esikaanel, mida klassivend Auris Rätsep oli mulle 7. keskkooli poiste WC-s hõlma alt näidanud. Nad olid teistsugused. Ja taevas teab, et Eestis oli teistsugune olemine kõike muud kui lihtne.
Kusagil hubaselt liberaalses lääneriigis pole midagi turvalisemat kui ühiskäimlas George Michaeli kombel hästihoolitsetud põskhabemega politseiohvitserile suhu lõpetada. Või rahvusvahelises lennujaamas sind pildistanud turistile peksa anda. Need on armsad ja toredad rituaalid, mis kuuluvad väärika popstaari arsenali täpselt sama iseenesestmõistetavalt nagu piiramatu krediidiga American Express või persetäis sohilapsi Ohios.
Eesti NSV-s – nagu kogu ülejäänud Nõukogude Liidus – pandi sitaaugu rüütlid aga pikemalt targutamata kinni ning lennujaamas turisti rünnanud Björk lakuks siiani mõnes Kesk- Aasia raskestikasvatatavate tütarlaste eriinternaatkoolis õpetajatädi ebasümmeetrilist tutti.
Eestis nalja ei mõistetud ning just see muutis kehtivate normidega maadlemise, mis kusagil snobistlikus Londonis oli parimal juhul teetöölise pühapäevahobi, tõsiseks väljakutseks. Kes selles mängus ellu jäi, istus õhtusöögilauas vanajumala paremal käel. Või istus vanajumal tema paremal käel.
“Isa, kas sulle ei tundu, et sa vajad midagi?”
Ma pöörasin silmad rõhutatud intensiivsusega baarikapi suunas ning kartes, et minu vihje võis talle ebaselgeks jääda, astusin igaks juhuks mõned sammud kapile lähemale, avasin ukse ning tõstsin välja pudeli Belõi Aisti. See oli Peredelkino- perioodi ametlik stardipauk.
Peredelkino on tilluke daatšade kompleks Moskva külje all. Vene kirjanike liidul oli seal loomemajake, kuhu sulenärijad üle terve Nõukogude Liidu inspiratsiooni ja rahu otsinguil kodudest põgenesid. Ka Eesti kirjanikele eraldati sellesse loomingulisse asüüli aeg-ajalt tuusikuid. Veerand tunni eest oli ema meile – isale, Piretile, Reinule ja mulle – Balti jaamast tasahiljukesi Moskva suunas veerema hakanud rongi viimase vaguni imepisikesest aknast hüvasti lehvitanud. Nagu igal sügisel. Seekord sõitis ta kirjutama raamatut, mille nimeks sai “Arabella, mereröövli tütar”.
Ma armastan ema kompromissitult, ent veelgi rohkem armastasin ma seda ühte kuud aastas, mil ta Peredelkinos järjekordset hitti kirjutusmasinasse tagus. Sest need kolmkümmend päeva pani isa armutult tina. Et siis kõik ülejäänud üksteist kuud aastast tilgatumalt kaine olla. Ja kui isa pani tina, oli elu hüsteeriliselt lõbus.
“Sa ei näi aega raiskavat,” muigas ta varjamatult, valas klaasi täis ning asus seda ettevaatlikult mekkima. Eno Raud oli suurim konjakifänn, kellega mul on olnud privileeg kohtuda. See oli viiulimängu ning naistaksojuhtide järel tema kolmas nõrkus. Igas Peredelkino-perioodis oli alati natuke viiulimängu, palju konjakit ja naistaksojuht.
“Ma lähen hetkeks välja,” köhis isa pärast klaasi lõpetamist hääle puhtaks ning asus esikus mantlit selga ajama. Kõik näis kulgevat plaanipäraselt. “Välja minemine” tähendas Peredelkino-perioodi kontekstis seda, et paari tunni pärast – hiljemalt kesköösel – naaseb ta Kuku klubist koos kõigi seal kas või juhuslikult viibinud inimestega.
Kuku oli kultuuriinimeste kinnine klubi, kus näitlejad pärast õhtust etendust adrenaliini viinaga lahjendasid ning kogu ülejäänud kultuurieliit nõukogude võimu niisama kirudes aega surnuks lõi. Ja juhuslikult viibis Kukus inimesi alati.
Seekord jõudis isa tagasi tavatult hilja. Ent saak oli seda muljetavaldavam.
Esimesena maandus elutoa nurgadiivanis Allan Murdmaa, toonane silmapaistev arhitekt, kellest räägitavate legendide nimekiri oli lõputu. Minu isiklik lemmik oli lugu, milles Kukus järjekordset õhtut ööks kaaninud Murdmaa lauda toodi ootamatult pudel veini.
“Tervitused lauast number viis,” ütles ettekandja ühele rõõmsalt viipavale seltskonnale osutades.
Allan koukis pudeli lahti, valas välja, ning avastas klaasi tühjendades, et veini asemel oli pudelis sidrunimorss. Ta haaras seepeale tühja viinapudeli, täitis selle peldikus salaja uriiniga, jahutas kraani all külma veega maha, kirjutas pastakaga etiketile “Kusi” ja palus selle ettekandjal tüli norinud seltskonnale toimetada. “Väga vaimukas!” lõkerdanud laudkond pudelit vaadates, valanud kraami laiali ning joonud klaasid hoogsalt põhjani.
“Lugeda ei oska või?” pareeris minut hiljem naerukrampides Murdmaa tülgastunud pilke lauast number viis. “Seal on ju kirjas, mis pudeli sees on!”
Allan oli geenius.
Murdmaa kõrval võttis istet Maria Klenskaja, kes isale – ja mitte ainult talle – kohutavalt meeldis. Kinos jooksis värskelt film nimega “Surma hinda küsi surnutelt”, milles Klenskaja kehastatud kivinäoline kommunist Elle Kulli mängitud reeturi sõelapõhjaks kõmmutab. Ta oli piiritult lahe ning teda hiirvaikselt oma kodus diivaninurgas istumas näha oli taevalik. Sellised asjad said juhtuda ainult Peredelkino-perioodil.
Loomulikult oli seltskonna sisenedes esikust kuulda vendade Urbide hääli. Tarmo ja Toomas elasid lagunemisohtlikus kivimajas, mille fassaad ulatus meie sisehoovi. Peale Urbide oli selle lobudiku tähelepanuväärsemaid elanikke pirakate neljakandiliste päikeseprillidega mammi, kes naljalt kodunt ei lahkunud. Ja kui lahkuski, järgnesid talle truult kõik paarkümmend kassi, kellega ta oma kahetoalist elamist jagas. Sarnaselt Zaitsevile, kes kirjanike majas leviva kõlaka kohaselt õhtuti tuvijalgu õlis friteeris, arvati ka kassimoori oma koduloomadest toituvat.
Tarmo ja Toomas olid isa väga head sõbrad. Kunagi oli ta vendadega õues prügikasti tühjendades jutuotsale sattunud ja sellest ajast olid nad meie juures sagedased külalised. Isegi väljaspool Peredelkino-perioodi, mida ei saanud paraku öelda Lembit Remmelga kohta, kes Urbide kannul tuppa lonkas.
Remmelgas ei meeldinud mulle eriti. Esiteks oli ta kunagi isa palvel üht minu filmistsenaariumit lugedes (lapsena kirjutasin ma neid iga päev paar tükki) vaid mõõdukasse vaimustusse sattunud. Teiseks kandis ta peaaegu eranditult geomeetrilise mustriga sokke, mis tegid mu mingil seletamatul põhjusel närviliseks. Ja kolmandaks oli ta meile jõudes reeglina nii täis, et ülearu intellektuaalset vestlust ei sündinud temaga kunagi. Tänane õhtu ei olnud erand. Legendaarne sulesoldat prantsatas tumeda mütsuga vastu põrandat ning Piret hakkas üle tema norskava keha keksuhüppeid harjutama.
Ain Kaalep, kes ennast Klenskaja ning Murdmaa vahele istuma litsus, oli vinge sell. Tema nimi kõlas ühes Apelsini toonases raadiohitis. “Kord oli koolivend mul Ain, Ain Kaalepi nimekaim,” laulis Ivo Linna mehest, kes Shakespeare’i, Mozarti ja Stenka Razini vaimudega suheldes ajaloo suuri müsteeriume lahendada püüdis. Klassivennad arvasid, et ma valetan, kui väitsin end Aini tundvat. Ta oli nii kuulus.
Tõnu Raadik oli isa tänases kaaskonnas ainuke verivärske nägu. Ja see nägu oli tähelepanuväärselt punane. Mitte küll alkoholist, nagu ma elukogenud joodikute observeerijana esiotsa oletasin. Pigem oli ta elevil. Raadikul oli kaasas viiul ning ilmselt seepärast isa ta Kukust kaasa oligi vedanud. Elu oli mind õpetanud, et kui toas on instrument, hakatakse sellel pigem varem kui hiljem mängima.
Pooleteist tunni ja kahe pudeli konjaki pärast õngitses isa magamistoa riidekapist välja oma viiuli. Poisikesena oli Eno Raud paljulubav viiuldaja. Isegi nii lubav, et kuulsamaid eesti-aegseid viiuliõpetajaid Johannes Paulsen teda mingil perioodil tasuta õpetas, kuna vanavanematel polnud raha viiulitundide eest maksta.
Ta avas korteri välisukse, astus treppikotta ning hakkas selle kivises kajas oma lemmiketüüdi saagima. “Kaja pole kunagi liiga palju,” öelnud aastaid hiljem Seitsmenda Meele laule helirežissöörina lindistanud Sven Grünberg vastuseks Henri Laksi küsimusele, miks peab iga soolotrumm viis sekundit pärast lööki edasi kajama. Isa oleks Grünbergiga tol hetkel nõustunud. Poognajõhvide puudutustest sündinud noodid resoneerisid trepiastmeid
