ööde sünnitatud tõed ja väärtused olid defineerinud, vilksasid meteoori kiirusel mu silme eest läbi. Tundsin iga pooriga, kuidas mu lõputuna näiv surematuse otsing ühtäkki nappide sekundite jooksul läbi sai. Ma olin uskunud, et võti igavesse ellu on surma ignoreerimine. Veelgi enam. Ma olin veendunud, et lõputult elab see, kes surma kõige julmemalt näkku julgeb nikkuda. Kes surma oh-kui-cooli tõsiduse üle kõige raevukamalt naerda suudab. Ning nüüd, vastupandamatu massina veresooni uuristavat magneesiumilaviini oma kehas tundes, mõistsin ma äkki, et olin sellel retkel ebaõnnestunud. Surm oli oma nädalaid pesemata munni mulle kurku surunud, mitte vastupidi.
Kuid see teekond ei olnud siiski päris asjatu. Ma olin kohtunud inimestega, kelle ees vikatimees pikalt vastu punnimata päraku uurakile ajas. Ma olin näinud jumalaid, kelle veri ja sperma täitis sisuga kõiki neid laulupealkirju, mida Vikerraadio soovikontserdi diktor kiretul häälel viis korda nädalas ette luges. Kõiki neid lehekülgi, mida inimesed õhtuti raamatukogudes üksteise järel neelasid. Kõiki fraase, mida Draamateatri ebamugavate toolide kiuste hiirvaikselt kuulati. Mul oli olnud privileeg tõelisi meistreid tööhoos jälgida, kuid nüüd oli minu aeg läbi. Ma olin liiga nõrk.
“Võite püksid jalga tõmmata.”
Teine
A-dingi-dingi-dingi-ha-ha-haa, a-dingi-dingi-brrr-Himaalaja.
Pisut kriimus vasaku esitiivaga, ent muidu laitmatus korras Moskvitš veeres kirjanike maja hoovi nagu keravälk selgest juulitaevast. Nõukogude autotööstuse sõbralike silmadega keskklassi mudel ei saanud oma kuraasis märkamatuks jääda. Esiteks oli sõiduauto 1977. aasta suvel üksikute privilegeeritute mängukann. Teiseks teadsid Harju tänav 1 aadressil paiknevas loomevabrikus kõik kõiki. Ja eriti hästi teadsid kõik kõikide autosid.
Jaan Krossil ja Ellen Niidul oli lumivalge vana Volga, mida tavotistes tunkedes mees nimega Korb kümnendast korterist režiimil 24/7 putitas. Ants Saarel oli sapakas – mitte just kõige glamuursem mudel –, ent Krosside uunikumiga võrreldes kadestusväärse tervise juures. Lastekirjanik Robert Vaidlole kuuluv Moskvitš oli roheline. Võimalik, et õhtuti garaažis kuueteistkandilisest teeklaasist starkat kulistades ning majalastele kõige uskumatumaid kalamehejutte vestes lootis ta oma sõiduki mõttejõul punaseks muuta. Või siniseks. Aga ükskõik kui armutult vaene Robi oma alateadvusega ka tüli ei norinud – tema mosse oli hiljemalt järgmisel hommikul jälle roheline. Koledate esemete saatus on olla kole ning sinna pole midagi parata.
Tundmatu lendava objektina kirjanike maja rahu hetkeks rikkuma asunud kollane Moskvitš oli aga imekaunis. Kummide vilisedes tegi ta groteskse paraadringi hoovi kitsukesel läbisõiduteel ning jäi seejärel veelgi läbitungivamalt rehve kriiksutades prügikastide juures seisma. Kuigi vaevalt Moskvitši kasutusjuhend midagi sellist ette nägi, istus tema tagaistmel neli täismõõdus meest, üks istus ees ja üks rooli taga.
Tol hetkel õues viibivad lapsed olid olukorra tõsidust arvestades masinale ehk liigagi lähedale hiilinud. Eerik Niiles Kross, kellest sai mõnikümmend aastat hiljem Eesti juhtiv salaluuraja, seisis ähvardavale objektile kõige lähemal. Mõni aasta noorem Märten varjas end ettevaatlikult venna selja taha. Kirjanike Liidu autojuhi Volli ainus poeg Hannes kükitas Märteni kõrval ja mulle tundub, et Indrek ja Kaarel Tarand olid juba siis liiga coolid, et ülejäänud lambakarja kombel tundmatut autot uudistama liduda. Igatahes seisid nad ükskõiksust teeseldes mõnikümmend meetrit ülejäänud kambast eemal.
Kõigist võimalikest autoustest avanes bravuurse laksuga eesistuja oma. Sellest väljus üüratu mees, kes oli sama monumentaalne nagu Aasias paiknev mäestik, millest kõneles tema kuum raadiohitt neil päevil. See oli Mati Nuude. Pöörase keha kohta harukordselt tömpide näppude otsas hoidis ta seitset tühja klaaspudelit. Ajaloolist hetke detailse täpsusega fikseerida püüdes lugesin ma need kiiruga uuesti üle. Jah, neid oli tõesti seitse.
Pisut vaaruval kõnnakul eemaldus Nuude ülejäänud Apelsini liikmetega täidetud masinast prügikastide suunas. Mulle tundus, et need sammud olid väikesed ühe mehe, ent hiiglaslikud terve inimkonna jaoks. Gravitatsiooni rõõmsalt trotsides jõudis ta prügikastini ning lasi pudelitel klirisedes vastu kõledat malmi kildudeks kukkuda. Siis pööras ta kummastavalt looritatud silmad hetkeks meie poole, muigas imelikult ja tuikus tagasi auto juurde. Tolmu tagumiste ratastega tornaadoks keerutades sööstis Moskvitš paigalt ning kihutas sinna, kust oli tulnud.
Sel hetkel teadsin ma esimest korda elus, et minust peab saama rockstaar. Ma tahtsin Školniku jalgratta, mille isa sporditarvete kaupluse Dünamo laomehi “Naksitrallide” autorieksemplaridega ära ostes hankinud oli, sinnasamasse pikali tõugata ning autole järele tormata. Miski ei piinanud mind rohkem kui soov koos tolle saladusliku mustlaslaagriga otse taevasse põrutada. Aga ma tundsin, et koht selles tõllas on vaja välja teenida. Minu aeg veel tuleb.
Eesti oli sel mälestusväärselt kuumal suvel muidugi hoopis teistsugune koht kui praegu. Ühest küljest oli seis kahtlemata hapu – elementaarse inimvabaduse füüsilist kehastust ehk Kellogsi maisihelbeid nägi vagur kodanik vaid Soome televisioonist ja sedagi pelgalt Põhja-Eestis. Saksa DV-sse pääses ta üksnes siis, kui rõugearmiline tšekist Pagari tänaval lahkes tujus sattus olema. Ning rohkem kui võõrvägede viibimine annekteeritud kodumaa pinnal käis tõsisele Eesti mehele närvidele reegel, mille kohaselt tuli tal restorani pääsemiseks ukse vahel kõõluvale livrees paksmaole viis rubla anda.
Lugupeetuimad ja kardetuimad ühiskonna liikmed olid neil päevil šveitserid, kellest kõige jälgim töötas Viru Grilli nimelises söögikohas Tallinna parima hotelli esimesel korrusel. Selle türapea kuulsaim töövõte oli kokkukägardatud viiekas vastu võtta ja seejärel nägu teha, et midagi pole juhtunud. Järgmise viiekaga läks täpselt samuti. Alles kolmas võis osutuda piletiks lina imiteeriva kuivatuspaberiga kaetud lauda, kuhu punaste vestide ja hülgevuntsidega mehed riigi maitsvaimat grillkana serveerisid. Aga võis ka mitte. Ma olen endale vähemalt tosin korda lubanud, et kägistan selle värdja ühel imelisel päeval tema perekonna silme all surnuks, urgitsen seejärel ta punnis silmad taskunoaga kolba küljest lahti ning topin need talle ükshaaval urruauku. Või teen seda kõike pisut teistsuguses järjekorras.
Samas võib neid halle päevi, mille anonüümses üksluisuses sajad tuhanded inimesed oma rõõmutute elude lõppakordi ootasid, Eesti kuldajaks nimetada. Sest erinevalt tänasest, mil isegi inglise proled ei viitsi siin enam varsi tühjendamas käia, oli Eesti tol ajal kõige šikim koht maailmas. Eestis elasid Nõukogude Liidu kõige läänelikumad inimesed. Kõige nõukogulikumad lääne inimesed said neist alles mõnikümmend aastat hiljem.
Eestlane kõndis Leningradi tänavail kuldsetes saabastes, tühjendas Jerevani veinikeldrite aardeid hõbedasest peekrist ning ööbis Batumis peatudes Inturisti hotellis. Talle vaadati alt üles, sest ta oli peaaegu välismaalane. Küsimusele “Atkuda võ?” vastas ta enesekindlalt naeratades: “Iz Viljandi!”. Lootuses, et loll pärismaalane kuuleb äkki valesti – “Iz Finlandij” – ning suhtub temasse veel piirituma alandlikkusega. Ja kui kuuliski õigesti, polnud eestlane ju valetanud. Sest mingis mõttes oleme me kõik Viljandist pärit.
Eesti riigipiir oli küll okastraadist ja paekivist, kuid jabur maailmakorraldus võimaldas siin sündida tegudel, müütidel ning unistustel, mille sarnaseid ei suudetud mujal isegi ette kujutada.
Ja mis kõige olulisem – Eestis olid universumi vingeimad staarid: näitlejad, lauljad, luuletajad, trummarid, kirjanikud, kitarristid, kunstnikud ja kõik teised, kes ärkasid siis, kui üle- jäänud inimesed magama läksid. Ning öist linna täitis üksikute rikkis valgusreklaamide korratu rütm. Mõnikord näidati staare televiisoris, kuid päris kindlasti näidati neid seal aasta viimasel päeval. Siis mängisid nad pilli ja laulsid, tegid nalja ning peitsid ridade vahele midagi, mis KGB meestele unetuid öid põhjustas.
Ja
