidel. Ljonja tellis õlle ning määrdunud kitlis vanamutt teisel pool televiisoriekraani kallas piraka kannu aeg-ajalt vahtu maha puhudes täis.
“Võtame aega,” tegi tulevane Tallinna Ülikooli rektor ettepaneku kella pealt jälgida, kui palju tema sõbral liitrise sanga tühjendamisele kulub. Rein andis Ljonjale märguande ja too paiskas jumalate joogi endale kogu täiega kurku. Mehe kõrisõlm ei liikunud kordagi ja nagu Rein selgitas, pidavat selles kogu trikk seisnemagi. Nimelt raiskab enamik inimesi juues kõrisõlmega manööverdamisele mõttetult aega. Kuid Ljonja tehnikat kasutades kulub õlle seedetrakti jõudmiseni sama palju kui kesvamärjukese kannust maha kallamisele. Ehk siis kaks sekundit, nagu meie kellad Reinu võidurõõmuks kinnitasid.
Ansambel? oli heades kätes. Me sõitsime ülikooli ühiselamusse, panime oma kitarrid kellegi tuppa hoiule ning läksime linnaga tutvuma. Õhtul pidi Donaldas meile rääkima, kus ja mis kell Tallinnast saabunud bänd tuhandetele üliõpilastele järgmisel päeval mängib.
Saja-aastase Jeesuse välimusega Donaldas vaaruski varajasel õhtutunnil tuppa, kus me Reinu ja Ljonjaga teda ootasime. Valge habemega kõrend oli maani täis. Nagu ka Ljonja, kes päeva edenedes teisigi “televiisoreid” külastas ja hiljem liikumatu kõrisõlme meetodit ka mõnevõrra kangema kraami peal rakendas. Aga Ljonja võis täis olla, sest ega tema meile kontserti lubanud korraldada. Donaldas-kuradi-Duckas lubas. Ja see seadis ta mõningaste kohustuste ette. Vähemalt meie meelest.
Purjus leedukas hakkas oma emakeeles Reinule midagi seletama. Midagi head tema jutt tähendada ei saanud, sest Reinu ilme tõmbus pilve ja paari hetke pärast korkis ta lahti punaveini, et see ühe sõõmuga pooltühjaks juua.
“Kontserti ei tule. Donaldas on mölakas. Ta on kõik korraldamata jätnud.” Rein oli silmnähtavalt löödud. Teine pool punaveini järgnes esimesele. “Mul on väga kahju.”
Kahju oli meilgi. Ilmselt ka Ljonjal. Ta istus mornilt midagi omaette ümisedes toanurgas ja upitas kilekotist välja uue punaveini. Ja siis järgmise. Ja varsti kolmandagi. Tunni pärast oli tuba ühiselamus resideerivaid baltlasi täis ja Hendrikule tundus, et toimumata jäänud kontserdi saab hea tahtmise korral ka siinsamas ära anda. Rahvast polnud ehk tuhandeid, aga tubli kakskümmend oli kindlasti. Pealegi polnud tõsise metal- muusika juures asi kunagi kvantiteedis.
Me tirisime bändiliidri korraldusel elektrikitarrid kottidest välja ja homeeriliselt naerda lõugav Andres tagus trummipulkadega ühika patju.
“Ooo-uu-ooo, kadund mees,” laulis Hendrik meie parima loo refrääni ja purjus üliõpilased jourasid sõnagi mõistmata vaevukuuldava kitarritinina saatel kaasa. See spontaanne kabernee-segune kaos oli ansambli? uue koosseisu esimene ja viimane avalik esinemine. Kuigi väga palju ei puudunud, et orkester juba järgmisel päeval tõepoolest sadade ja sadade inimeste ees läbi korraliku tehnika mänginud oleks.
Järgmisel hommikul ühiselamu laialiloobitud riideid täis toas ärgates kuulsime me kellegi käest, et linnas on hetkel gastrollil teinegi Eestist pärit ansambel. Magnetic Band mängis Leningradis tegelikult päris tihti. Selle karismaatiline juht oli absoluutne jumal mitte ainult siin, Ladoga järve lähistel, vaid kogu ülejäänud kuuendikul planeedist, nagu Nõukogude Liitu propagandafilmides nimetati.
Gunnar Graps oli mees, keda tema loomingulise tegevuse kõrghetkel oleks võinud mis tahes koolis täiusliku popkuninga anatoomia tudeerimisel õppematerjalina kasutada. Ta oli superkangelane, Raud-, Nahkhiir- ja Ämblikmees ühes isikus. Tema nime kuuldes langes iga naine Karagandast Habarovskini minuteid vältavasse minestusse. X-faktorit kõigi pooridega atmosfääri paiskava Grapsi ees varises põrmu kogu universum. Meri tema jalge all hakkas kandma ning vesi tema peekris muutus ühest ainsast puudutusest kõige paremaks Gruusia veiniks.
Gunn võis teha mida tahtis: ta võis värvida oma silmalaud sinisemaks kui Margarita Voites, ilma et keegi teda homoseksualismis oleks kahtlustanud; ta võis Eesti NSV Riikliku Filharmoonia direktori karistamatult vittu saata, kui see midagi mögiseda võttis; ta võis juua täis peaga Suure-Jaani inimtühjadel tänavatel kakerdada ja kõik, mida kohalikud memmed tareaknast pool-lätlasest rokkarit vaadates öelda said, oli “ta ju kunstnikuhingega inimene, kuidagi peab temagi lõõgastuma”.
Legend Eesti kuulsaimast laulvast trummarist jõudis kaugemale kui keegi oleks tihanud ennustada. Ühel ööl maandus tema koduukse taga vilkuvate tuledega sigarikujuline lennumasin ja rusikasuuruste silmadega rohelised mehed palusid tal endaga kaasa tulla. Paarikümne minuti pikkune lõbureis kaugete külaliste põnevas sõidukis möödunud suuremate vahejuhtumiteta. Tulnukad tõid kosmilise tarkuse võrra rikastunud trummimehe kenasti koju tagasi ning maailm oli jälle kübekese võrra parem paik.
Väidetavalt rääkinud Graps oma UFO-sõidust täiesti tõsimeelselt. “Nii see oli,” kinnitanud ta skeptikute umbusklikke grimasse lahti harutades. Veelgi enam. Aastaid hiljem kirjutas Gunnar Graps oma tulnuka-kogemusest laulu.
Ärevas vaikuses seisab üks väike maja/kuid hingamiskahinat on kuulda seal/kas on keegi eksind teelt/või üksik mööduja/jääb öösse puhkab jalgu/või hoopis viirastused need/õud saladuslik näib/ üks kummaline valgus/valgus, siniheleroheline valgus/see kõrguses kiirgab hele valgus/tundmatu ja kirgas öine valgus/mis lummavalt kinni hoiab/valgus, siniheleroheline valgus/see kõrguses kiirgab hele valgus/tundmatu ja kirgas öine kiir/ei tea kust tulnud ta.
Spooky shit, nagu ameeriklased ütlevad.
Hendrik tundis Gunni ühest varasemast kokkupuutest ja me sõitsime taksoga
