valusalt kätte. “Heiki Soomet ei ole enam!” kuulutas Sass paari aasta pärast Jaan Kreuksi nimelises Kultuuripalees läbi mikrofoni uue ajastu algust. “Nüüd olen mina!”
Reeturlik pärakusse trukkija oli meistri hüljanud ja tema käest õpitud võtetega turgu haarama asunud. Heiki üritas kuuldavasti mõne aja pärast Ungari välispiirile veetud okastraadi alt läbi pugeda ja Austriasse putkata. Paraku jäi mees piirivalvele vahele ja veetis paar järgnevat aastat kusagil Kesk-Euroopas vangivalvurite munandeid näksides. Hiljem räägiti, et kunagine diskor elab Rootsis ja teeb Volvos hiilgavat karjääri.
“Väga meeldiv! Väääägaaaa meeldiv,” ei tahtnud Heiki mu kätt Generaator M-i prooviruumis lahti lasta.
“Unusta ära!” hüüdis Hendrik vihaselt. “Mihkel ei ole gei. Mine Sassi juurde ja unista edasi.”
Heiki ja Hendrik olid omamoodi äripartnerid ja Geneka ninamees võis endale otsekohest väljendumist lubada. Himur kergats jõllitas mind Guglunki silmadega edasi, naeratas siis vabandavalt ja lasi käe lahti. Tema silmad põlesid nagu poisikesel, kes on kommivabrikusse sattunud. Kuid mõistes, et minu batoonikest ta oma iharal keelel põrgatada ei saa, asus ta aupaklikult taganema
“Ärge siis järgmise nädala esinemist unustage,” manitses vastu näppe saanud pepuvend uksest välja tagurdades. Kuidas saidki nad järgmise nädala esinemist unustada. See oli nimelt nende viimane.
Punkarid teadsid toona üksteist fotode kaudu. Need levisid käest kätte ning suurema osa tolleaegseid antisotsiaale portreteerivate fotode autor oli Arno Saar. Teda nähti kõikjal, kus punkarid kogunesid – kontsertidel, Varblase kohvikus ja Moskva ees. Punnis silmade ja Mõmmibeebi põskedega piltnik tuletas mulle miskipärast meelde Scorpio-nimelist psühhopaadist mõrvarit, kes esimeses Dirty Harry filmis ujumisbasseinis lõõgastuva noore tüdruku tapab ja hiljem bussitäie koolilapsi pantvangi võtab.
Arno kohta oli liikvel väga erinevaid legende. Ühe kohaselt oli Arno Saar nooruses kõva kriminaal ja Mustamäe vaste Tina tänava venelastele. Kui lapsed ei tahtnud putru ära süüa või õigel ajal magama minna, siis tuli Arno Saar ja pistis nad žilett-teravaid hambaid õrna inimlihasse pigistades nahka. Ta olla valimatult kõik endast pisemad inimesed rahast tühjaks raputanud ning vastupanu osutamise korral armutult läbi klohminud. Siis sattunud ta aga mingisse õnnetusse ja nõiaväel saanud terrorit ja õõva külvanud kaagist tõsiste fotograafiahuvidega sümpaatne noormees.
Teine legend pajatas Arno Saare pornograafiakirest. Teda kutsuti Porno-Arnoks ja selle veatult riimuva hüüdnime andsid talle kuulu järgi konkureerivad fotograafid, kelle hinnangul oli Arno eluunistuseks pildistada kõiki maailma häbememokki. Alasti naisekeha on inspireerinud muidugi paljusid kunstnikke läbi ajaloo. Kuid Arno huvi ei piirdunud kõlakate järgi mingi süütu tissipaari kunstilise kujutamisega. Kaugel sellest, teadis rääkida rahvasuu.
Kuritegeliku minevikuga pornohull fotograaf, keda kõik Tallinna punkarid usaldasid, oli muidugi tüüpiline KGB profiil. Sellist venda oli erakordselt mugav survestada ja Arno käest väärtuslike negatiivide enda valdusesse saamine poleks Pagari tänava meestele teab kui ületamatuks väljakutseks kujunenud. Seetõttu oli kolmas Arno Saare kohta kulutulena leviv kõlakas seotud tema väidetava KGB-taustaga.
Oli esimese kahe legendiga kuidas oli, aga seda, et Arno nõukogude siseluure heaks töötab, punkarid ei uskunud. Loomulikult olid tema pildid KGB meestel olemas. Aga et ta need ise sinna viis, oli väheusutav. Või oli ta hiilgav näitleja. Männiku metsas järjekordsel fotosessioonil läks Arno silmnähtavalt närvi, kui kaks tundmatut kuju meile lähenesid.
Hendrik, Valdek, meie ühine sõber Risto Kivi, Olümpia hotellis kelnerina töötanud Urmas Tundeberg, mina ja veel mõned punkarid olime end paraadmundrisse löönud ja kõik koduses majapidamises leiduvad esemed haaknõeltega riiete külge kinnitanud. Uhkelt ülesrivistunult ootasime me kannatlikult, kuni Arno säriaega ja ava täpseks sättis.
Äkki kostis eemalt valjenevat juttu ja kaks meest jooksid sprindikiirusel meie suunas.
Arnol oleks fotokas napilt käest kukkunud. Ta värises hirmust üle kere, sest väljakutsuvalt riietunud punkarite fotografeerimine oli tegevus, mille eest võimekam prokurör ta hea tahtmise korral oleks kinni võinud panna. Meie suunas hingeldades tormavad sellid võisid vabalt olla erariides mendid, keda kõik metsad triiki täis olid. Arno hirm oli ehtne. Mitte selline, mida teeskleb KGB käsul punkareid pildistav agent.
Teha polnud aga enam midagi. Mehed jõudsid meieni ja üks küsis närviliselt selja taha vaadates:
“Kuhupoole karjäärid jäävad?”
Hendrik näitas neile suuna kätte.
“Te pole meid näinud,” ütles teine mees ja nad jooksid aegajalt tagasi vaadates edasi.
“Tänaseks aitab küll,” lalises Arno fotokat kotti toppides. Need kaks polnud küll mendid, keda ta kartis olevat. Aga pea needki tulla ei võinud. Seda enam, et kõigi eelduste kohaselt olid meid kõnetanud kollid põgenemas. Põgeneti aga tollal põhiliselt mentide eest.
Kunagi varem mingil järjekordsel punküritusel oli Arno Hendrikule ja mulle näidanud värskeid fotosid teistest Tallinna punkaritest. Neil oli igasugust rahvast: koerakaelarihmadega imekauneid tüdrukuid; mees, keda Arno Eesti punkfilosoofiks nimetas ja kitsa näo ning veel kitsamate prillidega Kadrioru punkar, kelle nimi oli Villu Tamme. Viimane nägi kõigist Arno pildistatud tegelastest kõige coolim välja.
Mõned nädalad hiljem Villut Laste Maailma ees trammi ronimas nähes sööstsime me Hendrikuga talle omavahel midagi kokku leppimata järele ning asusime ühiskondlikus transpordivahendis efektse tüübiga tutvust sobitama. Punkarid hoidsid kokku nagu juudid või tsiklimehed. Viisteist minutit juttu ja bändide nimede loopimist ning sa võisid olla kindel, et oled järjekordse verevennaga kohtunud.
Villu elas Kadriorus väga soliidses eestiaegses majas. Tema vanemad olid kirglikud mälumängurid. Populaarne telesaade “Kes keda?”, mille juht Enn Eesmaa Mõigu KEK-i põskhabemetes mälutitaanidele televaatajate ärevuseks lahendamatuid ülesandeid andis, oli Villu kodus kohustuslik meelelahutus. Tema korteris vedeles hunnikute viisi kaustikuid käsitsi kirjutatud “Kes keda?” detailsete transkriptidega.
Ka muusikat armastati selles omamoodi soojas peres keskmisest Eesti leibkonnast tubli paarkümmend protsenti rohkem. Ja need mõnikümmend protsenti tulid kõik suuresti ühe pereliikme arvelt. Villu oli täpselt samasugune punkar nagu me kõik: rohkem kui punkmuusika tekkimise põhjused – inglise väikekodanluse idiotism ja tooride poliitika – huvitas teda muusika ise. Tema lindikogus leidus kraami, millest Hendrik ja mina ainult Suosikkist lugenud olime. Punk oli Läänes selleks hetkeks juba sisuliselt surnud ja Sex Pistolsist kirjutasid isegi Skandinaavia klantslehed.
Sham 69, Angelic Upstarts ja mitmed teised vähemtuntud bändid olid Villu jaoks igapäevane tegelikkus ja kõik korrad, mil me Hendrikuga tema juures õlut rüübates maailma asju arutasime, lõugas arusaadavuse piire testiva inglise aktsendiga töölisnoor päevinäinud lintmagnetofoni kõlaritest: “If the kids are united, then we’ll never be divided.” Lihtsamalt, ent samas nii täpselt ei oleks me ise ilmselt kunagi osanud oma südametes tukslevat meri-põlvini-bravuuri sõnastada.
Kuna Genekas oli suhteliselt värskelt laiali läinud, otsis Hendrik uut muusikalist väljundit. Juba paralleelselt põhibändiga oli tal uus projekt. Nime? (Küsimärk) all tegi Hendrik muusikat mitmeid aastaid, kuid selle esimene inkarnatsioon, mille koosseisus olid veel Valdek, Risto Kivi, Hendriku sõber Arpo ja mina, mängis P.I.L. – i eestindusi ja Dead Kennedys’e plagiaate. Kuna Risto ja Arpo paraku ülemäära musikaalsed sellid polnud, jäi? pärast esimesi proove mõneks ajaks paremaid päevi ja bändiliikmeid ootama.
