style="font-size:15px;"> Brasiilia−Uruguay 1:1.
Tegelikult puudus paanikaks absoluutselt igasugune põhjus. Eeskätt väikese arvu meeskondade tõttu turniiril peeti 1950. aasta MMil ka otsustavad mängud ringsüsteemis. Selle tõttu piisas Brasiilial viimases mängus Uruguay vastu ka viigist, et ikkagi saada kroonitud maailmameistriks. Samal ajal oli mängu lõpuni jäänud ainult kakskümmend minutit – meie meeskond oli turniiri jooksul lasknud endale lüüa keskmiselt vähem kui ühe värava mängus. Kindlasti ei lase meie kaitseliin lüüa veel teist väravat?
Ent hetkel, kui Uruguay selle palli võrku saatis, juhtus midagi veidrat. Seda tundis publik Maracanãl, ning samuti meie, isegi kaugel Baurús. Tundus, nagu kogu enesekindlus ja kõik ülesköetud ootused oleksid ühtäkki pahupidi pööratud, nagu õhk oleks korraga ruumist välja voolanud. Olime vaimusilmas nii kõrgele roninud, et kukkumine oleks olnud hukatuslik. Ning äkitselt tundis terve Brasiilia, et põrnitseb eesavanevat kuristikku.
Heitsin pilgu Dondinho poole, kes oli nüüd raskelt toolile vajunud, silmad pärani.
Maracanãl muutus kahesajast tuhandest inimesest koosnev publik – mingil viisil – haudvaikseks.
See vaikus, nagu Brasiilia peatreener Costa hiljem ütles, „kohutas meie mängijaid”.
Ning tilluke Uruguay, vastu enda tahtmist autsaider, hakkas tundma vere lõhna.
12
Jalgpallil pole absoluutselt mitte mingit pistmist ei riigi suuruseega mängijate kasvuga. Loevad vaid mängutahe, oskused ja kõva töö.
Jumal küll, mina oleksin pidanud seda teadma paremini kui keegi teine.
Olime millegipärast unustanud, et Uruguay jalgpallitraditsioon oli vähemalt sama tugev kui meie oma. Nende meeskonda tunti üle maailma selle garra charrúa – kohalik väljend visaduse ja võitlusvaimu kohta – poolest. Samuti olid nad tuntud selle poolest, et olid juba 1910. aastatel võtnud meeskonda Aafrika päritolu mängijaid – palju varem, kui teised Lõuna-Ameerika riigid, sealhulgas Brasiilia. Uruguay oli juba võitnud kaks kuldmedalit olümpiamängude jalgpalliturniiridelt, ning neil oli isegi olemas üks MM-tiitel – aastast 1930, päris esimeselt MMilt, mis mängiti Uruguay pinnal! Toda MMi, nagu ka 1950. aasta oma, iseloomustas samas mitme tugeva koondise eemalejäämine. Maailm oli keset suurt majanduskriisi ning paljudel Euroopa meeskondadel polnud võimalik seda reisi ette võtta. Selle tõttu väideti ka, et Uruguay võit 1930. aastal oli olnud juhuslik õnn. Kuid see oli eksiarvamus.
Kui uruguaylased saabusid otsustavaks mänguks Riosse ja taipasid, et neisse suhtutakse nagu Brasiilia maailmameistriks kroonimise juures viibivatesse toladesse, tegid nad täpselt seda, mida võis oodata ka ise MM-tiitli pälvinud meeskonnalt – nad hakkasid vastu. Mängijad olid äärmiselt vihased ja treenisid ebatavalise usinusega. Ning just meeste raevus nägid Uruguay koondise treenerid ja asjamehed hiilgavat võimalust.
Mängupäeva hommikul võttis Manuel Caballero, Uruguay konsul Rios, kakskümmend eksemplari ajalehest, mis kuulutas, et brasiillased on juba „maailmameistrid”. Ta viis need Paissandú hotelli, kus Uruguay delegatsioon peatus. Kui meeskond mängueelseks eineks istet võttis, viskas Caballero ajalehed lauale ja kuulutas:
„Minu kaastunne; te kõik saite lüüa.”
See vallandas nördimushüüded ja oiged. Üks mängijatest, Eusebio Tejera, kelle emotsionaalsus oli hästi teada, tõusis püsti ja virutas rusikaga vastu seina.
„Ei, ei, ei! Nad ei ole maailmameistrid!” kriiskas ta. „Me veel vaatame, kes tuleb maailmameistriks!”
Ühe teise allika järgi viis Uruguay meeskonna kapten Obdulio Varela seejärel need ajalehed hotellis mängijate pesuruumi. Ta laotas lehed põrandale laiali, ning mehed urineerisid Brasiilia mängijate fotodele.
Kui Uruguay mängijad mõne tunni pärast Maracanãl väljakule joostes veel ka pisut närvilisust tundsid, hajus see, kui esimene poolaeg väravateta lõppes. Tunne, et Brasiilia on võitmatu, oli lõplikult kadunud. Isegi kui meie teise poolaja alguses värava lõime, tõstis see vaid uruguaylaste võitlustahet. Obdulio haaras väravavõrgust palli ja karjus minut aega kõigi – kohtuniku, publiku – peale. Seda tehes ei lasknud ta palli käest. Kui Obdulio nahkkera murule tagasi asetas, lubades mängul sellega jätkuda, karjus ta oma meeskonnakaaslastele:
„Me võidame selle mängu, või nad tapavad meid!”
Noh, see oli pisut üle pakutud, kuid ta polnud tol päeval ainus inimene Brasiilia pinnal, kes liialdas. Ülejäänud Uruguay meeskond vastaski kiirusega, mida Obdulio lootis, ning varsti tuli viigivärav. Pärast seda oli mängu võti Alcides Ghiggia, suurepärase paremääre käes, kes umbes kümme minutit enne kohtumise lõppu leidis end peaaegu üksi Brasiilia värava lähedalt.
13
Raadioreportaaž ütles kõik ära:
„Ghiggia annab palli tagasi… Julio Perez söödab selle jälle paremäärele… Ghiggia sööstab värava poole… ja lööb peale. See on värav. Uruguay värav! Ghiggia! Uruguay teine värav! Uruguay juhib mängu 2:1… Kolmkümmend kolm minutit teisest poolajast mängitud…”
14
Võib-olla lähenevat kaotust tunnetades, võib-olla ärakohutatuna meie elutoas valitsevast vaikusest või lihtsalt sellepärast, et olin vaid laps, läksin sõpradega välja mängima juba enne, kui Uruguay selle teise värava lõi. Toksisime loiult palli ja rõõmustasime mõne löödud värava üle. Kuid saime aru, et toas ei lähe asjad sugugi hästi.
Veidi aja pärast hakkasid mu isa sõbrad aegamisi majast välja venima, jalgu järele vedades, nägudel ahastus. Sel hetkel ma mõistagi juba teadsin. Panin palli maha, hingasin sügavalt sisse, ja läksin tagasi tuppa.
Dondinho seisis seljaga minu poole, põrnitsedes aknast välja.
„Isa?”
Ta pööras end ringi – mööda tema põski voolasid pisarad.
Olin rabatud. Ma polnud oma isa kunagi varem nutmas näinud.
„Brasiilia kaotas,” krooksatas ta kähedalt, justkui vaevu suutes sõnu kuuldavale tuua. „Brasiilia kaotas.”
15
„Oma elu jooksul pole ma enam kunagi näinud nii löödud inimesi, nagu olid brasiillased pärast seda kaotust,” meenutas võiduvärava löönud Alcides Ghiggia aastaid hiljem. Juba väiksema empaatiaga lisas ta: „Ajaloo vältel on vaid kolm inimest suutnud Maracanã ainsa liigutusega vaigistada – paavst, Frank Sinatra ja mina.”
Lõpuvile kõlades hakkasid tuhanded inimesed tribüünidel nutma. Ainult jumal teab, kui paljud järgisid nende eeskuju üle kogu Brasiilia. Meeleolu oli nii sünge, et kui uruguaylased ootasid Jules Rimet’, FIFA presidendi ja jalgpalli MMile alusepanija väljakuletulekut, et tema käest vastu võtta auga välja teenitud võidukarikas, soovisid mõned neist lihtsalt riietusruumi põgeneda. „Nutsin kõvemini kui brasiillased,” rääkis Schiaffino, kes oli löönud Uruguay esimese värava, „sest nägin, kuidas nad kannatavad.”
Maracanã ümber panid vihased rahvahulgad tule otsa ajalehevirnadele – sealhulgas eeldatavasti ka nendele numbritele, mis olid Brasiilia enneaegselt maailmameistriks kuulutanud. Staadion maha ei põlenud, kuid kuju, mille linnapea oli iseendast lasknud paigaldada staadioniuste ette, lükati
