«Kas sul nüüd on rohkem aega?»
«Ausal tööinimesel on ikka vähe aega,» urises vanamees hammaste vahelt. «Teine lugu on muidugi päevavarastega, nagu sina oled.»
«Kust sa tead, et mina päevavaras olen?» naeratas Jostson, kes vanamehe olekus, kõigest välimisest karedusest hoolimata, mõnda pehmemat joont märkas.
Langberg ei lausunud sõna, vaid hakkas toas edasi-tagasi kõndima, igal pöördel altkulmu õepoja poole piiludes, kuna Jostson rahulikult palitu varna riputas ja ainsa laua ääres istet võttis, nagu tunneks ta ennast täiesti kodus olevat. Seda nähes jäi vanamees otse tema ette seisma, vahtis suurte silmadega tema otsa ja küsis: «Mis nõu sul nüüd õige on?»
«Mitte mingit,» vastas Jostson, onu näojooni otsekui mõnda haruldast, ammu näha soovitud asja uurides.
«Kust sa nüüd välja tuled?» päris Langberg edasi.
«Õige kaugelt – Ameerikast.»
«Näe imet! Mis sa seal tegid?»
«Elasin ja teenisin leiba.»
«Ja magasid kusagil paadi all?»
«On sedagi ja veel hullemat juhtunud.»
Langberg irvitas kahjurõõmsalt: «Vaata, mis sest tuleb, kui inimene koju jääda ja oma pead ausasti toita ei taha. Kas sul minu juures polnud küll hea põli?»
«Oli küll, aga ma olin ju vaba inimene ja tahtsin maailma kord teisest küljest näha.»
«Vaata meest! Ja kui sa seda kallist maailma küllalt olid näinud, siis ei aidanud vist enam muu nõu, kui: armas onu, aita!.. Ära minult abi looda, mina ei või sulle kopikat anda. Ma olen vaene mees ja praegu päris hädas. Katsu aga ise, kuidas läbi saad.»
«Ma saan omaga üsna ilusti läbi.» Jostsoni viimased sõnad ja tema rahulik toon ei jätnud oma mõju vana kitsipunga peale avaldamata. Ta läks näost korraga palju lahkemaks, võttis laua ääres õepoja vastas istet ja pomises peaaegu pehmelt: «Soo-soo, see on ju väga ilus, väga ilus. … Sa olid ju ikka aus ja mõistlik poiss, ega sinusugune kergesti hukka lähe… Aga kui sa tõesti mitte raha nuruma ei tulnud, mis asi ajas sind siis kolmeteistkümne aasta pärast – nii palju seda ikka vist on? – oma vana onu taga otsima?»
«Mis asi mind ajas?» kordas Jostson pool-mõttes. «Ma ei tea isegi veel selgesti, miks ma selle pika reisi ette võtsin, kuid minu segaste põhjuste seas oli kõige mõjuvam vist ikka vere hääl, see on: teadmine, et mul veel onu olemas on. Sa ei teagi, mis see tähendab, aastate kaupa üksipäini täiesti võõras inimeste-kõrbes elada. Seal tulevad inimesel vahel silmapilgud, mil ta oma üksiolemist vihkab ja kardab. Minule ütles sisemine hääl, et ma sind iialgi enam näha ei saa, kui ma selle reisi, mis ammugi plaanitud oli, edasi lükkan.»
«Tohoo, ega sa ometi veel surra taha?» küsis Langberg pilklikult.
«Kes teab?»
«Või lootsid siin juba. … pärandust leida?»
«Sa püüad mind asjata haavata, armas onu,» ütles Jostson tõsiselt. «Ma näen ju silmist, et sa nii kuri ei ole, kui sa näidata tahad. Veel rohkem: sa ei suuda oma salarõõmu täiesti varjata ja tunned südames väga hästi, et meie teineteisele vastastikku ainsateks sugulasteks ilma peal oleme. Miks sa siis minuga seda inetut kometit mängid?»
«Mis kometit?» turtsus vanamees mahalöödud silmil. «Mis kasu neist sugulastest on? Mitte midagi muud kui tüli ja riidu. Aita neid eest ja takka ja kuule sõimu pealekauba. Mida vähem inimesel sugulasi ja sõpru, seda rahulikum elu. Mina pole enesele neid kodjakaid iialgi himustanud ja saan sedaviisi kõige paremini läbi.»
Langberg rääkis puhast tõtt – sugulaste ja sõprade järele polnud ta ilmaski suurt igatsust tundnud. Ja siiski – üksainuke kord olid ka tema kivinenud vana-poisisüdames soojemad tundmused ärganud. Oma ainsat õde oli ta enesest ikka eemal hoidnud, sest et ta vaeste õhkamist ja rahamangumist vihkas, kuid salamahti oli ta õde aidanud ja õepoega hästi koolitada lasknud. Ja kui õde vaese lesena suri, võttis Langberg õepoja enese juurde, et teda tubliks kaupmeheks, oma õitsva kaupluse sündsaks pärijaks välja õpetada. Paul oli sel ajal seitseteist aastat vana. Ühe aasta sees, mis ta onuga koos elas, sündis Langbergiga ime. Ta hakkas oma kaasinimesi usaldama ja seltsi otsima, võttis ka enese juures tuttavaid vastu ja kannatas, et Pauli sõbrad teda vaatamas käisid. Ta muretses enesele paremad riided ja sõi paremat toitu – ühesõnaga: oli kõige paremal teel üsna igapäevaseks inimeseks saada. Räägiti koguni, et ta ühe rikka lese juures kuuenda kohvitassi järeldusel kosjajuttu teinud – muidugi naljatoonil. … Ja siis tuli see päev, mil Paul, see kõigest arusaaja, kannatlik ja ikka rõõmus Paul, pilvedest kukkuvale onule otsekohe seletas: «Mina ei kõlba kaupmeheks!» Ei seal aidanud helded ega valjud sõnad. Paul läks laevapoisina merele ja oli sestsaadik kadunud. Langberg pahandas nii, et ta õepoja tarbeks muretsetud sängi ahjus ära põletas ja ühegi kirja peale ei vastanud, kuni need hoopis tulemata jäid. Sestsaadik oli Langberg jälle, mis ta enne olnud: kuulmata ihnus, umbusklik ja inimesi põlgav üksiklane.
Ja nüüd istus see ärakadunud õepoeg jälle tema vastas, terve ja priske, head riided seljas, ütles, et ta omaga ilusasti läbi saab ja et ainult igatsus onu järele teda siia kihutanud. Oli see võimalik? Oli maailmas tõesti üks inimene olemas, kes ilma omakasulise tagamõtteta teda, vana Langbergi, meeles pidas, teda ainult suguluse pärast kaugelt maalt vaatama tuli? See mõte oli nii arusaamata, nii pöörane, et vanamees oma umbusaldust korraga võita ei jõudnud.
«Vahest loodad minu juurest häid suutäisi leida?» algas ta ikka veel tusaselt. «Ära seda looda. Halvad ajad. Õhtuks pole mul muud kui leib, heeringas ja hapupiim.»
«Väga rammus toit, aga mul pole nälga,» ütles Jostson nukraks minnes. «Ma ei taha sind kauem tülitada. Lähen parem jälle sinna, kust ma tulin.»
Ta tahtis üles tõusta, kuid nüüd kargas vanamees kui torgatult püsti, surus oma kondised käed õepoja õlgade peale ja hüüdis nagu kohkunult: «Kuhu sa jooksed? Istu aga paigal. Kui sa mulle tüliks oleksid, ei ma siis sulle nii lahket nägu näitaks.»
«Sul on imelik lahke nägu,» tähendas Jostson.
«Noh, noh, ega ma pisuke plika ei ole, kellele kompvek suhu pistetakse… Oota natuke, mul on Leenale paar sõna ütelda. Jäta lamp rahule, pole mul valgust vaja. Pärast komistad ja teed tulekahju.»
Vanamees kobas pimedas trepist alla. Tükk aega läks mööda, kuna all uksed käisid: siis tuli Langberg tagasi, aga enne üle läve astumist pistis ta pea ukse prao vahelt sisse ja piilus kahtlaselt õepoja poole, kas see mitte vahest mõnda asja ei kisu. Nähes, et Jostson endisel paigal istub, astus ta kärmesti sisse ja küsis kavalasti silma pilgutades: «Kas va kibedat ka võtad?»
«Pole teda just ära vandunud, saan aga muidu ka läbi,» vastas Jostson.
Langberg jäi pisut mõtlema, lõi siis käega ja ütles järsult: «Haruldast külalist peab ka haruldaselt vastu võetama.»
«Ära minu pärast ennast tülita, mul pole tõesti midagi vaja.»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком,
