minu valgus kergendustunne. Kuid see ei kestnud pikalt. Enne, kui täielikult taipasin, mis toimub, kallistas Dondinho mind hüvastijätuks.
„Kõik läheb hästi,” ütles ta vaikselt. „Sind saadab suur edu.”
Ning seejärel väljuski Dondinho koos Waldemariga lihtsalt riietusruumist ning sõitis tagasi Baurússe, ainsasse maailma, mida ma eales tundnud olin.
Seisin seal ja vaatasin minut aega ust, pooleldi lootes, et nad võivad sealt silmapilk uuesti sisse jalutada. Mu lapsepõlv oli nagu ainsa hetkega läbi saanud. Ning teatud mõttes see nii oligi.
Pean tunnistama, et esimesed ööd pärast Dondinho lahkumist olid lootusetult üksildased. Magasin staadioni ruumides, ühiselamutoas tribüünide all, kuhu Santos oli vallalistele mängijatele narivoodid paigaldanud. Teised mehed olid väga sõbralikud ja tegid kõik, et ma end hästi tunneksin. Kuid see polnud üldse kodu moodi – ruum oli kohutavalt hämar ning puudusid pildid seintel, sugulased ja kodus valmistatud riis ubadega. Mõtlesin ööd läbi oma vanematele, vennale ja õele, ning sõpradele vanast Sete de Setembro meeskonnast.
Ühel varahommikul üritasin tagasi Baurússe põgeneda. Jõudsin isegi staadionihoone peaukseni, kuid üks klubi töötajatest, Sabuzinho nimeline tore mees, pidas mu kinni. Ta teatas, et kuna olen alaealine, on mul majast lahkumiseks vaja kirjalikku luba. Ütlesin talle, et ärgu muretsegu, toon talle selle paberi hiljem. Jumal teab, mida ma mõtlesin – mul polnud üldse raha ega muid vahendeid, et kuhugi välja jõuda. Õnneks nägi Sabuzinho mu plaani läbi – noh, tõtt-öelda ei pidanud olema geenius, et taibata, mis mul teoksil oli – ning saatis mu tagasi oma tuppa, kuhu ka jäin.
Polnud kindlat ajahetke, mil asjad oleksid minu jaoks paremuse poole pööranud. Polnud mingit ilmutust ega suursaavutust. Jätkasin hoopis treenimist, harjutuste tegemist, keskendumist jalgpallile. Mõnel hommikul ärgates oli mu pea justkui uduga täidetud, mis tegi enese liigutamise füüsiliselt raskeks. Ent võitlesin end narilt alla ja sundisin minema treeningplatsile. Ning üsna varsti, niipea kui olime hakanud triblama, söötma ja peale lööma, udu hajus. Alati.
Santos kinnitas, et olen ikka veel liiga väike – sõna otseses mõttes liiga pisike, kuna kaalusin ainult umbes 55 kg –, et esindusmeeskonnas mängida. Algul saatsid vanemad mängijad mind neile kohvi, sigarette ja mineraalvett tooma – olin neile rohkem jooksupoiss kui meeskonnakaaslane. Kuid mul lasti meestega koos trenni teha. Ja ei läinud mööda kaua aega, kui taipasin, et suudan tõepoolest tippmängijate tempos püsida.
Ühel treeningul pani peatreener Lula mind katma mängija nimega Formiga (hüüdnimega Sipelgas) – tegu oli väga hea kaitsjaga, kes oli mõned korrad isegi Brasiilia koondises mänginud. Suutsin temast kaks korda mööda triblada ning hulga palle väravasse saata.
„Sinust hakkab asja saama, poiss,” ütles Lula. „Tööta edasi. Ja söö ometi! Jumal küll, sul on vaja suuremaks saada!”
Seda nõuannet polnud raske järgida. Kuna esimest korda elus olid minu jaoks pidevalt võtta sellised suurepärased valguallikad nagu kana- ja loomaliha, sõin ära kõik, mis vaatevälja sattus, jätkates samal ajal regulaarselt treenimist. Santosel oli võimla ja hakkasin õppima karated, mis osutus väga kasulikuks õppimisel, kuidas õigesti hüpata – ning, mis on jalgpallis sama oluline, kuidas kukkuda. Mu keha hakkas muutuma lihaselisemaks. Mu jalad muutusid nii jämedaks, et varsti oli reieümbermõõt sama, mis vööl. Vahepeal tegin neidsamu põhiharjutusi, mida olin Dondinho juhendamisel juba lapsest saadik treeninud. Veetsin treeningväljakul aega tundide viisi, toksides palli veel kaua pärast seda, kui teised mängijad lahkunud olid.
Mõistsin, et kuigi olin kodunt kaugel eemal, tegin just seda, mida armastasin.
Ma olin õnnelik.
Ja kuigi ma ei taibanud veel seda, olin teel tippu.
4
Dondinho rääkis mulle alati, et jalgpallis edu saavutamiseks on anne tähtis – kuid mitte piisav. Tema enda lugu tõestas seda ilmekalt. Lisaks mainis ta alati, et peab olema ka õnne. Need sõnad kumisesid mul kõrvus, kui 1956. aasta keskpaiku üritasin välja nuputada, kuidas Santose eest platsile pääseda.
Oma esimesed mängud pidasin Santose noortemeeskonnas. Lõin nii mõnegi värava, piisavalt, et klubi veenda, et katseaeg oli edukalt läbitud, ning minuga pärisleping sõlmida – kuigi see polnud täiesti seaduslik, sest olin alles alaealine. Pärast veel paari noortekohtumist saabus lõpuks minu võimalus suures mängus. Või noh, peaaegu. Santose meeskonnal oli treeningmäng – „sõpruskohtumine”, nagu neid kutsuti – lähedases Cubatão linnas. Mitu põhimeest ei saanud minna, seetõttu tõmbasin esimest korda esinduskoosseisu särgi selga ja jooksin väljakule. Võitsime 6:1 ning mina lõin neli väravat.
Pärast seda hakkasid kaasmängijad minusse pisut teistmoodi suhtuma. Lisaks hakkas mulle tähelepanu pöörama Santose ajakirjandus, kirjutades lugusid poisist sisemaalt, kes suudab palliga hämmastavaid asju korda saata.
Uudis levis ning Santose treeninguid hakkas vaatamas käima kümme tuhat inimest ja rohkemgi – kaks korda rohkem kui tavaliselt.
7. septembril 1956 – Brasiilia iseseisvuspäeval, selsamal päeval, mille järgi mu kodulinnaosa meeskond nime oli saanud – pääsesin Santose esindusmeeskonnas väljakule juba olulises mängus, Corinthiansi vastu. Tegu polnud küll hästituntud Corinthiansi meeskonnaga, vaid samanimelise väiksema klubiga Santo Andrést, ühest São Paulo tööstuslikust eeslinnast. Peaaegu kohe pärast seda, kui olin platsile saanud, lõi Pepe, üks Santose parimaid mängijaid, väravale. Väravavaht tõrjus, ning mul õnnestus tagasipõrkunud pall võrku saata – minu esimene värav elukutselise mängijana, esimene rohkem kui 1280 väravast, mille karjääri vältel lõin. Olin ülirõõmus ning jooksin mööda väljakut, ise heameelest rusikatega õhku tagudes. Kui mäng lõppes, tõusid Corinthiansi poolehoidjad püsti ja aplodeerisid meile. Ka mängijad olid väga sõbralikud ning tulid ja õnnitlesid mind.
See oli õnnestunud debüüt. Santose ajakirjandus hakkas klubilt avalikult nõudma, et ma rohkem mänguaega saaksin. Ka linna peal tundsid inimesed mu nüüd ära ja uurisid, millal hakkan sagedamini väljakule pääsema.
Ma olin valmis ootama. Olin Santoses alustanud armador’i, tagumise poolkaitsjana. Kuid nüüd kasutati mind peamiselt ründava poolkaitsjana – number kümne koha peal. Probleem oli siin selles, et Santosel oli juba kaks väga head ründavat poolkaitsjat – Del Vecchio ja Vasconcelos, sama mees, kes oli mulle esimesel päeval klubis käe ümber õlgade pannud ja mind nii soojalt tervitanud.
Oma perekonnaloo tõttu ei meeldi mulle üldse see, kuidas asjad lõpuks kujunesid. Kui Santos pidas ühel õhtupoolikul koduväljakul meistrivõistluste kohtumist São Paulo vastu, toimus Vasconcelosel kohutav kokkupõrge vastasmängijaga. Kui ta väljakul väänles, taipasime kõik, et asi on tõsine – ning oligi. Vasconcelos oli murdnud jalaluu.
Tema vigastus osutus aga minu jaoks soodsaks võimaluseks püsivalt platsile pääseda. Kui 1957. aasta alguses hooaeg taas algas ja Vasconcelos ikka veel täielikult paranenud polnud, võtsin tema koha väljakul sisse mina. Ma ei andnud seda tegelikult enam kunagi käest.
Kui ajakirjanikud aastaid hiljem Vasconceloselt uurisid, kuidas tema karjäär allamäge hakkas liikuma, oli ta oma vastuses tõeline härrasmees.
„Santose särk numbriga 10 kuulus kindlalt minule,” vastas ta, „kuni saabus keppjalgadega pisike mustanahaline poiss, kes läks ajalukku Peléna.”
5
Hüüdnime Pelé päritolu kohta on aastate jooksul olnud liikvel palju
