popmuusika kuulusrikka ajaloo vaimukaim välgatus ja paari üksiku proovi tasemele kogu asi jäigi.
Hiinakas oli saanud sõjaväekutse ja nagu ka Led Zeppelin, mis pärast trummari traagilist lahkumist ei olnud uue liikmega nõus jätkama, läks Generaator M oma kuulsuse absoluutses tipus laiali. Mulle tundus, et Hendrik tahtis fännid meelega armastatud bändita jätta, et toonase süsteemi kultuurivaenulikkust seeläbi kujuka näite varal paljastada. Hiinakas oli küll kõva trummar, ent hoolikalt otsides oleks Genekas uue ja mitte halvema mehe leidnud.
Aga nad läksid laiali. Ja otsustasid seda väärika lõppkontserdiga tähistada. Eelmisel nädalal olin ma neid finaalmänguks treenides Nõmme kulta prooviruumis vaatamas käinud. Ma olin tutvunud selle väärika kultuuriasutuse nimekaima plaadikeerutajaga. Aga Generaator M-i viimasele kontserdile sain ma sisse ainult pimeda juhuse läbi.
Kogu Nõmme keskus oli tund enne väljakuulutatud algust inimesi paksult täis. Liinibussid ja autod, mis mäest alla Mustamäe suunas üritasid keerata, pidid vastassuunavööndi kaudu põike tegema, sest sajad noored olid sõidutee blokeerinud.
Ja kui rahvas lõpuks majja sisse lasti, polnud sellest kuigi palju abi. Nõmme kultuurimaja mahutas kõige higisemal õhtul heal juhul viissada inimest. Geneka viimane kontsert oli selle nii mõndagi näinud hoone austusväärse ajaloo kõige higisem hetk. Üle poole kogunenud rahvamassist jäi aga ukse taha.
Kui bändi avalugu läbi krohvitud seinte välja hakkas kostma, muutus tibutava vihma kiuste sissepääsemise lootust hellitav seltskond rahutult sumisema. Mõne hetke pärast kostis vasaku kõrvalukse juurest kellegi võidurõõmus hõigatus, et siit saab sisse. Ma sööstsin hetkegi kõhklemata hääle suunas ja nägin, et kaks tursket punkarit olid väsinud tabalukuga suletud ukse lahti kangutanud. Pool sekundit hiljem olin ma juba sees. Minu ees väänles palja ülakeha ja verise peaga kontserdikülastaja, kes Hendrikule läbi rahvamassi lähemale murda püüdes kellegi rusika ette oli jäänud.
Taolist möllu polnud minu koolipidude hillitsetud tempoga harjunud silmad varem näinud. Viiesaja inimese väljahingatud süsihappegaasist vettinud majaseinad vibreerisid ühtlase müraga tabamatus rütmis ja nagu biitlid mõnikümmend aastat varem, kostis Genekas publiku kisast vaevu üle.
“Ja sellega ja sellega, ongi asi tahe, ja sellega ja sellega, leppima ma pean,” huilgas päevakangelane mikrofoni taga jumalikke poose võttes Generaator M-i suurima hiti “Kaugõpe” fännidele pähekulunud refrääni. Hendrik oli omas elemendis ja seda oli võimatu mitte märgata. Ta elas iga lauldud fraasi läbi oma füüsilise keha, üksikutele täishäälikutele nii palju õhku peale puhudes, et kohati hakkasin ma Hendriku tervise pärast muretsema. See oli tema bändi viimane kontsert ja ükskõik kui palju esinemisi tulevik ka Hendriku teele ei veeretanud, pidi ta igaks juhuks siiski arvestama võimalusega, et seisab selles surematust projitseerivas valgusvihus viimast korda. Mõnes mõttes seisiski.
Uusi bände tekkis sel ajal Tallinnas paar tükki päevas. Järjekordse muusikalise projekti isikkoosseis sõltus suuresti sellest, kellega sa parajasti Varblase kohvikus ühe laua taha sattusid istuma. Enamik toonastest veinipudeli ääres sündinud orkestritest lagunes juba sama päeva õhuks ühegi proovini jõudmata. “Kuule, teeme bändi!” asendas neil kids-are-united-päevadel tere-kas-ma-tohin-teie-seltskonda-istuda-viisakust.
Samas oli Generaator M-i kiiluvees pinnale hulpima jäänud ka kauem kui kaks pudelit starkat tegutsenud kollektiive. Mõnes mõttes olid needki rohkem mütoloogilised kooslused, kui reaalselt mängivad bändid, kuid andsid erinevalt paljudest kaasaegsetest ka vähemalt ühe kontserdi.
Täpselt üheainsa kontserdi sooritas Allan Vainola eriti šiki nimega bänd Ajutine Valitsus, millest palju rohkem ei teatud kui seda, et nende lugude nimed olid kõik ühesõnalised ja ega laulutekstideski sõnu oluliselt rohkem olnud. Ja sellegi ajaloolise esinemise käigus ei jõudnud Ajutine Valitsus üle paari takti mängida, sest otsustaval hetkel lülitas kellegi karvane käsi elektri välja.
Kevade tänaval asunud Tallinna 22. keskkoolis toimus ühel imelisel päeval minipunkfestival, mille esinejate nimekirjas olid lisaks Ajutisele Valitsusele veel sama kooli bänd nimega Uus Kanalisatsioon ja Munga ehk Ivo Uukkivi ansambel Kopli Otell. Et keegi oli Hendrikule soovitanud neid kindlasti vaatama minna, ronisime me kontrolli mõttes kohale.
“Ega siin midagi eriti head tulemas ole,” sisises seni suveräänse punkkuninga positsiooni nautinud Hendrik uute tegijate hingeõhku kuklas tundes. Tal oli õigus.
Esimesena ronis lavale Uus Kanalisatsioon. See Rein Laaneoru toonase džässrockansambli Uus Generatsioon nime vaimuvaeselt väänanud jõuk mängis pehmelt öeldes sitasti. Bändi ainsaks väärtuseks oli verinoor Raivo E. Tamm, kes tüütute kahe-duuri-lugude vahele punkluuletusi luges. Need kujutasid endast enamasti suguvõimetute riimidega naiivset absurdilüürikat ja läksid seda paremini kohaleloivanud kalkaritele sarve. Minimalistlikult paari haaknõelaga ehitud Eerik Niiles Kross kõkutas teiselpool saali igatahes heakskiitvalt naerda.
Pidu ei kestnud Uue Kanalisatsiooni õues kaua. Kohe, kui esimesed fännid aula äärtesse paigutatud pinkidelt keskpõrandale jäikade liikmetega “tantsima” tulid, sisenesid saali valgete T-särkide ja juhmide ilmetega nudipead, kes nende käevangus rasvunud perseid edasi-tagasi väänutanud litade vaimustuseks punkidega pikema sissejuhatuseta tüli hakkasid norima.
“Ega siin midagi eriti head tulemas ole,” kordasin ma sõnasõnalt Hendriku poole tunni tagust lauset, diskomehi ja nende ajudeta pruute hordide kaupa Tallinna 22. keskkooli aulasse sisenemas vaadates. Keegi pidi täna peksa saama ning jõudude vahekorda visuaalselt hinnates ei olnud need püüdlikult kehalise kasvatuse tunnis lihaseid treeninud jõmmid, kes õhtul purustatud ninaluudega koju lähevad.
“Lähme minema,” sittusin ma kulturisti kehadega ambaale nähes püksid täis.
“Oota.” Hendrik tõukas end minust eemale.
Ühest küljest oleks praegu jalgalaskmine olnud eriti küüniline reetmisakt. Punkar astub teise punkari kaitseks välja ka siis, kui ta teda isiklikult ei tunnegi. Teisest küljest pidi Hendrik aru saama, et tema VIP-staatusest on sellistes olukordades vähe kasu. Isegi vastupidi. Johnny Rotten sai Londoni tänavatel peksa just sellepärast, et tema arrogantselt irvitav larhv oli vutifännidest proledele Daily Mail’i lehekülgedelt tuttav.
Paari minutiga oli saal diskosõpru täis ja alalhoidlikumad haaknõelamehed hakkasid tasapisi kodu poole asutama.
“Lähme nüüd,” ei kavatsenud ma veresaunas täna leili visata. “Hea küll.”
Hendrik tegi kahest kehvast otsusest parema. Me jalutasime kooli uksest välja ning kuulsime edasistest sündmustest alles paari päeva pärast. Selle kohta, kas Munk ja tema Kopli Otell lavale jõudsid või mitte, laekus vastukäivat infot. Kuid Ajutine Valitsus oli vihaselt rusikaid vibutavate Boney M-i fännide kiuste siiski kidrad võimude taha ühendanud ja esimese loo lahti löönud. Suurema kaose ärahoidmiseks lülitanud kooli direktor seepeale voolu majast välja, ohukollet aulast hoovi suunates. Seal olla nudipead kõikide väljapääsude ees rivid moodustanud ning igale lahkuvale punkarile hüvastijätuks vastu hambaid virutanud.
Järgmisel hommikul lõid diskojõmmid biitsepsi toiduõliga läikima, tirisid üks number liiga väiksed Levi Strauss & Co-s toodetud farmeripüksid jalga ja siirdusid Viru hotelli juurde oma puises soome keeles turiste tülitama. Kakskümmend viis aastat hiljem moodustasid nad iseseisva Eesti Vabariigi majanduseliidi ning olid nn pingviinide paraadil esimesed, kes presidendile telekaamerate ees kõiketeadvalt naeratades kätt andsid. Punkarid traageldasid oma rippupekstud huuled haaknõeltega kokku ja läksid kohviku Moskva juurde, et seal saatusekaaslastega eelmise päeva sündmusi arutada. Ka kahekümne viie aasta pärast olid nad täpselt
