kogemata kätega palli. Selle peale ütlesid nad „Pé” – mis tähendab portugali keeles „jalg” – ja „le”, mis võib, aga samas ka ei pruugi, tähendada türgi keeles „loll”. Tegelikult pole sel teoorial tõega vähimatki pistmist, kuid uskuge või mitte, seda on mainitud minu kohta varem kirjutatud raamatutes, seetõttu ma lihtsalt toon selle siin ära, et näidata kogu segaduse ulatust, mis aastate vältel antud küsimuses valitsenud on.
Nii, aga kuidas siis lood päriselt on?
Tõde võib tegelikult pisikese pettumuse valmistada – keegi ei tea täpselt, kust Pelé tulnud on. Sest see hüüdnimi on täiesti sisutühi ega tähenda portugali keeles absoluutselt mitte midagi. Siiski ON üks teooria – selle autoriks on minu onu Jorge –, mis on ülejäänutest palju usutavam ning mis seostub nende omavaheliste tänavavuti lahingutega, mida kunagi Baurús pidasime.
Nagu olen juba rääkinud, mängisin tollal palju väravas, sest vastasel juhul, kui ma terve mängu ründajana tegutsesin, võitis meie meeskond liiga suurelt, ning vastastel kippus siis mängu vastu huvi kaduma. Neil ammustel aegadel oli Dondinho poolelukutselise meeskonna väravavahiks mees hüüdnimega Bilé. Niisiis, kui ma väravas mängisin, kommenteerisid ümbruskonna poisid: „Hei, ta arvab, et on Bilé!” „Vaadake, Bilé tõrjus jälle löögi!” Kuna me olime nii väikesed, siis väänasime seda nime ja moonutasime veidi täis- ja kaashäälikuid. Bilést sai Pelé. Ning peagi sai sellest hüüdnimi, mis hakkas minuga jalgpalliväljakutel kaasa käima.
Pisut vanemaks saades hakkasin seda neetud hüüdnime vihkama. Lõpuks oli see ju mõttetu sõna, mis ei tähendanud midagi. Pealegi olin äärmiselt uhke oma nime Edson üle, leides, et nii kuulsa leiutaja järgi nime saada on suur au. Asi läks isegi nii kaugele, et kaklesin poistega, kes mind Peléks kutsusid. Kui nad soovisid kasutada hüüdnime, siis polnud mul midagi Dico vastu, ning mõnda aega kutsuti mind jalgpalliväljakul Gasolinaks („bensiin”) – arvan, et minu kiiruse tõttu. Kuid mida ma ka ei teinud, Pelést lahti ma ei saanud.
Santosesse minnes aga miski muutus. Hakkasin hüüdnimesse Pelé suhtuma hoopis teisel moel.
Seda on keeruline seletada. Kuid üritan: kui mu karjäär hakkas hoogu sisse saama, hakkasin peaaegu mõtlema Pelést kui eraldiseisvast isikust. Edson oli vaene jõnglane Baurúst, Dondinho ja doña Celeste poeg; poiss, kes igatses meeleheitlikult oma pere ja kodu järele. Pelé oli aga tõusev täht, kellest veel teismelisena sai spordiikoon ning võib-olla isegi maailma kõige kuulsam sportlane. Edson oli sageli kinnine ja uje. Pelé pani aga publiku hulluma ja saatis kaamerasse säravaid naeratusi. Nad olid sama inimene, kuid esindasid kahte erinevat reaalsust – ühte, mis oli mulle tuttav, ning teist, mis oli uus, pidevalt muutuv ning mõnikord pisut hirmutav.
Kõlab pööraselt? Võib-olla tõesti. Arvestage aga, et olin Santose põhikoosseisu pääsedes napilt kuueteistkümneaastane. Äratasin kohe suurt tähelepanu – olin selsamal esimesel hooajal São Paulo osariigi liiga suurim väravakütt. See oli just sel ajal, 1950. aastate lõpus, kui Brasiilias hakkasid laiemalt levima raadio ja muu massimeedia. Esimest korda oli tekkinud popkultuur ning mind paisati selle keskmesse. Üleöö olin ümbritsetud ajakirjanike, fännide ning inimestega, kes kinnitasid, et soovivad olla mu sõbrad. Praeguseks on meie ühiskond kuulsustega harjunud ning selles osas isegi küüniliseks muutunud, kuid sel ajal polnud mitte keegi veel midagi taolist läbi teinud. Minusuguse poisi jaoks oli see küllalt suur koorem. Mitte väljakul – seal tulin ma alati toime –, kuid sellest eemal. Seega oli enda kuvand, mille omaks võtsin, omamoodi kaitsemehhanismiks, teatav barjäär minu ja maailma vahel. See võimaldas mul inimesena kahe jalaga maa peale jääda. Pelé olemasolu aitas Edsonil terve mõistuse säilitada.
Aastate vältel olen pannud inimesi kulme kergitama Pelést mõnikord kolmandas isikus rääkides. „Pelé lõi täna kaks väravat, kuid tundis end…” „Pelél on suur rõõm siin Berliinis viibida.” Sageli oli see tingitud vajadusest. Peléks olemises oli külgi, mida oli peaaegu võimatu mõista, isegi – või eriti – mul endal. Olla nii tohutu hulga armastuse objektiks on olnud tõeline au – kõikjalt maailmast mulle edastatud parimad soovid on pannud mind end alandlikuna tundma. Ajakirjanik Norman Cutler kirjutas kord: „Poole tunni jooksul külvatakse ta üle rohkemate auavaldustega, kui tavaline mängija neid kogu karjääri vältel teenib.” Ma ei suhtu sellesse kergemeelselt. Jumal õnnistas mind erakordse andega, ning olen alati tundnud, et minu püha kohus tema ees on olnud kasutada seda annet, et teha õnnelikuks nii palju inimesi kui võimalik. See on üks põhjus, miks ma siiani ei keeldu kunagi andmast autogrammi või laskmast end koos kellegagi pildistada.
Olen aastate jooksul kogenud hämmastavaid juhtumeid – juhtumeid, mis väljuvad sportlase ja fänni tavapäraste suhete raamidest. Olen näinud, kuidas täiskasvanud mehed mind nähes nutma purskuvad; suveniire jahtivad fännid on pärast otsustavaid mänge minult sõna otseses mõttes kõik riided seljast rebinud; mind on massina ümbritsenud kiljuvad ja nuuksuvad naised; väidetavalt olevat Aafrikas isegi ükskord kodusõjas vaherahu tehtud, et saaksin seal jalgpallikohtumises kaasa teha.
1970. aastatel New Yorgis elades külastasin sageli lastehaiglaid. Kui ma palatisse sisenesin, tõusid näiliselt paranenutena jalule lapsed, kes polnud kuude kaupa voodist välja saanud. Nende silmad lõid särama ning nad teatasid: „Minust saab kuulus jalgpallur! Hakkan lööma palju väravaid, täpselt nagu sina, Pelé!”
Mõnel neist lastest oli lõppstaadiumis vähk. Jumal küll, mõnikord oli neil vaid üks jalg. Kuid piidlesin siis laste vanemaid ning nende silmad särasid, nagu ka nemad usuksid seda. Seega vaatasin taas lapsele otsa, noogutasin, ja ütlesin nii veenvalt, kui suutsin:
„Just nii, poja, sa saad siit välja ning sinust saab suurepärane jalgpallur, täpselt nagu mina.”
Olla selles osaline oli tohutu privileeg, üks rikkalikumaid ja rahuldustpakkuvamaid kogemusi, mis mul eales on olnud. Jumal küll, ainuüksi sellest mõeldes hakkan praegu nutma. Neid lapsi ei erutanud aga kohtumine Brasiilia poisi Edsoniga. Nad võtsid kokku oma vähese allesjäänud jõu, et näha Pelét, jalgpallilegendi, ikooni. Ühe inimese jaoks oli seda toimetulemiseks peaaegu liigagi palju. Nende määratute ootuste järgi elamine – Peléks olemine – muutus aastatega täpselt sama keeruliseks kui ükskõik mis, mida ma jalgpalliväljakul korda suutsin saata.
6
Ühel õhtupoolikul läksin Santose staadioni allkorrusel asuvasse peatreeneri ruumi, et teha iganädalane telefonikõne koju Baurússe.
Kui Dondinho telefonitoru võttis, tundus, et ta hingeldab.
„Dico,” ütles ta, „ma arvan, et sind kutsuti rahvuskoondisse!”
Hakkasin elevusest hõiskama ning tegin sealsamas kabinetis isegi väikese rõõmutantsu. See tähendas, et saan koondisse õigel ajal, et mängida 1958. aasta MMil − kõigest seitsmeteistkümneaastasena!
„Oota – oota üks hetk, poja. Võta rahulikult,” lausus Dondinho. „Ütlesin, et ma arvan, et sind kutsuti koondisse.”
„Sa… ma… Mida?”
Tundsin, et mu süda on lõhkemas, kui Dondinho seletas mulle, mis oli juhtunud. Ta istus kodus ja kuulas raadiot, kui diktor hakkas ette lugema koondisse kutsutud mängijate nimesid. Dondinho ütles aga, et ta ei saanud aru, kas diktor oli öelnud Pelé või Telé – kes oli mängija Fluminensest, ühest Rio klubist.
„Võib-olla peaksid minema ja treeneritelt küsima,” pani Dondinho ette. „Siis saad mulle tagasi helistada.”
Virutasin toru hargile ning jooksin mööda staadioni all olevaid klubi ruume, üritades leida kedagi – ükskõik keda –, kes mulle asjad selgeks teeks. Esimesed paar inimest,
