saada. Selleks ei olnud mul himu. Ma ajasin kõrgemaid sihtisid taga ja nõnda sain eesti ajakirjanikuks, see on: vaeste, viletsate ja koormatute kaitsjaks.»
«Hähä, katsu mul koormatute kaitsjat!» naeris paks trahteripidaja Kilk. «Lehes sõimab saksu, elus roomab nende ees kõhuli.»
«Ma ei rooma kellegi ees, liiatigi kõhuli,» vaidles Maasikas vastu. «See käib juba minu ilutundmuse vastu. Aga ma olen haritud inimene ja armastan vahel ka peenemate inimeste seltsis viibida. Ma oskan nendega ümber käia ja nemad peavad minust lugu. Alles eile nikutas Stewardi kontori esimene raamatupidaja, kes kümme tuhat rubla aastas palka saab, mulle juba kaugelt pead ja raehärra9 Puff andis mulle kätt. Ma olen juba suurte sakste juures lõunat söönud – tjah, katsu, kas sina ka sellega toime saad!»
«Ma ei oska veiderdada,» vastas Kilk. «Aga kui sa neist sakstest nii suurt lugu pead, miks sa neid siis lehes kolumatsideks maalid?»
«See ei tee neile midagi, sest lehte nad ei loe. Lehes selgitan rahva silmi, aga elus pean ma omaenese hea käekäigu eest muretsema.»
«Maasikal on täiesti õigus,» kiitis kaupmees Teiermann. «Las ta tõrvab neid saksu, et nende uhkus kahaneks, aga igapäevases elus me ilma sakste abita ja saksa keeleta läbi ei saa. Mina olen võltsimata isamaalane, aga äri on äri.»
«Ja mis peaks kunstist saama, kui meil saksu ei oleks?» seletas akadeemia õpilane Pintslar. «Saksa kunst on meile kõige õppimise ja vaimustuse allikaks. Saksa kunstiasutused on kõige täielikumad maailmas, saksad ise meie maal iga tõsise kunstisünnituse ainsad ostjad ja tarvitajad. Mina ei salga oma eesti verd, aga ma seisan kõrgema asja, kunsti teenistuses. Kunst on üleilmne, sellepärast olen ka mina kosmopoliit.»
«Mina niisama,» kinnitas usuteaduse üliõpilane Kõrk autoriteetlikult. «Minu arvates on usk rahvastele palju kindlamaks sidemeks kui keel. Ajalugu õpetab, et ühelgi rahvusel, ka mitte kõige suurematel, igavest kestust ei ole. Suuremad kestavad ainult kauemini, väiksemaid on määratu hulk kadunud ja kaob veelgi. Sellest pole kahju. Suured rahvad imevad väiksemaid eneste sisse ja minu kõikumata arvamise järele ei ole see aeg kaugel, mil meie maakera peal ainult veel kolm või neli suurt üheusulist ja peaaegu ühekangust rahvakogu elab ja ainult kolme-nelja keelt räägitakse. Üksikule indiviidumile võib see ainult kasuks olla ja rahvusvahelised tülid on siis võimatud. See on inimesesoo tulevane kuldne põli.»
«Teie olete kõik viletsad taganejad, äraandjad, ilma selgroota inimesed,» siunas Maasikas ja tellis uue pudeli madeirat. «Mina üksinda pühendan oma paremad jõud eesti rahvale.»
«Missugust õpetust sina siis rahvale ette kannad?» küsis Jostson.
«Tema näitab väsimatult, kui koledasti saksad meie esivanemaid peksnud ja kui hirmsat ülekohut nad iga päev meile teevad,» vastas trahteripidaja Kilk Maasika asemel.
«Ja rahvas on tänulik?» päris Jostson edasi.
«No muidugi,» uhkustas Maasikas. «Sestsaadik kui mina «Võmmutaja» kaastööline ja nõnda ütelda hing olen, kasvab lehe lugejate arv ühtesoodu.»
«Kahju küll, et see nõnda on,» võttis nüüd kõige vanem koosolijatest, endine koolmeister ja praegune ametnik Siil sõna. «Sina, Maasikas, ei ole mitte rahva õpetaja, vaid rahva kollitaja. Kellel on sest kasu, et rahvale tema endise õnnetuse kõige tooremat külge ühtepuhku meelde tuletad, temale kõik saadud vitsahoobid ette loed, temale vermeid ja haavu kõige rasvasemate värvidega ette maalid? Sarnane erkude kõdistamine on otse rumal ja kahjulik. Sa tahad viha äratada? Mis sest siis tuleb? Saksu meie tühja vihaga ometi ära kaotada ei saa. Vihane inimene on halb võitleja, ta teeb vigasid ja laseb ennast ikka tüssata. Meie võit ei jää tulemata ja tuleb seda rutemini, mida rahulisemalt ja kindlamalt me selleks töötame. Alaline põrnitsemine inimeste vahel, kes koos elavad ja iga päev kokku puutuvad, ei ole ühestki küljest soovitav. Oma kollitamisega teed sa just rahva vere araks ja paned teda saksu rohkem kartma kui seda praegusel ajal iganes tarvis on. Mispärast austab eestlane eestlast ikka vähem kui saksa? Miks naerab ta ametnikule, kui see puhast eesti keelt räägib, suu sisse, kuna ta sellesama ametniku ees väriseb, niipea kui viimane oma keele kangeks teeb? Miks kardab eesti külalaps saksa kui tonti? Vist ikka sellepärast, et temale iga saksa kollina ette maalitakse, kellel selja taga piits varjul on … Teistel rahvastel on oma austatud ja armastatud kangelased, kes suuri ja häid tegusid teinud – meie kangelased peavad need olema, kes kõige suurema arvu hoope välja kannatanud! Mine metsa oma vitsakimpude ja peksupinkidega! Tahad sa rahvast tõsta, siis õpeta temale ausat iseteadvust, näita, kuidas ta oma õigusi võib tarvitada, aga ära unusta ka kohustusi meelde tuletamast. Saagu meie järeltulijatest viimaks saksad või venelased – mina ripun kõige hingega oma rahvuse küljes ja tahaksin selle peale uhke olla, aga sina sunnid mind vägisi häbenema.»
Jostson oli eesti haritlaste vaidluse juures tummaks pealtkuulajaks, kuid Siili sõnade juures nikutas ta paaril korral pead.
«Mis seal suuremat häbeneda – meie maal ei ole ju puhastverd eestlasi vist enam olemaski,» ütles Teiermann. «Siin on ju nii mitmed rahvad vana eesti verd segamas käinud. Minu ema oli näituseks sündinud taanlane.»
«Minu esivanemad olid rootsi priid,» seletas akadeemia õpilane Pintslar.
«Minu isaisaisa olnud saksa lambur,» lausus usuteadlane Kõrk.
«Ja mina ei tea, kes mu esivanemad olid,» naeris Maasikas. «Aga nüüd lööme klaasid kokku ja laseme oma kallist Eesti maad ja rahvast elada. Ja siis laulame isamaalaulu.»
Klaasid kõlasid kokku. Kamber täitis ennast järsku inimestega, kes kuulata tahtsid, sest sealt kõlas valjult ja vaimustatult mitmehääleline laul:
«Mu isamaa, mu õnn ja rõõm! … » Vähe hiljem mindi saali, kus seltsi segakoor mõned laulud ette kandis. Maasikas istutas Jostsoni enese kõrvale kuulajate esimesse ritta. Laulud läksid vaevast moodi.
«Need eesti seltsid ei paku ka tõesti mitte midagi,» sosistas Maasikas kaunis kuuldavalt naabri poole. «On see kellegi laulmine? Kassipulmas, kuhu kuutõbised koerad hulka uluvad, saab vahel ka paremat kuulda. Ja see totter Kilk paneb veel imeks, et mina saksa seltsidesse kipun!»
«Oled sina muusikatundja?» küsis Jostson.
«Mitte märki, aga seda ma ikka märkan, et laulmine tuim, veniv, ilma eluta on. Tarvis aga lehes jälle siunata.»
«Sa ei tunne muusikat, aga siunad ometi?»
Maasikas vastas põlgava käeliigutusega. Inimesega, kellel mõne selleaegse ajalehe oludest nii vähe aimu oli, ei maksnud vaielda.
Jostson päris edasi: «Kas sa ei karda, et asjata valjusega needki lauljad, kes ju veel palju õppida võivad, ära peletad? Nad näevad ju vist ilma tasuta vaeva ja pakuvad hellitamata rahvale nähtavat lõbu. Neil oleks ainult pehmet õpetust vaja.»
«Taga parem! Ma saan kolmkümmend viis rubla kuus palka – lehe väljaandja on kole vereimeja! – ja ma peaksin selle eest ka veel muusikaõpetust andma?. … »
Koori järele tuli soololaul. Jostsoni kehast sähvis elektrisäde läbi. Noore lauljanna küljes ei olnud küll midagi muud tähelepanemise väärilist kui tema visa püüdmine eesti keele sõnadele võimalikult võõrakeelset kõla anda, aga seda rohkem huvitas ameeriklast isik, kes laulu klaveri peal saatis. See oli veel väga noormees, peaaegu poisike, kenade peenikeste näojoonte ja käharate juustega. Ta mängis tundmusega ja maitserikkalt, kusjuures ta suured tumedad silmad aga kurvalt ja osavõtmatult nootide peale vaatasid. Jostsoni meelest oli, kui oleks ta seda nägu või selle sarnast kusagil väga ligidalt
Raehärra – linnavalitsuse (magistraadi) liige.
