asju, mida väärikas inimene reeglina üksi teeb.
Neil päevil TV 3 seitsmestes uudistes Tallinna Linnavolikogu liiget Tarmo Kruusimäge mõnd Isamaa ja Res Publica Liidu järjekordset kommunaalalgatust tutvustamas vaadates kerkib mu silme ette pilt Kojamehest, kes Eno Raua ja Aino Perviku abieluvoodis läbilõikava nasaaliga inisevat Moonikat koera asendis kepib. Mina ja minu sõber Kõrv vaatame seda diivanil pealt, samal ajal loomse aplusega Ungari pekki õgides, mille Moonika ema tüdrukule klassiekskursioonile kaasa on pakkinud. Just klassiekskursioonile oli Moonika tol päeval minema hakanud, enne kui Kojamees ja tema toonase bändi kitarrist Marko ta minu juurde meelitasid.
Kojamees ei olnud mitte ainult parim sõber. Ta oli mortaalsele paratamatusele ja füüsilise keha piirangutele katkematult väljakutseid esitav elukunstnik, kelle oskustest ning julgusest võisid minusugused kiibitsejad vaid unistada. Kojamees oli konkurentsitu alfaisane juba aastaid enne seda, kui taoline mõiste kasutusele võeti.
Ma armastasin teda jäägitult. Ma ei uskunud kuulujutte, nagu käiks ta kord kuus KGB-s teiste Tallinna punkarite peale koputamas. Nõukogude siseluure levinud praktika oli kõigi siinse punkkogukonna liikmete kohta diskrediteerivaid kõlakaid levitada ja selle kaudu üldiselt kaunikesti ühtsesse seltskonda intriige külvata.
Kojameest võis sada protsenti usaldada. Ning ometi teadsin ma temaga juba päris esimest ühist viina lahendades, et kui ma kunagi sellelt kaarikult maha kavatsen viskuda, on just tema esimene, kelle nime ma oma aadressiraamatust välja pean rebima. Et see just täna juhtub, ei osanud ma veel päris kindlalt arvata. Seda enam, et kogu ses õõvas, mida Petsi ja Sarka peale mõtlemine minus praegu tekitas, tundsin ma Kojamehe vastu peaaegu õrna tänutunnet.
Sarka, Pets, tüdruk, My ning veel paar kalkarit olid uute seikluste vajaduses mu üksinda järjekordset päevaund tegema jätnud ning tollest pohmelli ja joobe segusest välkunest virgudes otsustasin ma tänavalt uued sõbrad leida.
Kirjanike majast oli Ararati poeni heal juhul sadakond meetrit – distants, mille läbimine võis sitemal päeval võtta kuni kümme minutit, ent ei iialgi kauem. Täna olin ma Tallinna kuulsaima viinapoe uksel umbes neljaga. Ideaalsed “mustalt panemise” subjektid ei lasknud ennast siin kunagi ülearu kaua oodata. Vaevalt olin ma läbi Ararati vaateakna pilgu poe sisemusse jõudnud fokusseerida, kui selja tagant hakkas kostma paljulubavat urinat.
Täiusliku joodiku tunneb ära süntaksist, mis ei tunnista ühtegi üldlevinud grammatikareeglit. Lisaks puuduvad iga muljetavaldava teenistuskäiguga lakkekrantsi kõnepruugis täishäälikud. Ma keerasin ringi ja nägin kahte, välimuse järgi ehk kuuekümnest, tegelikult maksimaalselt neljakümne viie aastast pässi.
“Lähme minu juurde tina panema,” sisenesin ma tseremoonitsemata oma igapäevasesse rutiini. “Ma elan siinsamas ning mul on kodus puutumata asunik.” Asunikuks nimetasid 0,33-liitrist viina mu isa kaasaegsed ning kuna nood kaks paistsid pigem tema generatsiooni kuuluvat, olin ma õigesti oletanud, et kohe jutu alguses neile arusaadavat märgisüsteemi kasutades õnnestub mul meeste usaldus teenida. Mitte et selle puudumine meil koos joomist oleks takistanud. Mulle lihtsalt meeldib, kui külalised end minu juures mugavalt tunnevad.
Olime minu pool vaevalt maha istuda jõudnud, kui helistas Kojamees ning lubas läbi astuda. Mingil põhjusel võttis see tal aga kohutavalt aega ning kuigi ma teeseldud tähelepanuga värskete sõprade kui-mitu-viina-keegi-kõige-rohkem-ühe-kalendaarse-päeva-jooksul-on-suutnud-ära-juua-praalimist üritasin jälgida, jäin ma tasahiljukesi jälle magama.
Uuesti äratas mu üles lõpuks kohale jõudnud Kojamehe hele kisa. “Kao välja, kuradi türa raisk,” röökis ta vanema peale kahest sellist, kelle ma Ararati juures endaga klaasikesele olin palunud. Kojamees tagus oma pika sirge jalaga mõlemat ätti kordamööda persse ning tõukas neid välisukse suunas. Nimelt oli Karl – nii mäletasin ma ühte neist end tutvustavat – köögis kukesupipakke põue toppides Kojamehele vahele jäänud. Puhas õnn, et Kojamees õigel ajal jaole sai. Kukesupp ei pruugi ju palju maksta, ent sama ei saa öelda põhimõtete kohta.
On saabunud aeg pihku lüüa, jõudsin ma eilsete sündmuste meenutamist lõpetades järeldusele. Mõnel teisel päeval oleksin ma võib-olla veel paar tundi oodanud, kuid tänane ei olnud lihtsalt “mõni teine päev”. Nii palju suutsin ma juba aru saada.
Suuremaid pudelikilde vältida üritades komberdasin vannituppa. Mõned nädalad varem Linnahalli stuudios koos helimees Peeter Määritsa ning ansambli Linnu Tee laulja Indrek Pattega vaadatud seitsmekümnendate pornoklassika “Any Time, Any Place” säravamaid hetki pingsalt visualiseerides sain ma endalegi teatava üllatusena tulnud kiirusega esimesest lastist lahti. Paari tunni pärast algab teisel pool valgete värvilärakatega vannitoaakent elu ning kui ma kavatsen täna Liivi juurde jõuda, tuleb kiiremas korras ettevalmistusi tegema hakata. Ma olin otsustanud.
Doktor Liiv ulatas mulle ruudukujulise paberitüki ja käskis sellega minna kabinetti number 3.
“Ma kardan, et sellest ei piisa,” sosistasin saatelehte tõrksalt vastu võttes.
“Mis mõttes? Nende süstidega läheb enesetunne paari tunniga palju paremaks. Näe, võta see retsept.” Liiv ulatas mulle veel ühe paberi. “Neid tuleb võtta kaks tabletti iga kolme tunni tagant. Hoiab hea rahulikuna päeva lõpuni ning õhtul peaks korralik uni tulema. Homme hommikul tuled uuesti, saad kümnepäevase magneesiumi- ja vitamiinikuuri otsa.”
Ta ei olnud aru saanud, mida ma öelda üritasin.
“Ma tahan ampulli,” pidin kõik puust ja punaseks tegema. Ampulliks nimetati (ja väga võimalik, et nimetatakse siiani) pisikest mürgiga täidetud implantaati, mis õmmeldakse alkohooliku tagumikku. Asja mõte on selles, et kui ampulliga inimene uuesti jooma hakkab, ärkab mürk tema organismis “ellu” ja patsient paneb lusika nurka. Ampulli ja selle peamist ravitegurit ehk surmahirmu peeti üldiselt joodiku viimaseks võimaluseks ning seda sai vähemalt sel ajal inimorganismi toimetada ainult absoluutse vabatahtlikkuse alusel.
Samas liikusid jutud, et ampulli, nagu iga teist ootamatult tülikaks muutunud elementi, on võimalik ära petta. Singer Vingeri klahvpillimängija Avo Ulvik rääkis kunagi mehest, kes sõrmkübara jagu iga päev viinadoosi suurendades ampulli valvsuse uinutas ning paari kuu pärast jälle normaalsetes kogustes tina panna sai. Pealegi pidi “turul” toimetama põhjajoonud kirurge, kes mõne pudeli viina eest ampulli kusagil Mustamäe korteris su urruaugu kõige tumedamatest koobastest uuesti välja opereerisid. Lihtlabase kööginoa ja aedniku kummikinnastega, ent mis vahet seal oli. Ühesõnaga, polnud kuigi lõplik ravimeetod isegi ampull. Joodiku – nagu ütleb rahvatarkus – suudab päästa ainult surm. Ning ma tundsin, et täna on ta mulle lähemal kui kunagi varem.
Liivi meelest polnud ampull just kõige parem idee.
“Proovi üks kord veel ilma. Kui ei suuda, no siis ei suuda. Üks vend suri kiirabiautos, kui oli rikkalikult kaetud sünnipäevalaualt morsi pähe mingit viinasegu haaranud. Ampull pole naljaasi.”
Kuna kabineti number 3 ukse taga järjekorda ei olnud, siis marssisin koputamata sisse. Unise näoga ning jõhkra vene aktsendiga tädike käskis mul püksid maha võtta. Garšneki käest olin kuulnud, et esimene süst on magneesium, mille verre jõudmise tagajärjel pidi kogu keha korraks ühtlaselt soojaks minema.
“Ärge palun väga kiiresti vajutage,” üritasin ma valveões professionaalset kannatlikkust tekitada. Garšnek oli hoiatanud, et mõned litsuvad kogu laksu ühe täiega süstlast välja ning et see polevat teab kui mõnus.
“Ma tean, mida ma teen,” ühmas mutt vastuseks ja pressis pöidla süstlale.
Tol hetkel tundsin ma kogu kosmilises täiuses, kuidas tulvaveena vereringlusesse paiskuv
