1958
1
Meie buss popsutas musta tossu välja röhitsedes mäest üles, iga käiguvahetusega end viimse piirini pingutades. Hetkeks tundusime tagasi veerevat ning palvetasin siis: „Armas jumal, aita meil palun sellest sõidust eluga pääseda, palun!” Surusin näo vastu akent, lootuses näha lopsakat aasa või midagi muud pehmet ja meeldivat, mis leevendaks meie kukkumist, kui buss uppi peaks lendama. Ei midagi taolist – ainult ererohelise tihnikuga kaetud kaljud. Selle taga oli silmapiiril veel vaid vaevu näha São Paulo pilvelõhkujaid ja vabrikuid. Olime need nüüd selja taha jätnud, et suunduda Atlandi ookeani rannikule.
Hingasin sügavalt sisse. Juba ilma äkksurmaohuta oli see päev piisavalt hirmuäratav. Olin teel katsetele Santos FC meeskonda, küllalt väikesesse, ent samas edukasse klubisse samanimelises sadamalinnas. Viimastel aastatel olin mänginud noortemeeskonnas, mis tegutses BACi – Dondinho koduklubi Baurú linnas – juures. Selle noortetreener Waldemar de Brito, tunnustatud jalgpallivirtuoos, oli mänginud Brasiilia koondises 1934. aasta MMil. Waldemar oli veendunud, et ma olen ebatavaliselt andekas. Nii oligi ta oma Santose tutvuste kaudu mulle seal katsed organiseerinud. Hommikul olime koos Dondinhoga rongiga Baurúst São Paulosse sõitnud, kus kohtusime Waldemariga ning lõunatasime. Nüüd olime kolmekesi bussi peal, mis suundus Santosesse.
Baurúst lahkumine oli olnud südantlõhestav. Kõigepealt pidin jätma hüvasti kõigi oma sõpradega ümbruskonnas – poistega, kellega olin aastaid koos jalgpalli mänginud. Ning seejärel tuli terve perekond minekueelsel õhtul minu teelesaatmiseks veel viimast korda kokku. Minu vanaema doña Ambrosina nuttis lohutamatult. Kõik ülejäänud, kaasa arvatud mõneti üllatuslikult minu ema, hoidsid end siiski üsna hästi vaos. Emal olid jalgpalli osas endiselt sügavad kahtlused, kuid Waldemar oli talle meie pool tundide kaupa seletanud, et mul on tõepoolest ebatavalised võimed, kingitus jumalalt, nagu ka Dondinho oli alati rääkinud. Waldemar oli ema veenda püüdes isegi nuuksuma hakanud ja kinnitanud, et oleks tõeline patt minusugust mängijat vägisi Baurús kinni hoida. Ning öelnud, et kui ma kuuajalist katseaega ei läbi, tulen võib-olla üldse koju tagasi.
Ilmselt olid Waldemari argumendid piisavalt veenvad. Vahetult enne ärasõitu andis ema mulle üle kaks paari pikki pükse, mis ta mulle just reisi jaoks õmmelnud oli. Need olid esimesed pikad püksid, mis mul kunagi olnud olid. Kuni selle hetkeni oli mul Baurús ringi joostes läinud vaja vaid lühikesi pükse.
„Olen kindel, et paned meid enda üle uhkust tundma, Dico,” lausus ta. „Kui pead meeles, mis sulle õpetanud oleme, ja hoidud pahandustest, pole mingit põhjust muretseda.”
Kahtlesin selles siiski. Ning kõigepealt tuli mäest üle saada.
Buss roomas edasi, tehes piinarikkaid järske pöördeid ning sõites üle sildade, mis paistsid hõljuvat pilvede peal. Tundus ebaloomulik, lausa jumala tahte vastane, et nii kõrgel taevas sõidame. Kartsin, et Kõikvõimas võib meelt muuta ning meid mäest tagurpidi alla tagasi lennutada – kuni Baurúni välja.
Kogu selle aja, samas kui meie taga istuv isa magas, oli Waldemar, ilmselt nähes, kui närviline ma olin, mulle kõrva nõuandeid sosistanud.
„Ära ajakirjanikega suhtle – nad lihtsalt üritavad sind tobuna näidata.”
„Hoidu suitsetamisest. See mõjub su jooksukiirusele.”
„Naised – need on üks nuhtlus!”
Kahjuks lasin kõrvust mööda poole sellest, mida Waldemar rääkis, kuigi tema nõuannetest oleks kindlasti kasu olnud. Mõtlesin selleks juba liiga palju meie reisi sihtpunktile – ning eriti millelegi, mis tekitas minus rohkem elevust kui miski muu.
Enne, kui arugi sain, olime jõudnud Santose linna ja suundusime bussijaama poole. Möödusime vaksaliterritooriumist, mäenõlvadel asetsevatest punaste katustega villadest ning all-linna kitsast tänavatelabürindist. Lõpuks, olles ühel linna paljudest pikkadest sirgetest bulvaritest, silmasin seda, mida olin kõige rohkem näha ihaldanud. Seal see kauguses sirendas, sinine ning lausa võimatult suur – palju suurem, kui olin ette kujutanud. Olin nii erutatud, et usun, et kiljusin ja äratasin sellega teised bussireisijad.
„Rahune maha, poiss!” sisistas Waldemar, suu üllatusest naerul. „Viime su juba varsti sinna!”
Olin viieteistkümneaastane, ning lihtsalt poiss Baurúst, kes nägi esimest korda elus ookeani.
Vaevalt kaks aastat hiljem kandsid meeskonnakaaslased pärast seda, kui olin just aidanud Brasiilial võita esimese MM-tiitli, mind oma õlgadel ümber väljaku.
2
Veel praegu hämmastab mind, kui kiiresti see kõik muutus.
Need kaks aastat möödusid nagu kosmoseraketis viibides – äärmiselt põnevalt, kuid toimuvat mitte täielikult ohjates; kogu aeg kõrgemale sihtides, kuid liikumas täiesti tundmatu sihtmärgi poole. Mitmel korral polnud mul teha eriti muud, kui sulgeda silmad ja nautida lendu.
Minu jaoks pole see aga lugu kuulsusesärast. See pole tegelikult isegi mitte spordist, per se. See on lugu mõistmisest, et olin milleski tõeliselt hea.
Ma usun, et igaühel on annet millegi peale. Mõnda inimest on õnnistatud isegi talendiga mitmes valdkonnas. See võib olla kunst või muusika. See võib olla matemaatika või haiguste ravimine. Oluline on oma anne avastada, see korralikult välja arendada, ning siis – loodetavasti – omada piisavalt õnne, et seda annet kasutada ja selle eest väärilist tunnustust leida. Suuta seda kõike teha suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul, perioodil 1956−1958, oli minu elu suurim ja enim rahuldust pakkuv seiklus.
Ma tean, et minu juhtum polnud mitmes mõttes tüüpiline. Kuid minu sõprade seas on arste, ärijuhte, õpetajaid ja haiglaõdesid, ning enese tundmaõppimisest rääkides kasutavad nad paljuski samu sõnu, mis mina. Rõõm millegi hästi oskamisest, milleski tõepoolest parim olemisest – seda peaks suutma tunda igaüks. Pole midagi sellega võrreldavat – ning pole mingit vahet, kas pealt vaatab kuuskümmend tuhat inimest või polegi kedagi. Kui suudate leida selle, milles tugev olete, mis teid õnnelikuks teeb, pakub see teile rahuldust seni, kuni siin maa peal kõnnite. Minu, nagu loendamatute miljonite poiste ja tüdrukute jaoks üle maailma, oli selleks jalgpall.
3
Kui ma tol esimesel päeval Santose staadionile astusin, ei meenutanud see küll kuidagi millegi suure algust. Tegelikult tundsin, nagu oleksin umbes meetripikkune.
Saabusime pühapäeval ning parasjagu käis mäng, Santos kohtus São Paulo osariigi meistrivõistlustel – see oli kõige olulisem liiga, kus mu uus koduklubi mängis – Comercialiga. Waldemar otsis meile kolmele istekohad ning vaatasin mängu aukartusega. Ma polnud sellisel tasemel mängu kunagi varem näinud, isegi pealtvaatajana mitte – ning televisiooni tollal mõistagi polnud. Tegevus väljakul toimus kiirusel, mis tundus ebareaalsena. Teadsin isegi mõnda mängijat, sealhulgas Jair da Rosa Pintot, kes oli kuulunud 1950. aastal sellesse kurva saatusega Brasiilia koondisse Maracanãl. Pilgutasin muudkui silmi, suutmata aduda, et peagi mängin nende meestega kõrvuti.
Mäng lõppes ning Waldemar juhatas Dondinho ja minu tribüünide all olevasse riietusruumi. Pärast seda, kui mind esitleti peatreenerile – Luis Alonsole, keda hüüti Lulaks –, oli esimene mängija, kellega tutvusin, Válter Vasconcelos, suurepärane ründav poolkaitsja, kes oma karjääri jooksul lõi Santose eest üle saja värava. Ta kandis särki numbriga 10 – traditsiooniliselt kuulub see meeskonna mängujuhile, mängijale, kes jagab söötusid üle kogu platsi, umbes nagu quarterback Ameerika jalgpallis.
Vasconcelos
