voorimehe ja sõitis linna sisse tagasi. V. uulitsal peatus ta vanamoodi maja ees, milles, nagu sildist näha, Johann Langbergi rauapood pesitses. Põigiti üle uulitsa paistis Karl Rettigi nahapood, mida Jostson kolmeteistkümne aasta eest veel ei mäletanud näinud olevat. Linnas olid mõlemate kaupluste pidajad oma iseäralduste poolest laialt tuntud – Langberg oli vana rauk, elas üksikult ega pidanud ühegi inimesega ei sõprust, ei läbikäimist. Rettig oli noor õitsev mees, kõikide sõber ja kõigi lõbuseltside liige. Langberg oli oma kaupluse kolmekümne aasta eest peaaegu ilma kopikata asutanud ja ühtepuhku suurendanud, nõnda et teda nüüd päratu rikkaks, tingimatu usalduse vääriliseks ärimeheks peeti, ehk ta küll iseennast saatuse võõraslapseks tegi ja oma eluviisis enam kõike muud kui rikka mehe ladusust ilmutas. Rettig oli alles paari aasta eest isalt saadud rahaga kauplema hakanud, aga juba tõrkusid «kõige paremad sõbrad» temale laenu andmast, juba heljusid tundjate silmas pankroti varjud kena nahakaupluse üle.
Et Langbergi pood pühapäeva pärast kinni oli, astus Jostson majaõue madalast jalgväravast sisse, kõndis teadja inimese kindlal sammul räpakast, haisevast õuest läbi ja seisatas ainsa ukse ees, mis õue poolt maja sisse viis. Ta katsus linki – uks oli lukus.
«Vanamees ei ole oma umbusaldusest midagi kaotanud,» mõtles Jostson.
Ta koputas jämeda kepipeaga ukse pihta, aga mitu korda pidi ta veel õige tublisti põmmutama, enne kui ukse tagant venivate, lohisevate sammude kahin kuuldavale tuli.
«Kes seal põristab?» küsis väikese vaheaja järel kaunis jäme naisterahva hääl.
«Tehke lahti!» hüüdis Jostson.
«Mis?»
Jostson kordas käsku valjemalt.
«Mis sa mässad?» tuli nurisevalt vastuseks.
«Vana Leena on veel kurdimaks jäänud kui ta enne oli,» pomises Jostson, ja peaaegu karjudes lisas ta juurde: «Tehke uks lahti, ma tahan kaupmees Langbergiga kokku saada.»
Aga vana Leena, Langbergi kauaaegne kare ja ustav teenija, ei teinud ust lahti, vaid vastas veel kurjemalt: «Ega seda ole! Ütle enne, kes sa oled ja mis sa tahad.»
«Kas sa mind enam häälest ei tunne, Leena? Ma olen ju sinu vana tuttav Paul, Langbergi õepoeg, ja tahan onu jutule tulla,» müristas Jostson naeratades.
«Mis Paul? Paul on ammugi ära kadunud ja hukka läinud.»
«Ma olen tõesti Paul – Paul Jostson.»
«Jumal teab, mis petis sa oled. Mine metsa! Peremeest pole kodus ja ilma temata ei lase mina inimese-hinge sisse. Kui sul rääkimist on, siis tule homme poodi, aga nüüd korista oma kodarad!»
«Kas vähemasti tead, kus onu on?»
«Otsi ise!»
Jälle oli venivate sammude lohinat kuulda. Jostson kehitas õlgu.
«See oli teine tervitus kalli kodumaa poolt,» pomises ta uulitsale astudes.
Videvik oli juba kätte jõudnud. Uulits oli vaikne kui surnuhaud. Jostson kõndis mõned sihita sammud. Ta tundis enese üksi ja unustatud olevat. Tänasel teekäigul oli temale mõnigi tuttav nägu silma puutunud, kuid kolmeteistkümne-aastane äraolek, mehekssaamine ja võõramaa kliima olid teda ennast niipalju muutnud, et keegi teda ära ei tundnud. Nüüd tuli temale taltsutamata himu kellegi suguvenna kätt suruda, kellelegi sõbralikult sina ütelda, labast maakeelt lobiseda…
Ennäh, seal tuligi jälle tuttava näoga inimene – lahja kehaga, elavasti punetavate palenukkidega ja harva valkja kikkhabemega mehike. Hall viltkaabu oli tal peas, ülikond linnaisanda laadi, kuid püksisääred õige «gentlemani» kohta liiga lühikesed, ka saapad vahest kolme päeva eest viimast korda viksitud.
«Tere, Maasikas!» hüüdis Jostson ja vajutas oma kaaluka käe vastutulija õla peale, enne kui mehike temast mööda põigata jõudis.
Magusa nimega isand tahtis võõrastades tagasi põrgata, aga nüüd haaras ameeriklane ka tema teisest õlast kinni ja ütles naerunäol: «Kas sa oma vana koolivenda Paul Jostsoni enam ei tunne?»
Maasikas oli veidi lühikese nägemisega. Ta pilgutas silmi ja vahtis pool minutit kahtlaselt võõra otsa, enne kui äratundmise rõõm ta suunurgad kõrvade poole venitas.
«Kas olete ikka tõesti see Jostson, kes nii ja nii mitme aasta eest Tallinnast sootumaks ära kadus?» küsis ta veel veidi aralt.
«See ma olen, nagu näed.»
«Kus sa siis nii kaua kuukasid? Sind arvati ammugi surnuks – vahest oled sa omaenese vaim ja tuled maa seest?»
«Seda küll mitte – tulen ainult maakera teiselt küljelt, Ameerikast.»
«Ameerikast?! Vaat sulle kilusilk! Tuled vist oma rikast onu Langbergi vaatama? See on naljakas – muidu elavad ikka miljonionud Ameerikas ja vaesed õepojad siin… või oled sina vahest ka rikas?»
Maasikas laskis uuriva pilgu koolivenna välimise kuju üle libiseda, mille järeldusel ta ise oma küsimuse peale jaatavalt vastas: «Noh, kuidas muidu – mis rahamees see rahamees. … See on hüva, sest mul on just rahanappus käes. Lase anda! Lähme eesti klubisse8, seal on täna perekonnaõhtu. Minul kui ajalehe kaastöölisel on prii läbikäik. Ma viin sinu ka sisse, aga sina muretse, et mu suu kuivaks ei jää.»
Jostson heitis rõõmuga nõusse. Seltsimaja ei olnud kaugel. Sisseastumisel pahvas ameeriklasele hoopis teistmoodi õhk vastu kui parun Stern-Himmelshauseni tubades. Odava tubaka suits, viina vänge aur ja kibedasti töötava köögi lõhn läbisegamini andsid end lämbutavalt tunda.
Rahvast oli kaunis rohkesti. Palju lopergusi, otsekui kivist toorelt välja raiutud nägusid, karedad kõrid, tüsedad kõnekäänud, liiga sundimata kehaliigutused – ja siiski: neist iluta ja vormita, nägudest ei paistnud sugugi vähem loomulikku mõistust, ausat meelt ja südameheadust välja kui Jostson teiste rahvaste alamatest kihtidest oli harjunud nägema. Peale selle paistis aga sealt Jostsonile midagi omast, midagi liigutavat ja rahustavat vastu, mis teda uue ümbrusega peaaegu täiesti ära lepitas.
Maasikas võttis kõigepealt puhvetis mõned kärakad ja tellis, kui ta küsivalt Jostsoni silmi oli vaadanud ja seal naeratavat nõusolemist leidnud, mõlematele rammusa õhtusöögi, «garafintšiku» ja pudeli kõige paremat madeirat. Nad võtsid ühe kõrvalise kambri nurgas istet, kus määrdunud saterkuuega kelner, tellimise suurust kuuldes, neile kuulmata nobedusega laua ja toolid valmis seadis. Varsti kogunes nende ümber pool tosinat «paremaid» pidulisi Maasika laialisest tutvuskonnast. Maasikas ise kallas kõigile sisse, palus juua ja sakuskat võtta. Ta oli kui oma kodus ja väga heas tujus, jutukas ja vaimurikas.
«Kuidas see tuli, et sina eesti ajakirjanikuks hakkasid?» küsis Jostson, kui esimene nälg ja janu kustutatud olid.
«See tuli minu külgeloodud lollusest,» vastas Maasikas vähi saba imedes.
«Mis see tähendab?»
«See tähendab, et inimene, kes vabatahtlikult eesti ajalehe kaastööliseks hakkab, muud ei või olla kui loodud loll.»
«Koolis ei olnud sa mitte kõige lollim, vist aga kõige laisem poiss.»
«Kool ei aita midagi, kui inimesel siin» – Maasikas tipsutas näpuga madala otsaesise peale – «tühje tubasid välja üürida
Eesti klubi – tegemist saab olla tõenäoliselt «Estonia» seltsiga, millel oli ametlik klubiluba ja mis 1880-ndail aastail oli muutunud n. – ö. oma kõrtsi kaasüüriliseks.
