viiulimängu kuulama. Peagi ühines isaga Tõnu Raadik ning kordamööda esitasid nad oma leivanumbreid, üks klassikalisi viiulipalu, teine tehnilise mängu ülemisi piire testivaid iiri rahvalaule. Need olid kummalised ajad.
Ma ärkasin hommikul esimesena. Telefon oli katkematult helisenud ja kuna keegi ei tundunud end sellest häirida laskvat, tõttasin ma unisena toru haarama. Remmelgas vedeles seal, kuhu oli eile õhtul maandunud. Isa magas norinal oma toas, Piret ja Rein samuti. Ülejäänud seltskond oli kadunud.
Ma tõstsin toru.
“Hallo.”
“Hallooooo. Kes sa oled?”
“Mihkel.”
“Ah soo. Mina olen Lennart.”
“Tere, Lennart. Isa magab.”
“Ma ei tahagi temaga rääkida. Ma helistasin sulle.”
“Mulle? Miks?”
“Ütle, Mihkel, mida sa maailma asjust arvad?” Ta tegi iga sõna vahele umbes kümnesekundilise pausi ning oleks need hea meelega ilmselt veelgi pikemaks venitanud, kui minu kannatamatu hingeldamine teda kiiremini jutu tuumani jõudma poleks kannustanud. Kust pidin mina sel hetkel teadma, et tuuma ses piinavalt varahommikuses keskustelus polegi?
“Mis mõttes maailma asjust?”
“No sa ju tead ometi, mis asi on maailm?”
“Ma ajan isa üles.”
Vastust ootamata läksin magamistuppa, raputasin peagi saabuva peavalu õudusi veel mittehaistva isa ärkvele ning sosistasin: “Lennart helistab. Minu meelest on ta purjus.”
“Mis sind sellise järelduseni viis?” haigutas ta vastuseks. Isa polnud verbaalseteks kompromissideks valmis ka kõige hävita-vama pohmelli tingimustes. Ta oleks võinud küsida “Miks sa seda arvad?” või “Kust sa seda võtad?” Aga ta küsis, mis mind sellise järelduseni viis.
“Ta tahtis teada, mida ma maailma asjust arvan.”
“Siis on ta täie mõistuse juures.” Isa upitas ennast voodist välja, loivas elutoa tugitoolini ja lõugas torusse: “Telefoni aparatuuri juures.”
Lennart vatras pikalt ja isa kuulas. Lennartil oli alati midagi isale rääkida. Välja arvatud siis, kui nad aastaid hiljem viimast korda kohtusid. See oli isa matustel. Mingi edasilükkamatu riigiasi ei võimaldanud Lennartil Kirjanike Liidus peetavale mälestustseremooniale õigel ajal saabuda ning vana sõbraga hüvasti jätma jõudis ta alles Metsakalmistule. Me olime presidendi tuleku ootuses kirstu lahtisena hoidnud. Lennart sõitis oma mustsünges autos hauakünka juurde, ronis truu adjutandi valvsa pilgu all efektselt kääpani ning seisis vaikides isa sarga ees. Mulle tundus, et erinevalt tollest hommikust aastakümneid tagasi rääkis seekord isa ja Lennart kuulas. Surnud meeste jutt on tihtilugu huvitavam kui elavate oma.
Pärastlõunal teatas isa Reinu, Pireti ja minu piirituks rõõmuks, et aeg on tulnud teha selleaastane siilisõit. Väidetavalt oli ta juba Lassiga rääkinud ning hiljemalt poole tunni pärast pidi tõld väravas olema. Pangu me end soojalt riidesse, sest esiteks on väljas hilissügiseselt jahe ning teiseks ei tea kunagi, millal me koju tagasi jõuame. Eriti viimases oli isal tuline õigus. Varasemad Peredelkino- perioodid olid õpetanud, et seda oli tõesti võimatu ette teada.
Siilisõiduks nimetati meie kodus reeglina kolm kuni neli päeva kestnud taksosõitu, mis viis meid erinevatesse Eesti paikadesse. Tuuri ametliku legendi kohaselt otsustas armastav isa lastele siili näidata ning et neid Tallinna tänavatel kohata oli sama tõenäoline kui tehnikakauplusest Rekord kolm tundi sabas seismata magnetofonilinti osta, sõideti okkalist looma linnast välja otsima. Siili ei näinud me neil sõitudel kunagi, kuid see-eest nägime nii mõndagi muud.
Lass oli isale peaaegu isiklik autojuht. Kuna naistaksojuht oli siis täielik anomaalia, jäi ta isale esimesel juhuslikul kohtumisel kohe meelde. Sellest ajast istus ta vabatahtlikult autosse vaid juhul, kui selle pedaale sõtkusid Lassi mehised jalad. Auto jõudis lubatud tunni sees kohale ning seltskond pakiti toonaste taksoveo nõuete kohaselt tähistatud kollasesse Volgasse. Mõne hetke pärast neelasid rattad pimeduses enigmaatiliselt mustavat maanteed ning isa hakkas ümisema laulu, mille ta kunagi väga noorena oli kirjutanud:
Tõlla ees meil tormab neli tori täkku,
tagumiku alt meil läbi lendab maa.
Kabjad löövad meile musta pori näkku,
aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa.
Hobused on vahus, ragisevad rangid,
mustal taeval sähvib ekslev välgujoon.
Kihutame nagu põgenevad vangid,
kelle kandu limpsab verekoera koon.
Selle sõidu lõpust mõelda me ei taha.
Otse püsti ees on pimeduse sein.
Sellest sõidust ainult mälestus jääb maha
ja me surnud ema ette tuntud lein.
Tõlla ees meil tormab neli tori täkku,
tagumiku alt neil läbi lendab maa.
Kabjad löövad meile musta pori näkku,
aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa…
“Sõidulaul” oli Peredelkino-perioodi ametlik soundtrack. Lisaks sõnadele oli isa kirjutanud ka laulu meloodia. Ta haavus südamepõhjani, kui vennad Urbid, kellele ta “Sõidulaulu” ühise joomingu käigus kunagi tutvustas, aastaid hiljem laulu plaadistasid ja ennast muusika autoriks märkisid. Või tegi seda mingi idioodist toimetaja, kes Tarmo ja Tomi albumi kaanetekstide eest vastutas. Igal juhul tundus isale absoluutse õigusega, et keegi on tema kodus vargil käinud.
Mulle näis, et ainult mina suudan mõista ängi ning raevu, mis “Sõidulaulu” pirakaid sõnu täitsid. Isa võis noorena olla hoopis teistsugune, võib-olla isegi ohtlik, mõtlesin ma auto tagaistmel, nina vastu klaasi, möödavuhisevate metsatukkade siluette jõllitades. Milline iganes ta siis ka polnud, tol hetkel tahtsin ma olla täpselt samasugune.
Takso keeras maanteelt maha ja me jõudsime tihedalt pargitud autodega ümberpiiratud mõisa juurde. Siin töötas üks isa kunagine tuttav ning mingil põhjusel leidsid taksos viibinud täiskasvanud üksmeelselt, et kõige suurema tõenäosusega eksleb viimane hilissügisene siil just siin. Suuremat vastupanu osutamata ronisime me masinast välja ja enne kui keegi meist “kibe!” jõudis hüüatada, olime endalegi ootamatult kontvõõrad pulmas, mida siin tol õhtul peeti.
Muljetavaldavam kui mehepikkune pulmatort või tumepruunid silmad, millega pruut mind peaaegu perversse huviga jõllitas, oli kummuli lebavate süldikausside keskel ütle-meri- mu-meri-tüüpi šlaagritega pulmalisi tantsutav bänd. See oli Nemo. Kuna tung tamburiini varjamatu seksapiiliga vastu puusa toksivale Kersti Rosenbergile natukenegi lähemale pääseda märatses minu kaheksa-aastases kehas sama võimsalt kui meri, millest tumesiniseks võõbatud ripsmetega diiva parajasti laulis, ronisin ma pikemalt põdemata lavale. Ta oli imeilus.
Kõige erutavam tolles senikogematus helidekaoses oli rütm ja pimestavalt glamuurset lauljatari paistis basstrummi sisikonda rebestav mütsumine täpselt samamoodi üles kruttivat. Lootuses tema pulssi veelgi kiiremaks keerata sööstsin ma sätendavate tähtedega kaunistatud trummikomplekti juurde ning kukkusin lahtiste kätega taldrikuid peksma. Laia naeratuse ja unoloobilike bakenbardidega trummarit ei paistnud mu tegevus häirivat.
“Vaevalt ta oma abi eest honorari
