võib olla.»
«Ja kõige suurem totter oled sa sellepärast, et sul iialgi kopikat raha pole, kuna sa ometi rikka kaupmehe juures teenid. Sa istud villakotis, aga ise oled ikka paljas. See on ju tõsi – vana Langberg on umbusklik ja luurab kui kurivaim, kuid osavad näpud võiksid seal ikka palju teha.»
«Mina ei võta võõrast vara.»
«See'p see sinu lollus on. … Küll sel vanamehel võib aga nodi olla! Elab kui sant, aga pood toob koledasti sisse. Va Rettig luurab iga päev keelt nilbates, kuidas teil rahvas sisse ja välja käib. Haha, kui sa teaksid, mis jutud temal juba suus on!. … Langberg ei käi peaaegu väljas – vist kühveldab ta igal õhtul oma rahahunnikuid, enne kui magama läheb. Küll oleks kord hea vaadata, kuidas vana koi küüsis sajarublased virvendavad, kuidas ta kupongisid lõikab13 ja mokki muigutab… Sina tead, kuidas õhtul tema akna taha võiks pääseda – lähme õige kord seda nalja vaatama!»
«Aken on teisel korral, seal pole ligipääsemist.»
«Mina leiaksin nõu, kui aga jalgvärav lahti oleks. Sina võiksid seda ju kergesti toimetada. Kus võti päeval seisab?»
«Ma ei tea – vist vana Leena hoole all.» «Too ta välja; laseme teise järele teha.»
«Ma ei taha.»
«Ära ole laps! Mis sest on, kui nalja näeme?»
«See pole kellegi nali ja ma ei soovigi seda näha.»
«Siis mine rabasse, tola! Mina sinuga enam sõna ei räägi.»
Lühikese vaikuse järele hakkas Timm joobnud häälega mõnda kõrtsilaulu trallitama. Jostson tõusis tasakesti üles ja läks, ilma et sõbrad tema ligiolemisest midagi oleksid märganud, puhvetiruumi. Seal istusid Rettig ja Walker ikka veel vanal paigal ja pilkasid Maasikat, kes neid alandliku meelitusega heas tujus hoida püüdis.
«Kus põlgamist vägisi välja kutsutakse, seal ei või ka põlgajatest puudust olla,» mõtles Jostson nukralt.
Ta maksis arve, mis Maasika ägedal kaastegevusel õige soolaseks oli läinud, sõnalausumata välja ja lahkus seltsimajast.
3
Teisel päeval läks Jostson oma onu Langbergi vaatama. Kauplusele lähenedes nägi ta vastasoleva nahapoe ukselävel kaht meesterahvast seisvat, kelles ta seltsimajas nähtud kaupmees Rettigi ja tema õpipoisi Timmi ära tundis. Mõlemad haigutasid nagu inimesed, kes oma öörahu lõbule ohverdanud, sosistasid midagi isekeskis ja vahtisid segaste silmadega üle uulitsa.
Langbergi kauplusesse astudes leidis Jostson selle inimesi kubinal täis olevat. Langberg ise, üks sell ja kaks õpipoissi olid kibedasti ametis. Pood käis hästi, sest siin oli kaupa ikka suurel küllusel ja väljavalikul saada, siin ei tingitud, vaid võeti asja eest ikka asjakohast hinda, siin ei tehtud ka mingit vahet saksa ja talupoja vahel.
Jostson jäi ostjate selja taha veidi ootama ja vaatama. Imestusega märkas ta, et kolmteistkümmend aastat onust ilma jäljeta mööda olid läinud. See oli ikka seesama kõhna kasvu ja lahja näoga väle vanamees, kelle nurgeline pea visadust ja kangekaelsust ilmutas ja kelle teravad nirgisilmad endast midagi tähelepanemata mööda libiseda ei lasknud. Sellepoolest oli õpipoiss Pohlig, kelle nägu Jostson ka veel seltsimajast mäletas, peremehe täielik vastand. Tema suurte silmade pilk oli ikka kurb ja osavõtmatult vahtis ta enese ette maha, niipea kui keegi ostja teda rahule oli jätnud.
Temale anti aga vähe rahu, sest ostjaid oli palju ja naisterahvad lasksid end iseäraliku heameelega ilusast õpipoisist teenida.
«Tere, onu!» hüüdis Jostson, kui ta nägi, et Langbergi silm küsivalt tema peal viibis. Kui aga ameeriklane vahest arvas, et ta oma ilmumisega onu kohmetama pani, siis eksis ta suurepäraselt. Langbergil oli parem mälestus kui Maasikal. Ta oli õepoega juba sisseastumisel tähele pannud ja ära tundnud.
«Tere-tere,» vastas ta nüüd kuivalt ja sirutas sugulasele kaks näppu vastu. «Mis sa soovid?»
«Ei midagi – tulin aga tükikese aja pärast küsima, kuidas onu käsi käib,» seletas Jostson niisama kuivalt.
«Soo-soo.»
Keegi ostja tikkus nende vahele. Langberg jättis õepoja kui samba seisma ja laskis teda tüki aega oodata. Kui ta siis jälle asjatoimetusest mahti sai, ütles ta veidi kärsitult: «Pole mul siin aega tühja juttu jahvatada. Tead ju kaupmehe asja. Aeg on raha. Kui sa ikka veel aus inimene oled ja muud ei taha kui minu käekäiku teada, siis tule mind täna õhtul koju vaatama.»
«Kui aga Leena sisse laseb,» naeris Jostson.
«Küllap laseb,» pomises Langberg ja pööras näo uue ostja poole.
«Kodumaa läheb mu meelest ikka kallimaks… see oli juba kolmas tervitus,» mõtles Jostson, kui ta kauplusest ilma tõrkumata välja astus, teades, et teda muidu sealt oleks välja aetud.
Oli juba pime õhtu, kui ta Langbergi maja õueväravast, mis ootamata viisil lahti oli, teist korda sisse astus. Taevas oli pilves, äge tuul vingus õueurgastes ja kolistas vanaaegse telliskivi-katuse pannusid (s. t. plekk-ääriseid.). Jälle pidi Jostson tüki aega ukse pihta põmmutama, enne kui maja teise korra peal aken lahti tehti. Langberg ise pistis pea välja ja küsis: «Kes seal on?»
«Mina, Paul,» vastas Jostson.
«Oota natukese, ma ütlen Leenale, et ta lahti teeb, ütles Langberg akent kinni tõmmates.
Viie minuti pärast kriiksus võti roostetanud luku sees, uks läks pilukile ja pilu tagant kuuldus Leena mõru hääl:
«Ruttu sisse, tuul kustutab lambi ära.»
Vaevalt jõudis Jostson kotta astuda, kui Leena jälle kaks korda võtme ümber keeras, sinna juurde urisedes: «Vanamees on peast nõdraks läinud – hakkab juba võõraid vastu võtma.»
«Olen mina võõras? Kas sa mind siis tõesti enam ei tunne, Leena?» küsis Jostson.
«Minul vanad silmad,» oli vastus. «Maailmas on nii palju kelminägusid, kes neid kõiki võib tunda!»
«Mina olen ju Paul, kes sind kolmeteistkümne aasta eest veel küllalt tüütas.»
Leena tõstis köögilampi, et külalise nägu valgustada. Tema tuimas, vanadusest kroogitud näos liikusid paar joonekest, millest aga võimata oli aru saada, kas nad rõõmu, ehmatust või viha avaldasid.
«Nägu oleks ikka nagu tuttav, aga kes teid uskuda võib? Mina, vana inimene, ei seleta enam hästi. Minge aga siis ülespoole, peremees ise käskis ju sisse lasta.»
Kojast viis uks kööki, mis poe tagumise otsa külge oli tehtud. Seal ravitses, elas ja magas Leena. Langberg ise elas väikeses kambris teise korra peal, kuhu kojast puutrepp üles viis. Teised pealmise korra ruumid olid kaubatagavaraga täidetud.
Leena oli nii vähe võõraste vastuvõtmisega harjunud, et ta lambiga köögi ukse taha kadus, niipea kui Jostson jala trepi alumise astme peale pani. Onu ei tulnud oma külalisele ka mitte vastu, ja nõnda pidi Jostson käsikaudu pimedas nagisevast trepist üles kobama. Õnneks mäletas ta neid paiku veel kaunis hästi, tabas ukse käeraua õnnelikult pihku ja astus sisse.
Kitsas ruumis, mis rikkal kaupmehel kabinetiks, saaliks ja
Kupongisid lõikab – väärtpaberitega olid kaasas vastavad kupongipoognad, mille küljest lõigatud kupongide järgi väärtpaberite omanikele maksti pangast protsente välja; selletõttu oligi käibel ütlus, et rantjeed elatuvad kupongide lõikamisest.
