vaikselt räägib. Ta oli terve öö närviliselt mööda korterit ringi kõndinud ja sipelgaid peletanud.
“Nad sibavad mööda selga ega taha kuidagi maha rahuneda,” kurtis isa kurnatud häälel.
Ilmselt olid sipelgad end kuidagi korterisse sisse murdnud, kuigi ei Rein, Piret ega mina polnud neid kordagi tähele pannud. Võib-olla olin ma nad kogemata koolist kaasa toonud. Võib-olla olid nad end lasteaias Piretile salakavalalt taskusse sokutanud.
Igatahes olid sipelgad öö läbi isa terroriseerinud. Ja need väikesed äraarvamatud tõprad olid tugevamad kui keegi arvata oskas. Isa romaani “Etturid” lõpus põgeneb metsavend Valdur, kes on just oma sõbra surnukeha leidnud, iseenda hirmu eest sihitult metsa. Ta on meeleheitel, tema võitlusvaim on otsakorral ning murtuna kukub ta viimaks näoli vastu sammalt. Seal näeb Valdur toimekalt askeldavaid sipelgaid. “Aina askeldasid need kuradi sipelgad…” on Eno Raua parima raamatu viimased sõnad. Elutoas lõdisevat isa vaadates tulid need mulle äkki meelde.
Kolmas
“Ära võta südamesse, võta suhu.” Hendrik sai aru, et oli mulle liiga teinud.
Ilmselt poleks ta nii tuliselt pidanud reageerima, ma olin ju ikkagi kõigest kolmeteistkümneaastane. Kuigi enda meelest olin ma seda juba. Ma teadsin Hendrik Salleri (täispika perekonnanime Sal-Saller võttis ta kasutusele hiljem) kõige tähtsamaid saladusi. Ja tema minu omi. Eelmisel päeval olin ma ühe tema oma lolli peaga suuremas seltskonnas välja lobisenud. Ja siis ta vihastas. Hendriku äkkviha oli legendaarne. Ma olin siiani mossis.
“Miks suhu?” ei saanud ma Hendriku jutust aru.
Ta puhkes naerma. Justkui signaliseerides, et pole ma midagi juba kolmeteistkümneaastane.
“Selline ütlemine on – ära võta südamesse, võta suhu.”
Ta patsutas mind lepitust pakkuvalt õlale ja me keerasime Kaarli kiriku juurest üle Tõnismäe Kosmose kino poole. Sealt pidi tramm meid Kadriorgu sõidutama. Tšehhid olid oma rändtivoliga taas Tallinna jõudnud ja väsinud atraktsioonide ülespanemisel kasutati kohalikku tööjõudu, kelleks olime sel aastal mina ja Hendrik. “Plekk” oli korralik ja lisaks saime me testsõite tasuta teha.
“Kohal,” hüppas Hendrik avatud trammiuksest välja.
Me läksime üle tee ja olime paari minutiga objektil. Kusagilt Tšehhoslovakkia väikelinnast igal suvel Tallinna kolinud lõbustuspark oli ülelinnaline sensatsioon. Inimesed olid tervete perekondade kaupa valmis tunde piletisabas piinlema, et “Kellukeste teel” – nii nimetati kogu tivoli kõige kõvemat atraktsiooni – kaks minutit füüsikaseadusi rikkudes pea alaspidi puust vankrikestes ringiratast kihutada. Varasematel aastatel olin ma siin käinud oma bioloogilise isaga. Nüüd jõlkusin ma mereäärsel üüratul asfaltplatsil oma vaimse isa seltskonnas.
Öö läbi kestnud orgiast punetavate silmadega tavotistes tunkedes slovakk viipas meid lähemale. Diil oli imelihtne: meie aitame tal karussellid üles panna, tema annab meile kummalegi viis rubla päevas. Pluss tasuta sõidud. Kõlas nagu aus kaup. Ja oligi. Ainult et kõiki neid nõmedate nimedega “sürpriisrattakesi” ja “autorevüüsid” kokku monteerides õnnestus meil nende mehhaanikaga lähemalt tutvuda. Ja pärast seda võisid tšehhid ja slovakid tasuta sõidud endale persse pista. Vabatahtlikult me neisse lendavatesse kirstudesse ei roninud.
Saatus ja üüratute hülgevuntsidega slovakk olid meid täna “Kellukeste teed” püstitama määranud. Eluohtliku kiirendusega sõidukärusid peaaegu külili paiskav kaldtee koosnes demonteeritavatest osadest, mis kinnitusid üksteise külge suurte poltidega. Paraku oli kriitiline kogus hiigelkruvisid aastate jooksul kaduma läinud. See pisiasi ei paistnud minu ega Hendriku mõningaseks üllatuseks töödejuhatajat väga häirivat. Ta sidus “Kellukeste tee” kõige kõrgema tipu osad nööriga kokku ja pilgutas meile kelmikalt silma.
“See kukub ju kokku,” üritas Hendrik eesti keeles protesteerida.
Vunts naeratas kõigest aru saades, tõmbas käisega üle leemendava otsaesise ja avas valju plupsuga õllepudeli.
“Obed,” kuulutas ta välja kahetunnise lõunapausi.
Hendrik Saller oli elav legend. Mis sest, et lihtsurelikest ta vähemalt väliste tunnuste põhjal suurt ei erinenudki. Ta oli minust kõigest kolm aastat vanem, kuigi sellises eas on need aastad vähemalt seitsmekümne kahe kuu pikkused. Hendrik oli tapvalt andekas. Linna peal sosistati, et ta on sellest ka ise suurepäraselt teadlik. Eerik Niiles Kross oli kuulnud, et Hendrik käib mööda Nõmmet ringi – seal ta suurema osa ajast pesitses – ja räägib, kui jube kõva mees ta on. Minu pinginaabrile Allan Kalvele oli kurtnud mingi lähisugulane, kes Salleriga ühes klassis käis, et mees on nii ülbe, et ei ütle teregi.
Minu ellu sisenes ta esimest korda kõige vähemtõenäolisemast kohast, elutoa nurgas tolmuvast televiisorist, mida ülikangete prillide ja räige õllelebraga mees kord kuus parandamas käis. Hendriku ansambel Generaator M esines Eesti Televisiooni saates “Kaks takti ette”. Üldiselt oli see tuntud kui talumatult igav lauljate konkurss, mille esimese preemia võitis reeglina see, kes kõige püüdlikumalt Gennadi Tanieli “Laulu verelilledest” lõpuni lohistas. Ent ühel hooajal otsustati lauljate asemel ansamblid võistlustulle saata ning sellest sai siinse kultuurielu keskseid sündmusi.
Generaator M oli selleks ajaks juba kohaliku undergroundi olulisim tegija. Nende kontserdid olid alati paksult rahvast täis. Erinevalt Propellerist, kellel oli pungiga sama palju pistmist kui tomatil tuumapommiga, küttis Genekas ausat ja puhast kraami. Osalemine Eesti ainsa telekanali ainsas muusikasaates tõi Hendriku suurele kaardile.
Saatejuht Aarne Saluveer juhatas bände sisse ja välja. Kui pensionäride ansambel Tungal lõpetas, hakkas ta noorusliku entusiasmiga järgmist tutvustama: “Nüüd tulevad lavale eelmistest kakskümmend aastat nooremad mehed Tallinna 10. keskkooli ansamblist Generaator M, kellel pole Boney M-iga midagi ühist peale M-i. Kõlab uus laine. Uus laine on toonud vahepeal niivõrd tühjaks, mõttetuks ning loiuks jäänud rock- muusikasse taas värsket verd. Ta on vähenõudlik, ei ole vaja kalleid võimendussüsteeme, süntesaatoreid. Vajalik on vaid nooruslik särts, mõttetihe tekst, paar kitarri ning trummid. Kõlab ansambli ühislooming “Käed”.”
Kui Genekas üleriikliku televisioonieetri enda kätte sai, kuulus võim Eesti NSV-s kaks ja pool minutit rahvale. Da-da- da-da-da-da-da-da, tümistas bassimees Kits (kodanikunimega Anti Rüüt) tagurpidi “Peter Gunni” riffi, trummar Sven Jannes ehk Hiinakas kolkis soolo- ja põrandatrummi ning Hendrik paiskas tervet põlvkonda defineerinud lauluread kõikidesse kodudesse üle kannatustest räsitud maa:
Kummikindais kätepaarid,
kätel mõtteis pahad plaanid:
tahvad mind nad kinni püüda,
tahaks joosta tahaks hüüda:
tulge appi kõik, kes mind päästa võiks,
tulge appi kõik, seda palun ma,
tulge appi kõik, kes mind päästa võiks,
tulge appi kõik, vabastama mind.
Teeneka nõukogude helilooja Isaak Dunajevski kuulus fraas “meil laulud aitavad elada, võita” omandas sel epohhilooval hetkel uue tähenduse. Ma ei teadnud, kuidas on lood võitmisega. Aga elada aitas ETV ekraanil harkisjalu punast elektrikitarri saagiv ja müstilistest kätest laulev ikoon päris kindlasti. Selle mehega tahtsin ma kohtuda.
Justkui tellitult selgus mõned nädalad peale Generaator M-i teledebüüti, et minu koolivend ja hea sõber Valdek Kangert tunneb Hendrikut. Veelgi enam. “Ma olen tema parim
