Friaça rääkis: „Mõistsin, et need hüüded hakkavad mind jälitama kogu mu ülejäänud elu.”
Ja tõepoolest, järgnevatel nädalatel ja kuudel muutus kurvastus vaid ägedamaks. Kui ülesköetud ootused olid enne mängu olnud tugevad, siis lein ja enesessesüüvimine pärast mängu olid veelgi tugevamad. See oli nagu sõja lõpp, mille Brasiilia oli kaotanud, ja hulk inimesi langenud. Kaotust ei kirjutatud üheteistkümne väljakul viibinud mängija vigade, vaid kogu riigi nõrkuste arvele, tõendusena, et Brasiilia on määratud igavesele mahajäämusele ja arengupeetusele. Hakati torisema, et Brasiilia ei tule kunagi maailmameistriks ega suuda kunagi maailma juhtivate riikidega milleski võistelda.
Selle seisukoha võtsid omaks isegi mõned väga tõsiseltvõetavad inimesed. Tuntud antropoloog Roberto DaMatta ütles, et see kaotus oli võib-olla suurim tragöödia Brasiilia lähiajaloos, sest see veenis kõiki, et oleme hädavareste rahvus. Veel hullem, kaotus tuli täpselt sel hetkel, kui meie maa oli hakanud unistama millegi saavutamisest, seda nii spordis kui ülemaailmse maine seisukohast – olime riskinud, sirutanud kaelad välja, ning kõik oli läinud kohutavalt viltu. Möödus aastaid, enne kui meie rahvuslik eneseaustus taastus. „Igal riigil on oma parandamatu rahvuslik katastroof, umbes nagu Hiroshima,” kirjutas Brasiilia spordiajakirjanik Nelson Rodrigues. „Meie katastroof, meie Hiroshima, oli kaotus Uruguayle 1950. aastal.” Teine ajakirjanik, Roberto Muylaert, võrdles teralist mustvalget filmilõiku Ghiggia võiduväravast kaadritega president John F. Kennedy mõrvamisest, öeldes, et neis mõlemas on „samasugune pinge… samasugune liikumine ja rütm… samasugune halastamatu trajektoori täpsus.”
Mitut mängijat Brasiilia 1950. aasta MM-koondisest ootas ees edukas klubikarjäär. Kuid kurbusega tuleb öelda, et mitte ükski neist ei tulnud kunagi maailmameistriks. Mõned mõtlesid veel oma surivoodil selle käestlastud võimaluse peale. Zizinho, minu lemmikmängija sellest meeskonnast, rääkis, et hoidis MMi hõbemedalit peidetuna ühe auhinnakasti nurka, lastes sellel mustaks tuhmuda. „Ma ei puhasta seda,” tunnistas ta aastaid hiljem. „Brasiilias on teine koht väärtusetu. Parem on kaotada enne finaali.” Ent isegi, kui ta oleks püüdnud unustada, poleks inimesed seda lasknud. Veel aastakümneid oli Zizinho sunnitud igal 16. juulil telefonitoru hargilt maha tõstma. „Vastasel juhul heliseb see päev otsa,” nurises ta, „inimesed üle kogu Brasiilia küsivad, miks me maailmameistritiitlist ilma jäime.”
See kõik kõlas üsna karmilt, kuid oli üks kategooria mängijaid, kes sai tunda rohkem valu, kui teised – mustanahalised. Tunnustatud ajakirjanik Mário Filho kirjutas oma kuulsas raamatus „Neeger Brasiilia jalgpallis” (El negro en el fútbol brasileño) , et paljud brasiillased süüdistasid kaotuses riigi „rassilist alaväärsust” – et mustanahaline rahvus mustanahaliste mängijatega pidigi ebaõnnestuma. See oli mõistagi juba vana ja tülgastav teooria, kuid asja tegi hullemaks tõsiasi – kokkusattumus –, et kaks Brasiilia koondise kõige „mustemat” mängijat olid mõlemad seotud Uruguay löödud väravatega. Bigodet, kaitsjat, kellele oli usaldatud Schiaffino katmine esimese värava toonud olukorras, mõnitati veel aastaid hiljem kui „argpüksi”. Temast sai erak, kes ei soovinud enam suhelda sõpradega 1950. aasta MM-koondisest kartuses, et keegi võib seda mängu mainida. Ning väravavaht Barbosa… tont võtaks, tema pidi taluma kõige hullemat.
Kohtusin Barbosaga hilisematel aastatel korduvalt. Ta elas Rios ning mängis klubimeeskondade eest kuni 1962. aastani, lõpetades mängimise soliidses vanuses neljakümne ühe aastasena, olles saavutanud karjääri jooksul palju võitusid. Kuid hoolimata kõigist pingutustest ei pääsenud ta näpuganäitamisest, naeruvääristamisest ega enda pihta suunatud vihast – isegi aastakümneid hiljem. Barbosa üritas 1994. aastal külastada Brasiilia koondist nende treeninglaagris Teresópolises, lootes nad USAs toimuvale MMile innustava sõnumiga teele saata – kuid meeskond ei soovinud Barbosaga kohtuda, uskudes, et ta toob „halba õnne”. Enne oma surma 2000. aasta aprillis ütles Barbosa mulle ja teistele inimestele korduvalt: „Selles riigis on maksimaalne karistusmäär kurjategijatele kolmkümmend aastat. Mina pole kurjategija, ent olen karistust kandnud juba palju kauem.”
Karm tõde on, et Brasiilia kaotuses polnud süüdi Barbosa ega ükski teine mängija. Zizinho sõnul oli kogu see triumfaalne jutt ajalehtedes ja mujal „võimsaim relv, mida saab vastasele anda”. Kõige paremini võttis asja kokku peatreener Costa, omistades kaotuse põhjuse „ „Me oleme juba võitnud!” õhkkonnale, mis valitses fännide, ajakirjanduse ja koondise juhtkonna seas”. Brasiilia meeskonna hävitas ootusi üles kütnud meediakära. Kaotuses olid süüdi kõik, kes üritasid jalgpalli enda huvides ära kasutada, eriti poliitikud. Nad tekitasid ebarealistlikke ootusi, ning hetkel, kui selgus, et neid pole võimalik täita, oli Brasiilia meeskond määratud hukule.
„Meid ei purustanud vastase teine värav,” ütles Costa, „vaid esimene.”
Sellest hoolimata ei lepi paljud inimesed kunagi taoliste vabandustega. Ning kurval kombel pole Maracanã viirastused meid ikka veel täielikult rahule jätnud, isegi mitte praegu. Barbosa rääkis, et kõige halvem päev tema elus polnud 16. juuli 1950, vaid täiesti tavaline õhtupoolik umbes kakskümmend aastat hiljem, kui teda silmasid kaupluses üks naine ja tema väike poeg.
„Vaata teda,” ütles naine, osutades Barbosale ja rääkides piisavalt valjusti, et viimane kuuleks. „See ongi mees, kes pani terve Brasiilia nutma.”
16
Kuid oodake – kas ma mitte ei öelnud, et kaotus 1950. aasta MMi otsustavas mängus tegi Brasiiliale head?
Kannatage pisut.
Tõsi, sellel oli terve hulk kohutavaid tagajärgi. Barbosa ja väga paljude teiste inimeste jaoks ei selginenud taevas enam iialgi. Kuid meie, ülejäänute, jaoks oli see päev Rios suureks õppetunniks – millekski, mis aitas meid rahvana ühte liita ning mis jäi positiivsel viisil kajama veel aastakümneteks.
Raadio ümber seismine ja üheskoos kannatamine andis brasiillastele jagatud kogemuse. Esimest korda ajaloos oli rikastel ja vaestel brasiillastel midagi ühist, midagi, mida sai pagariäris, tänavanurgal või kontoris ükskõik kellega arutada, ja polnud vahet, kas Rios, Baurús, São Paulos või sügaval Amazonases. Praegu tundub see meile iseenesestmõistetavana; kuid tollal oli see äärmiselt oluline, luues sellega ühise narratiivi, mida tähendab olla brasiillane. Me polnud enam üksteisele võõrad. Ning ma arvan, et me polnud seda tegelikult enam kunagi.
Täpselt sama olulisena vabanes Brasiilia osaliselt sellest sinisilmsest süütusest, sellest lapselikkusest – võite seda nimetada isegi kergeusklikkuseks –, mis oli olnud nii ilmne tol juulikuu õhtupoolikul ning sellele eelnenud kuudel. See ei kadunud mingil juhul täielikult. Kuid pärastpoole olime me kõik pisut küpsemad ning pisut vähem varmad uskuma kõike, mida poliitikud või meedia meile rääkida püüdsid. Sellel olid järgnevatel aastatel väga olulised tagajärjed meie poliitika ja kultuuri jaoks.
Ja lõpuks – terve põlvkonna edasipürgivate noorte jalgpallurite jaoks, nagu mina, oli 16. juulil 1950. aastal selline motiveeriv jõud, mida pole võimalik üle hinnata. Kui ma nägin, kuidas isa nuttis ja ema teda lohutada üritas, lipsasin vanemate tuppa. Selle seinal rippus pilt Jeesus Kristusest. Purskasin Kristuse poole pöördudes nutma.
„Miks see nii juhtuma pidi?” nuuksusin. „Miks meiega nii juhtuma pidi? Miks, armas Jeesus, miks meid niimoodi karistatakse?”
Vastust loomulikult ei tulnud. Ent kui mu meeleheide vaibus, asendus see millegi muuga – millegi sügavama ja küpsemaga. Kuivatasin pisarad, läksin elutuppa, ning haarasin isal käest.
See, mis ma nüüd laususin – ausõna, mul pole aimugi, kust see mul pähe tuli. Võib-olla oli see vaid üheksa-aastase poisi viis oma isa lohutada. Kuid arvestades kõike, mis hiljem aset leidis, oli see kahtlemata tähelepanuväärne.
